Teema: Ei suudeta ühisvara jagada

Soovitan ka 1) avalikku müüki, 2. variant on teha enampakkumine ka pärijate vahel. muide, see kellel pole huvi müüa, saab oma ostueesõigust kasutada 2 kuu jooksul.

#3550794:

#3550781:

Ilmselt on tegu fantastilise kärgperenduse tulemiga, kus rinnale taguv inimene on elanud antud elukohas terve eluja nüûd tulevad “kärjed” ka õigust nõudma

Ps: omalt poolt panen südamele, ärge jätke ühte vara laste vahel jagada. Ma arvasin ka, et oleme lähedane ja armastav perekond, selgub, et mitte.

Minu arvates ka oleks võinud vanemad selle maja pärandada sellele lapsele, kellele see koduks jäi. Aga samas on täna võimalik teistel lastel see viga parandada ja jättagi see teema rahule – las see inimene elab seal sees, kelle kodu see jätkuvalt on.

Mul endal täpselt sama juhtum. Meid, lapsi, on kolm. Ühe jaoks on see maja kodu, elab seal üksinda. Jaurama ja nõudma hakkas minu vennanaine, kes tahtis kangesti oma osa kätte saada. Õnneks ei ole tegemist mingi superväärtusliku majaga, lasime hindamise teha – hind tuli 120 tuh. Maksin sellest siis 1/3 vennale kinni (et ta naine rahul oleks) ja nüüd on maja 2/3 minu ja 1/3 teise venna oma. Ja las ollagi nii. Ma ei ole nii vaene, et peaks seda kangesti müüma hakkama. Mul on kodu olemas ja mu lastelgi juba.

Küll aeg näitab, mis saab. Hetkel võtame täiesti rahulikult. Vend elab sees edasi ja mina olen lihtsalt omanik. Võib-olla mõõdame sealt mulle lihtsalt ühe maatüki tulevikus.

#3554228:

#3550794:

#3550781:

Ilmselt on tegu fantastilise kärgperenduse tulemiga, kus rinnale taguv inimene on elanud antud elukohas terve eluja nüûd tulevad “kärjed” ka õigust nõudma

Ps: omalt poolt panen südamele, ärge jätke ühte vara laste vahel jagada. Ma arvasin ka, et oleme lähedane ja armastav perekond, selgub, et mitte.

Minu arvates ka oleks võinud vanemad selle maja pärandada sellele lapsele, kellele see koduks jäi. Aga samas on täna võimalik teistel lastel see viga parandada ja jättagi see teema rahule – las see inimene elab seal sees, kelle kodu see jätkuvalt on.

Mul endal täpselt sama juhtum. Meid, lapsi, on kolm. Ühe jaoks on see maja kodu, elab seal üksinda. Jaurama ja nõudma hakkas minu vennanaine, kes tahtis kangesti oma osa kätte saada. Õnneks ei ole tegemist mingi superväärtusliku majaga, lasime hindamise teha – hind tuli 120 tuh. Maksin sellest siis 1/3 vennale kinni (et ta naine rahul oleks) ja nüüd on maja 2/3 minu ja 1/3 teise venna oma. Ja las ollagi nii. Ma ei ole nii vaene, et peaks seda kangesti müüma hakkama. Mul on kodu olemas ja mu lastelgi juba.

Küll aeg näitab, mis saab. Hetkel võtame täiesti rahulikult. Vend elab sees edasi ja mina olen lihtsalt omanik. Võib-olla mõõdame sealt mulle lihtsalt ühe maatüki tulevikus.

Seda on päris palju näha olnud, kuidas üks lastest kolib vanemate majja sisse (on saamatum või mugavam, või poleks teistel see töö tõttu võimalik), samal ajal pole teistel lastel võimalik vanemaid normaalselt külastadagi, sest nö vabal pinnal elab teine pere püsivalt pead-jalad koos. Hiljem, oh üllatust, on see maja juba selle ühe lapse ametlik kodu, testament tema nimele tehtud, kinnistu kinkeleping tehtud ja ülejäänud lapsed siis imegu näppu. Või kui ei ole testamenti ja pärimisel peaks minema pooleks, siis seeselaja taob rinnale- aga see on minu kodu ju ja teine pärija peaks justkui oma osast lihtsalt loobuma. Suht liishaavel käitumine siiski. Kui ei suuda lastel vahet tegemata jätta, võiks piirduda ühe lapsega.

