Ei suuda olla temaga ühes seltskonnas, rääkida jne. Lihtsalt ei suuda mõista selle naise käitumist. Mehega suhtlema ei pea, temale sai oma arvamus ka välja öeldud. Nüüd on see naine samas seltskonnas ja tunnen ebamugavalt. Kahjuks aga pean seal osalema.
Nõme ka mossitada, eirata vms.
Üksinda lõi? Lihtsalt lohistas mehe kaasa, viimasele grammigi sõnaõigust andmata? See mees jätab küll sulle midagi rääkimata.
Kes sind käsib suhelda?
Ise oled oma peas selle kohustuse välja mõelnud (kui just kolleegid/kursakaaslased pole).
Aga sellise naisega suudaksid, kes valetas ja vassis ja omavoliliselt mehele lapse tootis? Ma ühte sellist tean ja paljud imestavad, miks ma teda ei talu. Osadel on ikka korralik kodune kasvatus, teemaalgatajal ilmselt ka. Mingeid asju LIHTSALT EI TEHTA. Kui emade ja tütarde vahelised jutud on rääkimata, pakun.
Aga ütle, miks sa pead temaga suhtlema? Kui ta ei ole su ema või õde või laps?
Ja jah, mingeid asju ei tehta, näiteks seda, mis teemas, siis ei torgita oma vendade ja õdede kaaslasi, need on tabud. Ja veel, oma laste kaaslasi ega oma vanemate uusi kaaslasi. Mis liigitub perversseks lausa.
Sama siin – kas sa pead? Kui on kolleeg, piirdud jäigalt ainult tööalase suhtlusega. Kui on klient, palud mõnel kolleegil ta üle võtta. Kui on sugulane ja professionaalseid huvisid ei ole, siis võidki otse välja öelda, miks sa temaga suhelda ei taha.
Kui sa oled avaliku sektori töötaja ja mingil põhjusel ainuke ametnik, kes saab tema asjadega tegeleda, siis samamoodi tegeled ainult tööalase suhtlusega ja katsud need asjad võimalikult ruttu valmis saada.
Kui ta on su ülemus, siis… võimalusel otsi uus töökoht. Kuniks seda ei ole, piirdu ametliku suhtlusega.
Sellega ma nõustun, et nõme on mossitada, aga see on ju täiesti mõistetav ja arusaadav, et sa ei suuda niisuguse naisega suhelda, kes sellise mehega sebib, kellel teine naine lapseootel.
Kui on tööalane suhtlus, siis räägid nii minimaalselt kui vaja, ei pea ju kaela langema ja sõbralikkust üles näitama.
Aga kuidas see lugu sinusse puutub? Kes oled sina, et teiste inimeste eludele hinnangut anda? Kas sa tead kogu lugu, kõiki nüansse, kõiki üksikasju? Kas on vahet, kas jätta maha naine rasedana, väikselapsega, teismelistega või vanast peast? Mille poolest üks reetmine erineb teisest? Ja kas on õigem elada iga päev vales, koos inimesega, kellega sa elada ei taha? Mõeldes terve elu kellegist teisest? Suudaks sa andeks anda, kui saaksid teada, et su elukaaslane pole kunagi tahtnud sinuga koos elada vaid tegi seda sellepärast, et te juhtusite saama lapse? Kas ei tundu, et sa oled elu raisanud mingile valele, mõttetule illusioonile? On see mingi õnn? Ja kas see vale ei võta sult ära võimalus leida enda kõrvale keegi, kes tahaks sinuga olla päriselt?
Ära saa valesti aru, ma ei toeta perelõhkumist ja pere loomine peab olema alati kahe inimese ühine otsus ja sellele tuleb kindlaks jääda, aga maailm lihtsalt pole must ja valge. Kui rasedat ei tohi maha jätta, siis millal võib? Peale sündi? Kui laps on aastane, 5-ne?
