Teema: Ei taha mehe nime. Draama

#3336844:

#3336700:

Kunagi aastaid tagasi ta reaalselt viskas mind oma kodust välja, sest ütlesin, et ei mina ega mu lapsed ei ole mingisugused asjad kelle ülesanne on kellegi nime päästa. Me oleme inimesed. Tänaseks aga kannab siiski laps mehe nime.

Kas endiselt elate ämma kodus? Ämm paras hulluke siis. Kas saab valetada, et okei võtad mehe nime ja hiljem ütled, et pole aega/raha olnud dokumente vahetada või nõuab abielutunnistust näha?

Minul selline asi, et perenimi on haruldane ja tahaks ka, et edasi kanduks. Armsamaga arutasime põgusalt, et tahaks, et mees minu nime võtaks. Tema kompromiss oli, et teha mulle liitnimi. Meie nimed sobivad koos kokku ning mulle see liitnime asi isegi sobiks ja meeldiks kui osake mehe nimest mul ka oleks aga mõtlen, et kuidas see liitnimi lastele edasi toimib? Pakun, et tulevikus tahavad nad neist siiski ühe nime valida ja sellega jätkata ja siis kaob liitnimel kogu mõte. Miks mitte kohe minu nimega? Mehe nimi on nii levinud, isegi nimekaime mitu mitmel pereliikmel. Väga tüütu ning ebapraktiline.

Kui ma mehe nime võtaks, oleks minulgi nimekaim olemas. Kas on kellelgi kogemusi liitnimega, et olete oma vanematelt liitnime saanud või lastele liitnime andnud, kes nüüd ise täiskasvanud?

Minu teada ei saagi lastele liitnime anda. Peate valima, kas sinu või mehe nimi.

#3336700:

Samas olen ma piisavalt hästi end väljendanud, et ma ei taha nende nime.

Väljendu pigem nii, et soovid enda nime jätta.
Mis mees sellest arvab? See on minu arvates palju olulisem, kui ämma arvamus.

#3337023:

#3336876:

Minu teada ei saagi lastele liitnime anda. Peate valima, kas sinu või mehe nimi.

Hakkasin uurima ja nii ongi. Äitäh!

Aga kuidas siis on, kui liitnimega naine sünnitab ja isa ei ole sünnitunnistusel? Näiteks saab doonorspermaga lapse – kas siis saab laps liitnime?

Pead nendest nimedest ühe valima (2 peatükk). Nii saan mina aru, kuigi seal üks erand oli. Peab juristi käest üle küsima.

https://www.riigiteataja.ee/akt/NS

Jätsin ka oma nime sel põhjusel, et tundsin, et see on osa mu identiteedist. Ämmale vist eriti ei meeldinud jah, aga suurt draamat ka ei tulnud. Rohkem häiris teda see, et me kahekesi registreerisime ja teda asjasse ei pühendanud (abiellumine oli meie jaoks vajalik teatud juriidilistel põhjustel, muidu oleksime ilmselt tänaseni lihtsalt kooselus).
Lapsed on mehe nimega, selles osas oli mul ükskõik. Sellega, et laste nimi minu omast erinev on, pole kunagi ühtki probleemi olnud (vanim laps saab varsti täisealiseks).

#3336331:

Esimesest abielust, kus ma võtsin mehe nime, jäin väga noorelt leseks ja siis tutvusin mehega, kellega olen abielus nüüd juba 20+ aastat. Ma ei tahtnud tema nime võtta, sest koos minu eesnimega on see kokku nagu Mari Vari või Pille Rille.

Ämmale seda, et ma nime ei vaheta, lihtsalt keegi ei öelnud. Registreerusime kahekesi ja kui pulmas tervitati perekond Rillet, siis loomulikult me ei hakanud ütlema, et ma pole Rille. Ja kui ämm tutvustas mind kui oma miniat, noorproua Rillet ( ???? ) siis ma ju ka ei hakanud ütlema, et ma pole Rille, sest ma olen ju noore Rille proua, kõik õige.

Paari aasta pärast sain aru, et meest väga häirib, et ma kannan oma eelmise abikaasa nime. Lõpuks leidsime kompromissi. Ma võtsin tema nime (ehk siis ametlikult ma olen umbes nagu Margit Pargit), aga kasutan igal pool oma neiupõlve perenime. Ma arvan, et töökaaslastest enamik ei teagi, et mul on personaliosakonnas ja ID-Kaardil teine perenimi, kui see, mida ma kirjadele alla kirjutan, millega kliendid mind tunnevad, millega ennast tutvustan ja mis nimega on ka näiteks mu e-maili nii isiklik kui ka tööaadress..

Ehk siis on ka võimalik elada nii, et passis on üks perenimi, aga terve maailm (va ämm ja suguvõsa ???? )tunneb sind teise nimega (ka mitte pank ja muud ametnikud). Minu puhul on see perenimi, aga sama hästi võiks see olla ka eesnimi. Näiteks inimestest, kes kasutavad teist nime kui nende kodanikunimi – Ita Ever, Indrek Hargla, Arvo Valton, Marie Under ja kasvõi Lenin ????

ma kahtlen selles jutus. eestis ei ole võimalik valenime all elada ja töötada. Need toodud näited on loomeinimeste pseudonüümid ja ei sobi siin näiteks.

Mis Marcy. Ma ei tea teie seebikaid.

#3337308:

#3337127:

ma kahtlen selles jutus. eestis ei ole võimalik valenime all elada ja töötada. Need toodud näited on loomeinimeste pseudonüümid ja ei sobi siin näiteks.

