Kas keegi on kursis, mis vōiks olla (kohtu)lahend, kui pärijad ei suuda vara jagada?
Suur maja jäeti vōrdses osas kolmele isikule, kellest üks ei suuda ühelegi lahendile jōuda. Välja osta teisi ta ei soovi, sees elada kellelgi teisel ei luba, maha müüa ei luba. Kohtuväliselt jauratud aasta aega, üritatud kokkuleppeid saavutada, nüüd otsime legaalset abi.
Kas keegi on kursis, mis vōiks olla (kohtu)lahend, kui pärijad ei suuda vara jagada?
Suur maja jäeti vōrdses kolmele isikule, kellest üks ei suuda ühelegi lahendile jōuda. Välja osta teisi ta ei soovi, sees elada kellelgi teisel ei luba. Kohtuväliselt jauratud aasta aega, üritatud kokkuleppeid saavutada, nüüd otsime legaalset abi.
No mis sa ise arvad, maha müüa maja ja raha jagada kolmeks võrdseks osaks.
Siis ongi nii, et läheb kohtusse ja kohus otsustab, milline variant käiku läheb. Enamvähem kõik võimalused on juba välja ka toodud.
Saamatu kohus, ei suuda siis ära otsustada.
…Ja kohtu poole pöördu kaasomandi lõpetamise, mitte ühisvara jagamise küsimuses.
Saamatu kohus, ei suuda siis ära otsustada.
No kui valesti võib veel lugeda. Kirjutas ju, et kohtuväliselt jauratud aasta aega.
Ja ka see mõjub päris motiveerivalt, kui vaidlev osapool teada saab, et nüüd ongi kohtusse minek ukse ees.
Kas keegi on kursis, mis vōiks olla (kohtu)lahend, kui pärijad ei suuda vara jagada?
Suur maja jäeti vōrdses kolmele isikule, kellest üks ei suuda ühelegi lahendile jōuda. Välja osta teisi ta ei soovi, sees elada kellelgi teisel ei luba. Kohtuväliselt jauratud aasta aega, üritatud kokkuleppeid saavutada, nüüd otsime legaalset abi.
No mis sa ise arvad, maha müüa maja ja raha jagada kolmeks võrdseks osaks.
Seda varianti ei soovi üks osapooltest kasutada. Taob rinnale, et tema oma ja kogu lugu. Oma osa teistele müüa ta ei taha, teistelt nende osi ära osta ei taha, maha müüa ja jagada ei taha, vōrdselt sees elada ei luba.
Huvitav kuidas tema siis seda olukorda näeb ja arvab edaspidi olema. Olete küsinud, rinnale tagumine ei tähenda midagi.
P.S kas tegemist ikka sellise inimesega kes oma tegudest täiel määral aru saab, aga lihtsalt kiusu ajab?
P.S kas tegemist ikka sellise inimesega kes oma tegudest täiel määral aru saab, aga lihtsalt kiusu ajab?
Tegemist on ehk inimesega, kelle koduga tegemist ja kes seal koos lahkunuga elas.
Pole ju nii mõistetamatu, kuigi teistel osalistel on õigus oma nõuda.
P.S kas tegemist ikka sellise inimesega kes oma tegudest täiel määral aru saab, aga lihtsalt kiusu ajab?
Tegemist on ehk inimesega, kelle koduga tegemist ja kes seal koos lahkunuga elas.
Pole ju nii mõistetamatu, kuigi teistel osalistel on õigus oma nõuda.
Kohtusse tuleb minna, mis seal ikka aasta otsa jaurata, kui teistel omanikel pole plaanis sellele isikule kinnisvara kinkida või lasta tal seal surmani sees elada. Lisaks võib sel isikul seal ajaga elanikke veel tekkida, mõni elukaaslane ja selle lapsed, mingi üürnik jne, siis on seda jagelemist hiljem veel rohkem.
Ilmselt on tegu fantastilise kärgperenduse tulemiga, kus rinnale taguv inimene on elanud antud elukohas terve eluja nüûd tulevad “kärjed” ka õigust nõudma
Ps: omalt poolt panen südamele, ärge jätke ühte vara laste vahel jagada. Ma arvasin ka, et oleme lähedane ja armastav perekond, selgub, et mitte.
