Aga tegelikult on ju tegemist närvisüsteemi eripäraga ja asi pole mitte selles, et “öökullid” ei suuda kell 8 päeva alustada, vaid et neil/meil kulub päriselt üles ärkamiseks /töövõime saavutamiseks mitu tundi. Öökullidele on soovitatud hoopis veel tund-kaks varem ärkamist, nt kui vaja kell 8 tööd alustada, siis võiks ärgata kell 6 või varemgi.
Võibolla ma pole siis päris õige öökull, aga minu puhul see ei kehti. Mul ei ole tegelikult väga raske tõusta, saan üles küll ja hommikused toimetused suuremate probleemideta tehtud, aga kui ööuni on liiga lühike olnud, on mu päevane mõttetegevus väga loid ja eriti madalale langeb produktiivsus pärastlõunaks. Enne keskööd aga sellegipoolest mul peaaegu kunagi uni ei tule.
Kuna mu lapse kool on mu töökoha lähedal ja kodust üsna kaugel, ei ole mul otstarbekas hommikul pärast lapse kooliviimist tagasi koju magama sõita. Küll aga olen soojemal aastaajal vahel maganud veel tunni-poolteist lihtsalt autos parklas. Sel juhul olen ärgates enam-vähem kohe värske ja võin tööga pihta hakata, ei ole mingit pikka ärkamisaega vaja.
Ise käin matkamas – kõik öökullid kukuvad pärast rasket päeva kotile nagu niidetud.
Noorusaja matkadest mäletan, et jah, füüsiline väsimus oli nii suur, et kukkusin tõesti kotile. Aga magama sellegipoolest ei jäänud, vedelesin seal tunde niisama pikali, sest midagi muud mõistlikku ju ka teha polnud. Õnneks ei arvanud matkadel ka keegi, et kõik kell 6.30 ärkama peaksid, lõokesed jah ronisid varem välja pissile ja sahmisid seal siis vabatahtlikult hommikupudruga.
Lugesin kunagi kuskilt, et see erinevate kronotüüpide värk on ikka suures osas geneetiline ja ammustel aegadel oli kasulik, kui inimeste hulgas erinevaid kronotüüpe leidus – siis oli suurema osa ajast keegi üleval ja passis peale, et mingi oht ei ähvardaks. Ja see on ka teada, et kronotüüp elu jooksul veidi muutubki, kõige hilisemaks nihkub see teismelistel ja sellepärast ongi nende jaoks hommikul vara ärkamine eriti raske.