Mis vahet seal on, kas sa oled insener nagu mina või näitleja nagu Ever. Küsimus on, kuidas sa ise selle lahendad. Ja kõik. Mul ün sõbranna, keda teadsin 3 aastat keskkoolis kui Eevat. Palju aastaid hiljem saime teada, et ta nimi oli hoopis Eevi.

Küllalt palju on meil inimesi, keda tuntakse näiteks…Taukarina. ja kes teab peast, mis on ta eesnimi? Kes teab näiteks peast, mis oli Aarne Üksküla tegelik täiseesnimi?

nagu ma ütlesin – pole mõtet siin loomeinimeste psudonüüme näiteks tuua, see pole see teema.
ja et sa oma sõbrannat nii paljugi ei tunne, et tema tegelikku nime teada – see pole ka selle teema jutt.

Siin pole mingit draamat. Sina ei taha mehe nime ja mehele see sobib, siis milles draama seisneb? Ämmas? Saada pikalt.

See Muna-nimeline oleks saanud ju oma lapsele panna nimeks Aino 😉

Aga saab küll lapsele liitnime panna, kui ema ja isa võtavad mõlemad abielludes sama liitnime.
Nt abielluvad Pr. Kivi ja Hr. Muna, mõlemad võtavad abielludes nimeks Muna-Kivi ja siis lapsed saavad ka selle nime. Nt Aino Muna-Kivi 🙂

Veider on lasta ennast ämmast nii häirida. Teie ju abiellute ja kui mees on rahul siis nii teetegi nagu teie ise rahul olete. Minul ei tulnud abielludes nimevahetus pähegi, minu nimi on osa minust ja ma olen oma nimega väga rahul.

#3337765:

Mehega arutasime enne abiellumist läbi ja see oli meie ühine otsus nagu ka see, et lapsed tulevad minu perekonnanimele.

Kas võib huvi tunda, mis põhjused olid? Naisele enda nime jätmine on tavaline, aga lastele just?

#3336700:

Minus tekitab nende poolne käitumine aga tugevat trotsi ja tahaks lausa meelega hakata vastu töötama. Lihtsalt, kuidas saab üks täiskasvanud inimene selline olla? Kuigi tean, et ma ise langen samale tasemele kui hakkan vastu võitlema. Mu mees on asjaga kursis ja temal pole midagi selle vastu, et ma oma nime jätan. On isegi mind enda vanemate eest kaitsnud aga ega sellest kasu pole, sest ämm arvab, et ta võib mida iganes nõuda ja keeldumisel mida iganes öelda. Kunagi aastaid tagasi ta reaalselt viskas mind oma kodust välja, sest ütlesin, et ei mina ega mu lapsed ei ole mingisugused asjad kelle ülesanne on kellegi nime päästa. Me oleme inimesed. Tänaseks aga kannab siiski laps mehe nime.

No ma ei tea, kas on üldse mõtet siis sellise inimesega suhteid hoida? Kui keegi mind oma kodust välja viskab, siis ma küll sinna majja enam jalga ei tõstaks, kui ta just ise ei tuleks vabandust paluma, kinnitab, et eriseisukohale jäämine on “lubatud” ja edaspidi nendel (nime-)teemadel enam juttu ei tule. Ma elaks oma elu ja ämm olgu siis omaette viha täis, kui seda soovib ja häid suhteid hoida ei taha. Võtku ise see oma vana nimi siis tagasi – tundub, et tal on selge suur haav südames endal sellest, et kunagi pidi nime vahetama ja nüüd ei lase teisel naisel teistsugust otsust teha (kuna ta ise seda kunagi abielludes ei teinud – arvas, et ei tohi teha selleaegse ühiskonna survel või oli tal endal ehk sama kuri ämm…).

Lihtsalt väldi. Kas inimest või siis ainult seda teemat temaga arutlemast.

#3337783:

Kolmandaks – miks ei võiks kanda lapsed ema perekonnanime, kui nagunii lasteaias, koolis on ema see, kes lastega rohkem tegeleb?

Tahan (ka küsimuse miinustajatele) öelda, et küsimus polnud mõeldud kritiseeriva tooniga, vaid siirast huvist põhjuste üle. Ma ei pea imelikuks, et ema nimi on lastel.
Samas ei saa salata, et tavapäraselt/nö automaatselt saab laps enamasti isa nime ja kui on ema nimi, siis on sellel konkreetne põhjus ja eelnenud arupidamine olnud.
Aitäh selgituse eest.

Hmm, TA ütleb, et tema enda nimi on talle oluline ja tahab seda edasi viia, ainult nende suguvõsal ja nii, aga samas ämmale heitis ette, et tema ja tema lapsed on inimesed, mitte nime edasiviijad…
Pada sõimab katelt?

Lisaks: olen nõus nendega, kes ütlevad, et nbaine ei pea “kuuluma” mehele, aga ma pole sugugi nõus sellega, et minu kui naise lapsed oleksid teise nimega kui minu omaga. Nii et ka see Itaalia komme pole minu jaoks aktsepteeritav. Minu lapsel on igatahes minu perekonnanimi.

Tegelikult on põhimõtteliselt õige pigem islandlaste komme – kõik saavad perenime isa eesnime järgi, ja see ei muutu elu jooksul. Siinkohal võiks ainult vaielda, et miks just isa nimi…

Mul võttis mees minu nime. Mehel oli selline a la “Kask” tüüpi perekonnanimi ja minul haruldasem.
Seega otsustasime minu nime kasuks. Mehel polnud selle vastu midagi.
Samas kui mees oleks tõesti soovinud, et ma tema nime võtaks – siis ka oleks võtnud.

Mehe vanaisa pidi küll südamerabanduse saama kui seda kuulis. Ta selline vanamoeline seksist ehk. Selline naised on madalam kui muru tüüp.