Viimasele: Minus puudub absoluutselt see soolikas, et tunda vimma sellepärast, et keegi sai ja mina ei saanud. Ka meil on nii, et üks vend jäi meie vanemate majja ja teine vend tegelikult sai meie lastetu vanatädi maja ja mina olin see, kes pakkis koti ja läks. Ma ei ole mitte kelleltki punast krossigi saanud, ei päranduseks ega jõuka elukaaslase näol.

Mul puudub see tunne, et ma PEAN ja või et on ÕIGUS vanematelt midagi pärima. Sellist asja ei ole minu jaoks olemas. Üks vendadest elab vanemate majas ja minu jaoks on see igati aktsepteeritav. No muidugi ei ole meie suhted ka sellised, et ma ei tohi sinna jalgagi tõsta. Ikka tohin. See on minu lapsepõlvekodu ja lapsepõlvemaa, on väga tore, et see alles on. Sest teine variant oleks tõesti see, et müüme siis kõik maha ja teeme rahaks. Aga minu jaoks ei ole see okei.

Te siis kõik jagate ikka mingeid üliväärtuslikke maju? Tallinnas Nõmmel ja Pärnu Rannarajoonis?

#3554595:

#3554577:

Viimasele: Minus puudub absoluutselt see soolikas, et tunda vimma sellepärast, et keegi sai ja mina ei saanud.

Pakun, et see soolikas puudub sul seetõttu, et armastust said see-eest küllaga ja piisavalt. Too kadeduse-laadne soolikas kipub tekkima siis, kui laps tunneb, et ta on tegelikult ka vanemate armastusest ilma jäänud. Sellisel juhul omandavad kõik asjad selle sama sümboolse tähenduse – kui vara jäetaks võrdselt, siis see näitaks võrdset armastust (või selle puudumist). Ebavõrdne jagamine aga toob jälle selgelt välja, kuidas teine laps on eelistatud.

Siin ei ole midagi halvustada või alahinnata. Need on sügavad psühholoogilised haavad, mis on vanemate poolt lastesse juba varases eas löödud. See nn kadedus vara jagamisel on ainult sümptom.

Pakud täiesti valesti.

Ma pigem arvan, et rahulolu iseendaga lubab mul seda tunnet tunda. Et olen ise oma elu ehitanud, ostnud oma kinnisvara ja mitte keegi maailma peal ei saa ütelda, et tänu sellele, teisele või kolmandale.
Kui inimene ei suuda ise oma elu rajada nii nagu ta näeb, et teised seda teevad, siis ta võib muutuda väga kibestunud ja kadedaks. Ja just see ajab teda oma vanemate maja saagima.

Armastusega ei ole siin mitte midagi pistmist.

#3554232:

#3554228:

#3550794:

#3550781:

Ilmselt on tegu fantastilise kärgperenduse tulemiga, kus rinnale taguv inimene on elanud antud elukohas terve eluja nüûd tulevad “kärjed” ka õigust nõudma

Ps: omalt poolt panen südamele, ärge jätke ühte vara laste vahel jagada. Ma arvasin ka, et oleme lähedane ja armastav perekond, selgub, et mitte.

Minu arvates ka oleks võinud vanemad selle maja pärandada sellele lapsele, kellele see koduks jäi. Aga samas on täna võimalik teistel lastel see viga parandada ja jättagi see teema rahule – las see inimene elab seal sees, kelle kodu see jätkuvalt on.