Aga sellise naisega suudaksid, kes valetas ja vassis ja omavoliliselt mehele lapse tootis? Ma ühte sellist tean ja paljud imestavad, miks ma teda ei talu. Osadel on ikka korralik kodune kasvatus, teemaalgatajal ilmselt ka. Mingeid asju LIHTSALT EI TEHTA. Kui emade ja tütarde vahelised jutud on rääkimata, pakun.
Kuidas saab naine teist naist vihata sellepärast, et see sünnitas lapse? Sa ei tea kunagi, kuidas teiste asjad olid. Kes oled sina, et teist arvustada. Last ei saa üksinda teha. Vaene naine, kindlasti ta lootis armastust ja perekonda. Parem oleks, kui see naine lapsega leiaks enda kõrvale armastava mehe ja olgu tema laps hoitud.
Aga kuidas see lugu sinusse puutub? Kes oled sina, et teiste inimeste eludele hinnangut anda? Kas sa tead kogu lugu, kõiki nüansse, kõiki üksikasju? Kas on vahet, kas jätta maha naine rasedana, väikselapsega, teismelistega või vanast peast? Mille poolest üks reetmine erineb teisest? Ja kas on õigem elada iga päev vales, koos inimesega, kellega sa elada ei taha? Mõeldes terve elu kellegist teisest? Suudaks sa andeks anda, kui saaksid teada, et su elukaaslane pole kunagi tahtnud sinuga koos elada vaid tegi seda sellepärast, et te juhtusite saama lapse? Kas ei tundu, et sa oled elu raisanud mingile valele, mõttetule illusioonile? On see mingi õnn? Ja kas see vale ei võta sult ära võimalus leida enda kõrvale keegi, kes tahaks sinuga olla päriselt?
Ära saa valesti aru, ma ei toeta perelõhkumist ja pere loomine peab olema alati kahe inimese ühine otsus ja sellele tuleb kindlaks jääda, aga maailm lihtsalt pole must ja valge. Kui rasedat ei tohi maha jätta, siis millal võib? Peale sündi? Kui laps on aastane, 5-ne?
Täpselt, annaks 5+ selle kommile kui saaks. Teemaalgataja ei tea asjaolusid. Isegi kui ta arvab, et teab, ta ei saa selles kindel olla ja üksikasju kindlasti ta ei tea. See pole ka tema asi. Ma näiteks olin 13 aastat tagasi rase. Lapse isa ma ei sallinud silmaotsaski, kuigi tüüp piiras ja tõmbles mu kallal 🙂 See ei olnud minu inimene. See laps oli kogemata, aga ma ei ole abordi pooldja. Ma oleks olnud väga rõõmus kui mees oleks sel ajal leidnud uue naise, ma isegi kordi talle ütlesin, et palun, ma ei kavatse Sinuga suhet luua, ma ei taha Sinult tulevikus midagi jne. Lõpuks muidugi ta sai aru. Kui palju närvirakke mul suri. Ilmselt ka tal 🙂 Kõik lood ei ole nii äärmuslikud, aga kõigil on oma lugu. Minu lugu teame vaid mina, kaks minu lähedast sõbrannat ja minu tänane abikaasa, teised võiks arvata, et issand, ta jättis raseda naise maha 🙂 Seega…
Kui Sul on probleem, räägi see selgeks raseda naisega ja tema lapse isaga. Kui ei kannata teisiti. Ja nemad ei pruugi Sule ka kogu lugu rääkida. Kõik oleneb. Ära sega teemasse kõrvalisi inimesi.
