Lihtsalt nii on läinud, et ei otsi suhet ega seksi. Kuigi aega oleks veel küllalt (saan varsti 30 aastaseks), tunnen varjatuid vihjeid seltskonnas, kui jutt läheb kaudselt sellele, et elan üksinda ja olen vallaline. Näiteks teemad, et teen kõik majapidamistööd üksinda, ostan omale üheinimese voodi, kuna laiemat pole vaja, meestetöödeks kutsun alati töömehe, käin väga palju rühmatreeningutes vabal ajal, käin veel avatud ülikooli kaudu pärast tööd, hoolitsen väga oma kiisu eest – mängin temaga ja käin temaga arsti juures, puhkan üksinda või koos sugulastega, tahan osta ühetoalise korteri jne. Laste teemade suhtes muidugi ei oska ma haakuda, sest mul pole elus soovi saada olnud emaks. Ei taha tõepoolest lastest midagi kuulda ja meeste eksistentsist on samuti täiesti ükskõik.
Günekoloogi juures suhtutakse minusse kui mitte kunagi kellegagi vahekorras naisesse nagu veidrikusse. Küsimusele, kas sa oled kunagi seksuaalvahekorras kellegagi olnud, vastan lühidalt et, ei ole olnud ega plaani olla. Saan veidraid pilke naisterstilt, mis on väga ebaprofessionaalne suhtumine. See selleks.
Psühiaater, kelle juures ma käisin sügava depressiooni tõttu, vaidles vastu, et ükskõiksus seksi suhtes ei ole kaasasündinud. No tule taevas appi! Aseksuaalsus on kaasa sündinud nagu vasakukäelisus ja lahutamatu osa inimese identiteedist, mitte seotud mingite põhimõtetega ega kasvatusega.
Kahju, et siin Eestis nii palju sallimatuid, kitsarinnalisi, õelaid ja ebaviisakaid inimesi elab, kes arvavad, et KÕIK peavad ilmtingimata vastassugupoolega suhtes olema, seksima oma partneriga ja lapsi saama jne. Samuti see suur ja alatine hädakisa madala sündivuse üle – küll meid on ikka vähe! Varem vihastasin nende nõmedate artiklite üle, nüüd ei viitsi neid artikleid enam õnneks avada.
Kuidas teha nii, et inimeste põlglik suhtumine siin vabatahtlikut üksinda elavatesse inimestesse lõppeks!