Mul endal täpselt sama juhtum. Meid, lapsi, on kolm. Ühe jaoks on see maja kodu, elab seal üksinda. Jaurama ja nõudma hakkas minu vennanaine, kes tahtis kangesti oma osa kätte saada. Õnneks ei ole tegemist mingi superväärtusliku majaga, lasime hindamise teha – hind tuli 120 tuh. Maksin sellest siis 1/3 vennale kinni (et ta naine rahul oleks) ja nüüd on maja 2/3 minu ja 1/3 teise venna oma. Ja las ollagi nii. Ma ei ole nii vaene, et peaks seda kangesti müüma hakkama. Mul on kodu olemas ja mu lastelgi juba.

Küll aeg näitab, mis saab. Hetkel võtame täiesti rahulikult. Vend elab sees edasi ja mina olen lihtsalt omanik. Võib-olla mõõdame sealt mulle lihtsalt ühe maatüki tulevikus.

Sul testament on tehtud? Et kui sina nüüd surema peaksid, kes siis selle 2/3 üle jaurama hakkavad?

Ja noh, see on tõesti tore, et sulle on 80 tuhat selline kommiraha, mille puudumisest sa vaesemaks ei jää, aga ma ei suuda küll su vennanaisele ette heita, et nende perel leidus ka omal auk, kuhu see 40 tuhat paigutada.

Minu jaoks on õõvastav lugeda, kuidas käsi pikal pärandust oodatakse. Kas see naine valis endale mehe selle põhjal, et on maja loota? Kui vanematel poleks maja või miskit muud pärandada olnud, kas siis poleks mees ka kõlvanud või kuidas nad oleks plaaninud oma elu elada? Mis päranduse see naine oma vanematelt saab?

#3553434:

#3553428:

Soovitan ka 1) avalikku müüki, 2. variant on teha enampakkumine ka pärijate vahel. muide, see kellel pole huvi müüa, saab oma ostueesõigust kasutada 2 kuu jooksul.

too kolmas pärija ei ole ju sellega nõus olnud!

kohtus tuleb nõuda, küll siis otsustab kohus

Mu vanemate maja on isal saadud kinkelepinguga oma vanematelt, tingimusega, et minu vanavanemad said seal elu lõpuni sees elada. Neil oli samas 4 last peres. Teised ei jäänud päris ilma, minu teada nad said raha ja muid hüvesid, aga kinnisvara rohkem jagada polnud. Mulle tundus, et nad tegid valiku selle põhjal, kes tuleks reaalselt sinna elama veel nende eluajal ja kes oleks neile majapidamises abiks (teised õed-vennad elasid teisel pool Eestit või ei oleks nii suureks abiks olnud).

Meil on 3 last peres. Ilmselt tuleb mingil hetkel sama teema mängu, usun, et vanemad tahaksid seal surmani elada, aga mingil hetkel on neil seal abi vaja, sest majapidamine on suur. Ma olen ise üsna kindel, et ei soovi sinna majja elama minna. Mitte asukoha pärast, aga kui on endal pere ja kodu olemas, siis ei sooviks minna tagasi vanemate juurde elama, kus peab nendega jagama kööki ja olmet ja hakkama hoolt kandma suure majapidamise eest, mida on vaja kaasajastada. Olen sellele mõelnud, et kui mu õde või vend oleksid nõus sinna elama minema, siis kas see tähendaks teistele automaatselt pärandusest ilma jäämist. Mu isa näiteks hooldas nii vanaema kui vanaisa nende elu lõpus, seega minu silmis oli kokkuvõttes kõik aus. Seega ise olen ka mõelnud nii, et kes sinna elama kolib, saab endale ka kohustuse vajadusel vanemate eest hoolitseda ja kui ta saab selle eest kinnisvara endale, siis ongi aus. Tegemist ei ole väheväärtusliku varaga, ma arvan, et maja ja maa on praegu väärt umbes 200 tuhat, seega üks kolmandik sellest ei oleks väike summa. Samas ei saaks me sinna kolme perega niikuinii kolida, sinna mahuks ainult üks pere juurde. Minu jaoks parim lahendus oleks üldse, kui vanemad müüksid maja ise maha, ostaksid korteri, kus nad saaksid olla pikemalt ilma abi vajamata ning võib-olla piisaks ülejäänud rahast kunagi ka hooldekodu jaoks, aga ma arvan, et nad ei oleks sellega nõus.