Ma mõtleks, et parem on, et lahti sai. Lapsele ka parem, kui juba enne sündi isa pildilt kaob, sest lastel on vaja stabiilsust. Mul on seljataga lahkuminek hiljem, kui laps oli juba isasse väga kiindunud ja suurem, sai kõigest aru. See oli jube, kui armuke meie majja helistas, ukse taha ilmus, mees vassis jne, jne. Siis pealt vaadata, kuidas mees lapsele aina vähem aega leiab, nüüd siis uus naine meie ellu ennast topib, no nagu see paljudel ju käib. Minu lapse isa armuke sai mehe küll endale, aga mehel nüüd uus armuke, talle muidugi see liiderdamine vist nii traumeeriv ei ole, kui mulle, sest ise ka samasugune. Aga kui teiselt mehe üle lööd, eriti kui tegemist on jubeda reetmisega (ka minu puhul tundsin seda naist väga hästi, kes salaja mu mehega sehkendas), siis pead arvestama, et mees ongi selline ja teeb sulle sama, kui juhust on. Mina sellist poleks eluajaks tahtnud, seega parem ongi, et jalga laskis. Petmise ja usaldamatuse õhkkonnas pole mingit normaalset pereelu. Muidugi ei puutu see kõik sinusse, aga mina ka sellise naisega suhelda ei tahaks ja ei suhtleks ka.
Ei ole mõtet elada teiste elu. Kes teab, mis tegelikult juhtus. On võimalus, et rase naine kasutas alatult ära mehe usaldust. Ilma usalduseta suhe ei ole enam suhe. Teistele võib too rase naine rääkida ükskõik mida.
Mees ei ole ketikoer ega kelgunöör, keda saab ära lohistada, ilmselt ta läks ikka ise minema. Seega, ära tunne süümepiinu teiste untsu läinud suhete pärast.
Päikest!
Kas sa teema tegid siia selleks, et lihtsalt kurta või tahad päriselt nõuandeid? Kui niisama kurta, siis pole kellegi midagi tarka kommenteerida. Kui nõuandeid, siis neid on siin ka juba antud.
Kahjuks tena natuke täpsemalt asjast. Minule on sellise naise käitumine väga ebameeldiv, aga kahjuks on olukord selline, et meil tuleb kokkupuutuda. Ilmselt kui ma hakkasin siin üksiasju kirjapanema (mida ma kindlasti ei tee) – nõustuksite minuga.
Pane ikka asjaolud kirja, kuidas muidu saaksime midagi arvata?
Kui kaua esimene paar koos oli elanud, kas oli ka varasemast (emmal-kummal) lapsi? Kas rasedus oli planeeritud või kogemata? Kas uus naine on täiesti uus tuttav või juba varasemalt pildil?
Kas keegi osalistest ka tõeliselt armastab neist kedagi? Või lihtsalt juhtus *elu*?
Üldiselt nõuanne sulle- ela oma elu oma põhimõtete järgi ja ära tee teistele seda, mida ei taha, et sulle tehtaks (kehtib ka suhtumise kohta tollesse naisesse). Üsna lihtne.
Kas oled 100% kindel, et laps, keda see mahajäetud rase ootab, on ikka selle “ülelöödud” mehe oma? See oleks täiesti mõistlik põhjus raseda naise maha jätmiseks ja uue suhte alustamiseks. Samas tuttavatele kuulutada ei pruugi kumbki osapool tahta.
Aga kuidas see lugu sinusse puutub? Kes oled sina, et teiste inimeste eludele hinnangut anda?
Kui nii võtta, siis ei peaks me kunagi kellegi suhtes hoiakuid võtma, sest tehniliselt pole meie asi. Pole minu asi, kuidas keegi käitub, aga tead, ma jätan endale vabaduse omada arvamust. Kõik, mida teised elus teevad, ei olegi minu probleem, kuid kui nad teevad asju, mis ei ole kooskõlas minu väärtushinnangutega, siis ma arvangi neist halvasti. Kõigile ei peagi meeldima, ärgu solvugu, kui nendega suhelda ei soovi. Vastupidi ka.
Aga sellise naisega suudaksid, kes valetas ja vassis ja omavoliliselt mehele lapse tootis? Ma ühte sellist tean ja paljud imestavad, miks ma teda ei talu. Osadel on ikka korralik kodune kasvatus, teemaalgatajal ilmselt ka. Mingeid asju LIHTSALT EI TEHTA. Kui emade ja tütarde vahelised jutud on rääkimata, pakun.
