Teema: Ei suuda vanematelt vabandust paluda – miks?

Sa ei võta neid kui võrdseid.
Oled sa täiskasvanu?
Kui sa tajud, et see, mida sa oled oma vanematele öelnud, on ülekohtune sinu endagi meelest ja sellest hoolimata ei suuda vabandust paluda, siis ei suuda sa nende suhtes lapse rollist välja astuda. Kujutle, et oled sama asja öelnud mõnele teisele täiskasvanule. Kuidas sa ennast siis tunneksid?

ei suuda sellepärast,e t poel sellist kommet harjutatud peres. Oma peres sa oled seda kommet harjutanud.

Mina ka pärast tüli ei ole emalt vabandust palunud ja pole ka temakunagi minult vabandust palunud, kui on ise valesti käitunud. Õdedega sama teema. Lihtsalt laseme tunnetel maha jahtuda ja siis suhtleme edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Mehega tülitsedes otsime ikka alati samal õhtul enne magamaminekut lepitust.

Kõige tähtsam on, et ei jää pikka viha kandma ja mossitama ja mittesuhtlema

Jep, ma arvan ka, et sa oled lapse rollis kinni, kui oma vanematega suhtled.

Sinu lapsed jah paluvad sinult vabandust, aga ma räägin siin konkreetselt sinu unikaalsest suhtest sinu vanematega, mitte üleüldiselt lastest.

Kuna mul on vanematega samuti mingi sarnane teema, siis olen täiesti teadlikult üritanud olla nendega suheldes täiskasvanu, mitte laskuda uuesti lapseks.
Ja paar nädalat tagasi ka vabandasin pärast ühte tüli.
Oli raske küll, aga hakkama sain.

Tõenäoliselt sinu ego ei luba.

No ilmselgelt ikkagi su ema pole sinust lahti lasknud ja emaga koos suheldes võtad lapse rolli. Sellest ka see mittevabandamine. Kui vabandaksid, siis tunnistaksid, et tegid valesti ja seega su emal olekski õigus, et ta sind koguaeg kontrollib. Sest siis oleks tõestatud, et sa ei saa ise oma asjadega hakkama. Kuna sa ei vabanda, siis sellega näitad oma emale, et ta asjatult kontrollib sind, kuna sa midagi valesti ei tee. St kindlasti pole kõik päris nii. Kuidas täpselt on, saad sa ise mõelda, aga pakun, et midagi sellist toimub.

Seni, kuni sa lähed selle mänguga kaasa, et sina oled laps ja ema peab sind kontrollima, st seni kuni sa ei suuda talle piiri seada, see värk kõik jätkub. Kui saad sellest ringist kuidagi välja astutud, siis ilmselt pole vaja ka enam emale tõestada midagi ja siis ehk saad vajadusel ka vabandada.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]No ma ikkagi ei saa sellest aru, et miks on vabandamissuutmatus kuidagi lapserolliga seotud. Põhimõtteliselt see isegi sobiks, sest mu ema ei ole siiani suutnud mõista, et ma olen täiskasvanu ning suhtub minusse endiselt kui järelvalvatavasse (“kas sul oli meeles, et lapsel on hambaarst”, “homseks lubab külma ilma, pange korralikult riidesse”, “kas tead, et järgmisest kuust elektri hind tõuseb” jne jne jne). Kuidas see aga peaks olema seotud minupoolse suhtumisega temasse ja võimetusega vabandada, seda ma ei mõista. [/tsitaat]

Ma ütleksin, et mitte lapse- vaid pubekarollis oled. Sa vastandud oma vanematele ja ei suuda tunnistada, et eksid (=neil on õigus milleski) isegi siis, kui oma tegelikult ju täiskasvanumõistusega saad aru, et nii on. Samuti ei taha sa nende ees haavatav olla ja neid oma pärisminale liiga lähedale lasta, mängid kangemat kuju kui tegelikult oled.