#3555431:

kõige suuremad vara jagajad ongi vendade naised, kes teavad täpselt, kuidas ämma ja äia vara jagada.

Nii on!

#3554533:

#3554232:

#3554228:

#3550794:

#3550781:

Ilmselt on tegu fantastilise kärgperenduse tulemiga, kus rinnale taguv inimene on elanud antud elukohas terve eluja nüûd tulevad “kärjed” ka õigust nõudma

Ps: omalt poolt panen südamele, ärge jätke ühte vara laste vahel jagada. Ma arvasin ka, et oleme lähedane ja armastav perekond, selgub, et mitte.

Minu arvates ka oleks võinud vanemad selle maja pärandada sellele lapsele, kellele see koduks jäi. Aga samas on täna võimalik teistel lastel see viga parandada ja jättagi see teema rahule – las see inimene elab seal sees, kelle kodu see jätkuvalt on.

Mul endal täpselt sama juhtum. Meid, lapsi, on kolm. Ühe jaoks on see maja kodu, elab seal üksinda. Jaurama ja nõudma hakkas minu vennanaine, kes tahtis kangesti oma osa kätte saada. Õnneks ei ole tegemist mingi superväärtusliku majaga, lasime hindamise teha – hind tuli 120 tuh. Maksin sellest siis 1/3 vennale kinni (et ta naine rahul oleks) ja nüüd on maja 2/3 minu ja 1/3 teise venna oma. Ja las ollagi nii. Ma ei ole nii vaene, et peaks seda kangesti müüma hakkama. Mul on kodu olemas ja mu lastelgi juba.

Küll aeg näitab, mis saab. Hetkel võtame täiesti rahulikult. Vend elab sees edasi ja mina olen lihtsalt omanik. Võib-olla mõõdame sealt mulle lihtsalt ühe maatüki tulevikus.

Sul testament on tehtud? Et kui sina nüüd surema peaksid, kes siis selle 2/3 üle jaurama hakkavad?

Ja noh, see on tõesti tore, et sulle on 80 tuhat selline kommiraha, mille puudumisest sa vaesemaks ei jää, aga ma ei suuda küll su vennanaisele ette heita, et nende perel leidus ka omal auk, kuhu see 40 tuhat paigutada.

Toetan vastajat, sest ka mina olen see jaurav keskmise venna naine 3(lastega)ema.

Mehe peres vanem vend sai maja ja õde kõik muud. Minu mees(keskminelaps) juba kasvades jäi nende tõttu kõigest ilma ja põhiliselt armastusest ema poolt( psüh.tegurid) mis mõjutas ka meie lapsi(mees otsustas loovutada isaosa majast emale jätta kuna see oli tema kodu) kuna ämm ootab ju oma 1 poja ja tütre omasi lapselapsi.

Pean kutsuma pärijäid ka veidi mõistusele: et kui teised jäävad ilma siis arvestage, et nende heaolu ei ole saavutatud auselt kuna vanemlaps on uhkus – kaua oodatud ja nooremlaps ema jäoks on alati tupsuke ja vajab toetust kuni elu lõpuni… Kui emal on 3 last siis neid peab kohtlema võrdselt kuna kõikidel on see õigus ja see tähendabki pärandus võrdne kui kõik lapsed olid ema elus kõrval ja täitsid oma elutähendused kohusetundlikult. Kui keegi pühendab rohkem siis oma VAHEL ASJU KOKKU LEPPITAKSE ETTE – MITTE SELJATAGANT ÕNNELIKULT KRABAVAD KOGUVARA ENDALE TESTAMENTI NÄOL ja arvatakse, küll vend on loom koos oma naisega teeb nüüd minule liiga. NB! Mehe osa pärandust läheks pankale laenu kinni maksmisele mida ta pidi võtma 30a et kuskilt elada ja oma kodu saada sama ajal kui vend+õde elasid ema 2korrulises majas ja meile ei leitud isegi ajutiliselt 1tuba et 30a tagasi oma elu alustada ???? D

Me siiski sai ju päranduse- sellest laenu tagasi maksta, mille üle sa siis kurdad?