Aga mida vanem siis tegema oleks pidanud?
Maja maha müüma ja ise väiksemasse kolima? (ikkagi oleks jäänud pärandvara jagada)
Ühele teist ära kinkima oma eluajal? (siis oleks tüli lihtsalt varem saabunud)
Jätma koh.omavalitsusele?
sellisel puhul müüakse kinnisvara maha ja raha jagatakse kolmeks
kohus ei saa kedagi sundida teiste osa ostma. samuti ei saa kohus keelduda kaasomandi lõpetamisest, kui kasvõi 1 osapool seda nõuab
sellisel puhul müüakse kinnisvara maha ja raha jagatakse kolmeks
kohus ei saa kedagi sundida teiste osa ostma. samuti ei saa kohus keelduda kaasomandi lõpetamisest, kui kasvõi 1 osapool seda nõuab
Kas kohus saab nōuda müüki? Kahju oleks müügist, aga oleme ka seda lahendit korduvalt pakkunud, kolmandale poolele pole sobinud.
jah, saab, sest reaalset raha on kõige hõlpsam kolmeks jagada. kaasomanikel on ostmisel eesõigus. kui keegi kaasomanikest soovib kaasomandist lahkuda, siis muud varianti ju tal tema osa kättesaamiseks pole kui müük. kohus ei saa sundida kedagi kaasomanik olema
guugelda ühisvara jagamise asemel kaasomandi jagamist või lõpetamist
Kaasomandi võib lõpetada selliselt, et kinnisasi müüakse enampakkumisel või kinnisasi tervikuna jäätakse ühele kaasomanikule, kes kohustub omandist ilma jääjale maksma rahalise hüvitise. … kaasomandi lõpetamise nõude esitamiseks ei pea kaasomanikul olema mingit erilist põhjust või õigustust selleks, miks ta soovib kaasomandit lõpetada. Sisuliselt piisab sellest, et üks kaasomanik lihtsalt tahab kaasomandit lõpetada. http://www.heta.ee/kaasomandi-lopetamise-viisid-aga-kui-ma-ei-taha-kinnisvara-omandada/
Kohtulahend sõltub ennekõike sellest, mida nõutakse. Kohtusse pöörduja peab ise oma nõude formuleerima ehk tooma välja, millise sisuga lahendi tegemist ta kohtult soovib.
Variandid on:
1. Kinnistu müük avalikul enampakkumisel
2. Kinnistu müük pärijatevahelisel enampakkumisel
3. Kinnistu jagamine reaalosadeks (see peab olema maakorralduslikult võimalik)
4. kinnistu jätmine ühele või mitmele pärijale, kes kohustub/kohustuvad maksma teisele/teistele hüvitist.
Kui sa pöördud kohtusse, siis sa pead tooma välja, mida sa ise eelistad. Seda saab teha ka alternatiivselt, et eelistus 1 on see ja eelistus 2 on see. Teine pärija/teised pärijad saavad esitada omapoolse nõude.
Üldiselt ei saa öelda, et üks nõue oleks kuidagi “õigem” kui teine. Kohus lähtub otsustamisel eeskätt asjaoludest ja sellest, milline lahend oleks õiglane.
Võtame näite, kus üks soovib müüja, aga teine soovib kinnistut endale. Sellisel juhul selgitab kohus välja, kas isik, kes kinnistut endale soovib, on majanduslikult võimeline teisele tema osa hüvitama. Kui tal on see võimalus olemas, siis jätabki kohus kinnitu talle, sest sellisel viisil saavad kõik oma tahtmist – üks saab raha, mida ta kinnistu müügiga saada soovis, ning teine saab kinnistu endale. Kui aga kinnistut endale saada soovival isikul pole raha, et teisele tema osa hüvitada, siis ei jäägi reeglina muud üle, kui asi müüki panna.
Kui kinnistut soovivad endale saada kõik, siis tehakse reeglina omavaheline enampakkumine.