Kuidas saab naine teist naist vihata sellepärast, et see sünnitas lapse? Sa ei tea kunagi, kuidas teiste asjad olid. Kes oled sina, et teist arvustada. Last ei saa üksinda teha. Vaene naine, kindlasti ta lootis armastust ja perekonda. Parem oleks, kui see naine lapsega leiaks enda kõrvale armastava mehe ja olgu tema laps hoitud.
Last ei saa üksinda teha, aga ei maksa ka usaldada juttu, et naine ise hoolitseb raseduse vältimise eest. Tuleb see pill talle ikka iga päev ise suhu panna, siis ehk jutt pädeb.
Armastust ja perekonda… lapsele isa lootis. Tegu on lesbiga, nii et armastava mehe leidmine on vist suht võimatu lugu. Kui just teist last ei plaani ja kellelegi taas kotti pähe tõmmata ei taha.
Last ei saa üksinda teha, aga ei maksa ka usaldada juttu, et naine ise hoolitseb raseduse vältimise eest. Tuleb see pill talle ikka iga päev ise suhu panna, siis ehk jutt pädeb.
Armastust ja perekonda… lapsele isa lootis. Tegu on lesbiga, nii et armastava mehe leidmine on vist suht võimatu lugu. Kui just teist last ei plaani ja kellelegi taas kotti pähe tõmmata ei taha.
Kui mees teab, et ta selle naisega mitte mingil juhul last saada ei soovi, siis ei pea ta ju selle naisega üleüldse magama. Või kui kepivalu nii suur on, siis kasutagu kondoomi – see, erinevalt tablettidest, kaitseb ka haiguste eest. Aga arvestada tuleb, et ükski vahend, ka kondoom, pole 100% usaldusväärne, nii et vahendite kasutamisest hoolimata võib tagajärjeks ikkagi olla rasedus. Ja aborti tegema sundida ei saa. Nii et ikkagi jõuame tagasi selle juurde, et kui last mitte mingil juhul ei taha, siis ei saagi seksida. Mõelda tuleb ikka ülemise otsaga, mitte alumisega.
Aga kuidas see lugu sinusse puutub? Kes oled sina, et teiste inimeste eludele hinnangut anda?
Kui nii võtta, siis ei peaks me kunagi kellegi suhtes hoiakuid võtma, sest tehniliselt pole meie asi. Pole minu asi, kuidas keegi käitub, aga tead, ma jätan endale vabaduse omada arvamust. Kõik, mida teised elus teevad, ei olegi minu probleem, kuid kui nad teevad asju, mis ei ole kooskõlas minu väärtushinnangutega, siis ma arvangi neist halvasti. Kõigile ei peagi meeldima, ärgu solvugu, kui nendega suhelda ei soovi. Vastupidi ka.
Hinnangu saad anda oma arvamust avaldades, kui keegi seda küsib. Aastate kaupa vingus näoga mossitada ja vait olla on lapsik.
Tegu on lesbiga, nii et armastava mehe leidmine on vist suht võimatu lugu.
Mitte kui midagi ei saa aru. Kes on lesbi? Maha jäetud rase naine? Sel juhul leiab ta tulevikus loodetavasti armastava naise.
Ja lesbiks olemine võib olla ka põhjus, mis kooselu lapse isaga ei sujunud. Üldjuhul eeldab suhtes olemine ikka seda, et partnerid omavahel vaimselt ja füüsiliselt sobivad.