Ma ka ei suuda. Ei suuda sellepärast, et see kõik on tõsi, mis öelnud olen. Hiljem hakkab kripeldama küll, et nii pahasti ütlesin, aga see kõik kahjuks on tõsi, mis ütlesin. Ei leia põhjust vabandada. Minu ees ei ole nad ka vabandanud, et minuga nii käitunud on ja mu elu ära rikkunud.

kas sind lapsena karistati eksimuste pärast? et äkki on sul on hirm, et lihtsam on eitada seda, kui vabandada – et äkki järgeb sellele karistus. Minu lapsed teavad – kui vabandavad ja süüd tunnistavad – siis karistada ei saa. seega julgevad nad vigu tunnistada ja ka vabandada. Kuidas sinul lapsepõlves oli, tuleta meelde.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Karistamises küll põhjus ei ole, karistada pole ma lapsena saanud. Samuti ei ole nad parastajad, kuigi tõepoolest on mingi osa minu tõrkest arvatavasti seotud just emapoolse pideva kontrollisooviga minu üle. Tõesti, vea tunnistamine oleks nagu tunnistamine, et tal ongi õigus mind kontrollida ja juhendada.
See on õige muidugi, et tegelikult olidki kõik sõnad õiged, mida ütlesin, polegi midagi tagasi võtta. Samas olen ju mina nö. tugevam pool ja võinuks ju mitte öelda, vanainimestele pole ju vaja pahasti öelda, mis see enam muudab.
Ka vanemad ka ei vabanda minu ees kunagi.
[/tsitaat]

Siis ju sott selge, et sa ütlesidki õigeid sõnu ja ega vanemad su ees ka ei vabanda, kui sulle halvasti öelnud on. Nii nagu nemad, nii ka sina. Nende kasvatusevili. Miks peaksidki teistsugune olema.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
No krt, kui vastad, siis vasta juba pikemalt ja koos põhjendustega. Mis kasu on sellisest lärtsimisest, kus pole esmapilgul mingit loogikat võimalik tajuda, miks sa midagi sellist arvad. Või ära vasta üldse. Samahästi võiks vastata midagi, et “otsi vastust oma lapsepõlvest” või “saad selle varsti teada”.[/tsitaat]
Kuidas üldse on võimalik elada inimesega koos ja temalt vabandust palumata, kui teab, et on vaja seda teha?! Isegi kui see inimene on ema ja temaga juba ei elata koos… Siis tegemist on egoga, sest inimene on kasvanud suureks ja kasutas oma ema ära, mõtlemata mida tema ütlused on jätnud ema hinge. Alati on lihtsam teisi süüdistada aga soovitaks vaadata kõigepealt peeglisse.

Minu mees ei vabanda kunagi (me oleme üle kümne aasta koos olnud), sest ta nö päritoluperes ei vabanda keegi. Pole kunagi vabandanud. Tema meelest on vabandamine nõrkuse tunnus.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Sel juhul arvan, et võiksid juhinduda omaenda sõnadest – vaata peeglisse. Kunagi ei ole süüdi üks pool, sa ju tead. Ema oli enne olemas kui laps, seega on kõik, mida laps teeb tingitud mingil moel ema eelnevatest tegudest, valikutest, käitumisest ning iseloomust. Sinu lapse käitumine tuleneb sinu käitumisest. Sa oled leidnud endale mugava põhjenduse, miks laps nii teeb – et ta teeb sulle lihtsalt ülekohut. Ma arvan, et ta ei tee sulle ülekohut, sellel on mingi eellugu, võib olla põeb ise samamoodi kui näiteks mina, otsib seletust. [/tsitaat]
Vot siin sa väga eksid. Kuna laps võib ka väga oma isa moodi olla ja käituda…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Sul on õigus.

Mul on vanem tütar, kes ei vabanda kunagi… Teistega on ta väga viisakas ja hooliv. Mitte vabandamine tema poolt on minu jaoks nagu süüdistus ja teeb mulle ülekohut. Ta loodab oma õiguse peale ja teeb ülekohut, kuigi ei peeta meeles ühtegi minu õiget tegu või ütlust, et ka tagant järgi saaks kas või tänada, vabandada. Kuna tean oma tütrat siis alati saan aru kas ta vabandaks siiralt või mitte. Kuna ta seda ei tee siis saan aru, et mina olen lihtsalt tema jaoks ebatähtis. Emana ma andestan ja loodan, et kunagi ta saab aru minust, et ma ei tahnud olla ainult vanem vaid ka sõber.
PS. Vabandan oma vigade pärast. [/tsitaat]

Loen seda teksti ja mul tekib ettekujutus inimesest, kelle jaoks piirid tema enda ja ta tütre vahel on hägustunud. Ma ei imesta absoluutselt, et ema ja tütre vahelistes suhetes on probleemid, väljendugu need siis mittevabandamises või milleski muus. Sa pead aru saama, et olgugi et sa oled ema, siis sinu tütar on sinust eraldi olev inimene, isiksus, ja sa ei saa võtta teda iseenda pikendusena.