Üks võimalus on leppida ka kohtus kokku, kuidas asi lahendada. Eestis on kohtul kohustus pooli lepitada ehk soovitada lahendada asi kompromissiga ning selgitada kokkuleppe sõlmimise võimalusi. Ja sageli need asjad ka kompromissiga lahenevad, sest reeglina teevad kohtunikud kangetele ja oma õigustes kinni olevatele isikutele väga kiiresti selgeks, et ka teistel on samasugused õigused.
Praktilise poole pealt tooks välja, et sageli tekib taolistes asjades vaidlus vara turuväärtuse üle. See, kes soovib kinnistut endale, leiab kindlasti mingi eksperthinnangu, mis ütleb, et kinnistu väärtus on näiteks x. See, kes soovib müüja, saab hinnangu, mille järgi on kinnistu väärtus x+30%. Ehk kuidas kellele kasulik on.
Lisan juurde, et kui üks pärijatest takistab teistel kinnistu kasutamist, siis saab temalt välja nõuda ka kasutuseelised.
Siis ongi nii, et läheb kohtusse ja kohus otsustab, milline variant käiku läheb. Enamvähem kõik võimalused on juba välja ka toodud.
Ei otsusta kohus ise. Keegi peab ikka konkreetse nõude esitama, et mida ta soovib (sundmüük8, kasutamise mittetakistamist) ja kohus kas rahuldab nõude või mitte, mitte ei otsusta lambist
sellisel puhul müüakse kinnisvara maha ja raha jagatakse kolmeks
kohus ei saa kedagi sundida teiste osa ostma. samuti ei saa kohus keelduda kaasomandi lõpetamisest, kui kasvõi 1 osapool seda nõuab
Kas kohus saab nōuda müüki? Kahju oleks müügist, aga oleme ka seda lahendit korduvalt pakkunud, kolmandale poolele pole sobinud.
jah, saab, sest reaalset raha on kõige hõlpsam kolmeks jagada. kaasomanikel on ostmisel eesõigus. kui keegi kaasomanikest soovib kaasomandist lahkuda, siis muud varianti ju tal tema osa kättesaamiseks pole kui müük. kohus ei saa sundida kedagi kaasomanik olema
Enampakkumisel ostueesõigust kasutada ei saa.
Ps: omalt poolt panen südamele, ärge jätke ühte vara laste vahel jagada. Ma arvasin ka, et oleme lähedane ja armastav perekond, selgub, et mitte.
see on täiesti uskumatu, mis võib toimuda pealtnäha täiesti mõistlike ja intelligentsete inimeste peas. me ei saa päritud raha pangast kätte, sest üks pärija on otsustanud, et ta ei ole nõus võrdse jagamisega (kõigis teistes pankades olnud raha on jagatud võrdselt, samamoodi ka kinnisvara). ilma pärijate kokkuleppeta raha üle ei kanta. lähen oma venna vastu kohtusse mõnetuhande euro pärast? päris nõme oleks, samas ei saa ka mu eakas ema teisiti oma raha kätte.
Kohtulahend sõltub ennekõike sellest, mida nõutakse. Kohtusse pöörduja peab ise oma nõude formuleerima ehk tooma välja, millise sisuga lahendi tegemist ta kohtult soovib.
Variandid on:
1. Kinnistu müük avalikul enampakkumisel
2. Kinnistu müük pärijatevahelisel enampakkumisel
3. Kinnistu jagamine reaalosadeks (see peab olema maakorralduslikult võimalik)
4. kinnistu jätmine ühele või mitmele pärijale, kes kohustub/kohustuvad maksma teisele/teistele hüvitist.
Kui sa pöördud kohtusse, siis sa pead tooma välja, mida sa ise eelistad. Seda saab teha ka alternatiivselt, et eelistus 1 on see ja eelistus 2 on see. Teine pärija/teised pärijad saavad esitada omapoolse nõude.
Üldiselt ei saa öelda, et üks nõue oleks kuidagi “õigem” kui teine. Kohus lähtub otsustamisel eeskätt asjaoludest ja sellest, milline lahend oleks õiglane.
