Teema: Ei taha mehe nime. Draama

Täiesti mõistan. Enda perekonnanimi on olnud ju kogu elu ning identiteedi osa ja abielludes ei jäeta ju minevikku maha vaid minnakse uutmoodi edasi. Kas liitnimi ei oleks variant?
Minu ja mu eksi üks lahku mineku põhjuseid oli ka see, et mina olin nõus äärmisel juhul liitnimega aga tema arvates ei olnud see “õige”. No ja minu arvates ei olnud teise inimese allutamine oma soovidele, ilma mingi kompromissivõimaluseta õige.

#3336154:

Oleme mõne kuu pärast abiellumas ja tegin teatavaks, et mina mehe nime ei taha. Tahan jätta endale oma nime, sest see on mulle armas ja tähtis. Minu nimi ongi ainult meie suguvõsal, mitte veel sajal suvalisel matsil. Mehe ema oli kuuldust väga häiritud. Ajas nina krimpsu ja kukkus hädaldama, et mis mõttes ei ole mehe nimi mulle tähtis. Tekkis küsimus kas minu nimi ei võigi tähtis olla? On see kivisse raiutud, et naine kohustub mehe nime võtma? Ei. Mees on mulle tähtis, tema nimest on mul aga täiesti ükskõik. Näha oli, et ämmale see ei meeldi ja eks sealt tuleb varsti veel hullemat tagasisidet. Olen ootel ja valmis. Kes on endale abielludes oma nime jätnud? Olete kahetsenud?

Ema võib ju sinuga siis abiellumata jätta.

Mu sõbranna näiteks abiellus mehega, kelle perekonnanimi oli Muna. Mees võttis hoopis naise nime ja lapsed on loomulikult samuti selle nimega. Loogiline olekski valida perele nimi, mis paremini kõlab, ei pea ju tingimata mehe oma olema.

Teine näide on mul kursaõe näitel, kes pole küll abielus, aga kel on laps mehega, kelle perekonnanimi on Köögard. Mehele oli väga oluline, et laps tema nime saaks, sest see nimi olevat väga haruldane ja kadumisohus. Mina poleks iial oma lapsele sellist nime pannud, aga nemad panid.

#3336154:

Minu nimi ongi ainult meie suguvõsal, mitte veel sajal suvalisel matsil.

Muidu nagu ei miinustakski, aga see lause pani küll silmi pööritama.

kui minu mees nägi palju jama on nime vahetamisega, ütles et oleksin võinud vahetamata jätta
kõik asutused tuli üks haaval läbi käia abielutunnistusega ja tõestada kes sa oled, kõik dokumendid ümber teha, välismaa koostööpartneritele selgitada kummalisi romantilisi kombeid.
tükk aega oli jama, et pikaajaline reisikindlustus on ühel nimel, lennufirma kuldkaart ka sellel nimel, aga minul on juba uus nimi. nime muutma nende peal minna ei saa, sest selleks on vaja välismaale minna

keegi ei saa nõuda sinult sinu oma nimest loobumist ja selle jama läbi tegemist.
küsi ämmalt kas ta on nõus kõikide dokumentide vahetamisega seotud kulud tasuma äkki, kui see on tema jaosk nii oluline
on vaja paari vaba päeva töölt, mis ta kinni võiks maksta, lisaks dokumendid ise maksavad

#3336322:

kõikidele välismaa koostööpartneritele selgitada kummalisi romantilisi kombeid.

Mis imelik välismaa see on, kus seda üldlevinud kommet ei teata? Mõni Aafrika või indiaani suguharu, kus filme ega sarju ka ei vaadata ja inimestel ikka veel perekonnanimesid pole?

Minul ka oma nimi, sest see on mulle oluline, mu nimi kõlab hästi ja ei tahtnud endale võõrapärast nime.