Aga kuidas see lugu sinusse puutub? Kes oled sina, et teiste inimeste eludele hinnangut anda? Kas sa tead kogu lugu, kõiki nüansse, kõiki üksikasju? Kas on vahet, kas jätta maha naine rasedana, väikselapsega, teismelistega või vanast peast? Mille poolest üks reetmine erineb teisest? Ja kas on õigem elada iga päev vales, koos inimesega, kellega sa elada ei taha? Mõeldes terve elu kellegist teisest? Suudaks sa andeks anda, kui saaksid teada, et su elukaaslane pole kunagi tahtnud sinuga koos elada vaid tegi seda sellepärast, et te juhtusite saama lapse? Kas ei tundu, et sa oled elu raisanud mingile valele, mõttetule illusioonile? On see mingi õnn? Ja kas see vale ei võta sult ära võimalus leida enda kõrvale keegi, kes tahaks sinuga olla päriselt?
Ära saa valesti aru, ma ei toeta perelõhkumist ja pere loomine peab olema alati kahe inimese ühine otsus ja sellele tuleb kindlaks jääda, aga maailm lihtsalt pole must ja valge. Kui rasedat ei tohi maha jätta, siis millal võib? Peale sündi? Kui laps on aastane, 5-ne?
Jah on kyll vaga suur vahe kas reedetakse ja traumeeritakse rasedat naist voi nt teismelise ema. Puht bioloogiliselt. Koik raseda rasked emotsioonid voivad mojutada ka loote narvisysteemi arengut. Ja korge stressihormoon raseda veres on seotud lapse igasugu kaitumishairete ja opiraskustega. Voite kyll kargutada ringi ja teha sellest ylla ja yksmeelse armastuse otsimise aktsiooni, vastastikuse pyhaduse, aga voimalusel arge tehke seda loote tundliku aju arvelt.
Teemaalgataja ise ongi see rase naine.
Ma ka ei salli selliseid m***iga mõtlevaid meesisendeid ja sellistel tüüpidel järgi jooksvaid naisi. Nendel naistel ka ilmselt väga eneseaustust ei ole, kui sellised mehed neile kõlbavad. Vältimine on kõige parem lahendus, aga kui tõesti peab vahel kokku puutuma, siis minimaalne – aga viisakas – suhtlus.
Mina liitun eelkõnelejatega, et oma suhtumist ei tasu juttude põhjal mõjutada lasta. Minu lapse rühmas käivad lapsed, kelle isa pettis ema ja see teine naine jäi ka lapseootele. Esmalt reetis see isa oma laste ema, nende ühises kodus! kui lapsed magasid samal ajal oma tubades! ja siis jättis veel maha ka selle teise naise ja nende ühist last ei tunnistanud. Minu mõistus tõrgub seda kõike vastu võtmast, sest eriti hulluks teeb olukorra, et selle mehe elukaaslane andestas kõik ja elavad rõõmsalt oma pereelu edasi. Ma isegi pole uurinud midagi, sest see pole minu asi ja juttudega kaasa ei lähe, olen kõigiga viisakas, kuigi mõnikord soovin mehe käest küll küsida, et mis ta peas toimub? Siis aga meenutan endale, et tema jutt ei muudaks midagi, teod on piisavalt informatiivsed. Sellegipoolest teretan ja jätan hüvasti, laskun ka smalltalki.
Teemaalgataja ise ongi see rase naine.
Loogiline oleks küll. Peres om vanem laps ka, beebi oli oodatud. Mingi tädi rammis vahele ja mees läks selle juurde ära. Lapse pärast peavad kokku puutuma.
Halb olukord.
Minu lapse rühmas käivad lapsed, kelle isa pettis ema ja see teine naine jäi ka lapseootele. Esmalt reetis see isa oma laste ema, nende ühises kodus! kui lapsed magasid samal ajal oma tubades! ja siis jättis veel maha ka selle teise naise ja nende ühist last ei tunnistanud. Minu mõistus tõrgub seda kõike vastu võtmast, sest eriti hulluks teeb olukorra, et selle mehe elukaaslane andestas kõik ja elavad rõõmsalt oma pereelu edasi.
Njah, see pere valis kahest halvast valikust parema.