Võtame näite, kus üks soovib müüja, aga teine soovib kinnistut endale. Sellisel juhul selgitab kohus välja, kas isik, kes kinnistut endale soovib, on majanduslikult võimeline teisele tema osa hüvitama. Kui tal on see võimalus olemas, siis jätabki kohus kinnitu talle, sest sellisel viisil saavad kõik oma tahtmist – üks saab raha, mida ta kinnistu müügiga saada soovis, ning teine saab kinnistu endale. Kui aga kinnistut endale saada soovival isikul pole raha, et teisele tema osa hüvitada, siis ei jäägi reeglina muud üle, kui asi müüki panna.
Kui kinnistut soovivad endale saada kõik, siis tehakse reeglina omavaheline enampakkumine.
Üks võimalus on leppida ka kohtus kokku, kuidas asi lahendada. Eestis on kohtul kohustus pooli lepitada ehk soovitada lahendada asi kompromissiga ning selgitada kokkuleppe sõlmimise võimalusi. Ja sageli need asjad ka kompromissiga lahenevad, sest reeglina teevad kohtunikud kangetele ja oma õigustes kinni olevatele isikutele väga kiiresti selgeks, et ka teistel on samasugused õigused.
Praktilise poole pealt tooks välja, et sageli tekib taolistes asjades vaidlus vara turuväärtuse üle. See, kes soovib kinnistut endale, leiab kindlasti mingi eksperthinnangu, mis ütleb, et kinnistu väärtus on näiteks x. See, kes soovib müüja, saab hinnangu, mille järgi on kinnistu väärtus x+30%. Ehk kuidas kellele kasulik on.
Lisan juurde, et kui üks pärijatest takistab teistel kinnistu kasutamist, siis saab temalt välja nõuda ka kasutuseelised.
sellised korduvad vead nullivad su postituse usaldusväärsuse.
Ps: omalt poolt panen südamele, ärge jätke ühte vara laste vahel jagada. Ma arvasin ka, et oleme lähedane ja armastav perekond, selgub, et mitte.
Just. Meie peres oli ka nii, et kõik vara läks testamendiga ühele, testamendis oli sätestatud, kui mitu % vara väärtusest ta teistele pärijatele rahas välja pidi maksma. Seda seepärast, et kinnisvara pärast kakluseks ei läheks.
Kohtulahend sõltub ennekõike sellest, mida nõutakse. Kohtusse pöörduja peab ise oma nõude formuleerima ehk tooma välja, millise sisuga lahendi tegemist ta kohtult soovib.
Variandid on:
1. Kinnistu müük avalikul enampakkumisel
2. Kinnistu müük pärijatevahelisel enampakkumisel
3. Kinnistu jagamine reaalosadeks (see peab olema maakorralduslikult võimalik)
4. kinnistu jätmine ühele või mitmele pärijale, kes kohustub/kohustuvad maksma teisele/teistele hüvitist.
Kui sa pöördud kohtusse, siis sa pead tooma välja, mida sa ise eelistad. Seda saab teha ka alternatiivselt, et eelistus 1 on see ja eelistus 2 on see. Teine pärija/teised pärijad saavad esitada omapoolse nõude.
Üldiselt ei saa öelda, et üks nõue oleks kuidagi “õigem” kui teine. Kohus lähtub otsustamisel eeskätt asjaoludest ja sellest, milline lahend oleks õiglane.
Võtame näite, kus üks soovib müüja, aga teine soovib kinnistut endale. Sellisel juhul selgitab kohus välja, kas isik, kes kinnistut endale soovib, on majanduslikult võimeline teisele tema osa hüvitama. Kui tal on see võimalus olemas, siis jätabki kohus kinnitu talle, sest sellisel viisil saavad kõik oma tahtmist – üks saab raha, mida ta kinnistu müügiga saada soovis, ning teine saab kinnistu endale. Kui aga kinnistut endale saada soovival isikul pole raha, et teisele tema osa hüvitada, siis ei jäägi reeglina muud üle, kui asi müüki panna.
Kui kinnistut soovivad endale saada kõik, siis tehakse reeglina omavaheline enampakkumine.