Olen abielus Itaallasega ja seal riigis ei vaheta naised kunagi nime, aga saavad passi märkuse, et kuuluvad “perekond Abikaasa” hulka. Aga see polnud muidugi minu põhjus, pigem vastus siin üllatunud käole. Me elame hoopis Rootsis, kus isegi abiellumine on haruldus, rääkimata nimevahetusest – samad seasused/õigused kooselaval paaril kui abielus, ainult pärimine ei kehti. Hispaanias saab iga inimene endale kaks perenime – ühe isalt, teise emalt ja see jääb kogu eluks. On palju riike, kus juba traditsiooniliselt nime ei vahetata.

Mul pole midagi selle vastu, kui mind proua AbikaasaNimi kutsutakse, ei juhtu küll tihti, aga see on isegi lõbus ja õige.

Aga eks see ämm on oma arusaamades kinni. Vanasti (nõuka ajal) abielluti sageli just nimevahetuse eesmärgil ja et lapsi ei peetaks vallaslasteks. Tänapäeval abiellumine pigem romantika kui vajadus. Ehk ta ei mõista seda.

Ma ei saa ammugi enam abiellumise mõttest aru, veel vähem sellest, et naised hakkavad oma nime vahetama. Mõned vahetavad veel tagatipuks oma väga ilusaid nimesid täiesti jubedateks. A’la oled Lilleste ja võtad uueks nimeks Kala või Pede.

Kuu peale saadaks kõik oma nimedraamadega.

Mul on kaks nime – enda nime jätsin alles, mehe nimi käib sidekriipsuga selle järel.

Itaalias ongi nii et abielludes jääb naisele oma ja mehele oma. Ei pea midagi mehega “üheks” saama. Mis mulle vägagi meeldib. Oma nimega olen sündinud ja suren samuti. Perekonnas lapsed võtavad isa nime traditsoonide järgi, aga saab ka seda valida. Naine ongi nagu emasipelgas peres.
Minu meelest tobe traditsioon et naine peab justkui abielludes oma mehe alla “kuuluma”. Abielu peaks olema kahe inimese armastuse liit ning nimi küll ei muuda midagi. Abielus oled ikkagi ja sõrmus sõrmes mis on tähistuseks. See on kõigest minu isiklik arvamus. Ei ole otseselt traditsoonide vastane aga meeldib rohkem siinne traditsioon.(elan itaalias)

#3336221:

Mu sõbranna näiteks abiellus mehega, kelle perekonnanimi oli Muna. Mees võttis hoopis naise nime ja lapsed on loomulikult samuti selle nimega. Loogiline olekski valida perele nimi, mis paremini kõlab, ei pea ju tingimata mehe oma olema.

Teine näide on mul kursaõe näitel, kes pole küll abielus, aga kel on laps mehega, kelle perekonnanimi on Köögard. Mehele oli väga oluline, et laps tema nime saaks, sest see nimi olevat väga haruldane ja kadumisohus. Mina poleks iial oma lapsele sellist nime pannud, aga nemad panid.

Kas Muna abikaasa on küünetehnik:)

#3336221:

Teine näide on mul kursaõe näitel, kes pole küll abielus, aga kel on laps mehega, kelle perekonnanimi on Köögard. Mehele oli väga oluline, et laps tema nime saaks, sest see nimi olevat väga haruldane ja kadumisohus. Mina poleks iial oma lapsele sellist nime pannud, aga nemad panid.

Minu arust on Köögard jumalast lahe nimi.

Minu jaoks on oluline ees- ja perekonnanime kokkukõla. Kui uus nimi kõlaks paremini kui praegune, siis on mõtet nimevahetus ette võtta, vastasel juhul aga ei näe sellel mingit mõtet. Mehega, kes oma nime võtmist peale suruks, ei abielluks ma nagunii, sest tõenäoliselt on see vaid osa paketist, mis kuulub patriarhaalse maaimavaatega (või hoopis alaväärsuskompleksis ja ebakindluse käes vaevleva) mehe juurde. Samas pole mul kõige vähematki naiste vastu, kes leiavad, et “sama nime alla” saamine on romantika ülim tipp. Igaühele oma, peaasi, et keegi ei peaks minema oma südamesooviga vastuollu.

Teemaalgatajal soovitan ämma ja ema selles küsimuses ignoreerida, selgeks rääkima peate te selle teema ikka mehega kahekesi.