Üks võimalus on leppida ka kohtus kokku, kuidas asi lahendada. Eestis on kohtul kohustus pooli lepitada ehk soovitada lahendada asi kompromissiga ning selgitada kokkuleppe sõlmimise võimalusi. Ja sageli need asjad ka kompromissiga lahenevad, sest reeglina teevad kohtunikud kangetele ja oma õigustes kinni olevatele isikutele väga kiiresti selgeks, et ka teistel on samasugused õigused.
Praktilise poole pealt tooks välja, et sageli tekib taolistes asjades vaidlus vara turuväärtuse üle. See, kes soovib kinnistut endale, leiab kindlasti mingi eksperthinnangu, mis ütleb, et kinnistu väärtus on näiteks x. See, kes soovib müüja, saab hinnangu, mille järgi on kinnistu väärtus x+30%. Ehk kuidas kellele kasulik on.
Lisan juurde, et kui üks pärijatest takistab teistel kinnistu kasutamist, siis saab temalt välja nõuda ka kasutuseelised.
Ära pahanda- müüa(mida teha?) ja müüja(tegijanimi,see kes müüb).
…Ja kohtu poole pöördu kaasomandi lõpetamise, mitte ühisvara jagamise küsimuses.
Just. Kaasomandi lõpetamist võib iga kaasomanik igal ajal nõuda
…Ja kohtu poole pöördu kaasomandi lõpetamise, mitte ühisvara jagamise küsimuses.
Just. Kaasomandi lõpetamist võib iga kaasomanik igal ajal nõuda
oot, pärandi puhul ei ole ju tegemist kaasomandiga? see on ikka ühisomand?
…Ja kohtu poole pöördu kaasomandi lõpetamise, mitte ühisvara jagamise küsimuses.
Just. Kaasomandi lõpetamist võib iga kaasomanik igal ajal nõuda
oot, pärandi puhul ei ole ju tegemist kaasomandiga? see on ikka ühisomand?
Kaasomand või ühisomand tekib siis, kui asjal on mitu omanikku. Kaasomandi puhul on omanike kaasomandiosad määratletud ning neile kuuluvate kaasomandiosade suurust väljendatakse murruna (mõttelise osana). Iga kaasomanik võib käsutada talle kuuluvat mõttelist osa kaasomandis olevast asjast. Näiteks juhul kui isikule kuulub 1/3 mõttelist osa kinnistust, siis ta võib seda kaasomandiosa soovi korral võõrandada, pärandada, pantida või seda muul viisil käsutada. Kaasomandiosa müümisel kolmandale isikule on teistel kaasomanikel ostueesõigus. Kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppe või enamike otsuse kohaselt. Kinnisasjade puhul on soovitatav kanda kinnistusraamatusse märkus kasutuskorra kokkuleppe kohta, kuna siis kehtib kasutuskord ka isiku suhtes, kes hiljem mõne kaasomandi osa omandab. Kui kokkulepet ei saavutata, võib seda määrata ka enamuse otsusega või kohtu kaasabil. Kokkulepe asja kasutamise osas ei muuda veel kaasomanikku kasutatava asja reaalosa ainuomanikuks. Kaasomanik võib alati nõuda kaasomandi lõpetamist ja asja reaalset jagamist (tükeldamist), kui see on füüsiliselt võimalik.
Ühisomand on kaasomandist veelgi isiklikum omandisuhe ja see eksisteerib vaid seaduses toodud juhtudel. Ühisomand tekib näiteks abikaasadel, kelle varaliste suhete liigiks on varaühisuse varasuhe, vara suhtes, mille nad abielu kestel omandavad (välja arvatud pärimise või kinke teel saadu) või kohustuste suhtes, mille nad perekonna huvides võtavad. Ühine omand tekib ka pärimisel. Ühisomandi puhul ei ole omanike osade suurus ühises asjas määratud. Ühisvaraga tehinguid teha saavad ühisomanikud vaid ühiselt.
viimasele: nii, ja mis selle kopeerimise mõte oli? (ilma allikata ka veel, nagu oleksid ise selle teksti autor.)
see kägu, kes soovitas taotleda kaasomandi lõpetamist, võiks selgitada, millele ta tugineb. need 15 kägu, kes tema postitusele plussi on pannud, võivad ka muidugi põhjendada, miks nad seda soovitust õigeks pidasid?
