Mul on ka nii, et kui kevadel ilusa ilmaga töökoha aknast näen, et õues päike paistab, tekib kuskil kella 12 ajal mingi omamoodi rahutus – “nüüd peks kindlasti kuhugi minema” ehk siis tahaks tööhoonest välja ja kasvõi ilma mingi eesmärgita mööda tänavaid tormata ja ilusat ilma nautida vms. Ma võiksin lõuna ajal tööjuurest plehku panna ja jalutada tegelikult ju küll – kuid siis veniks jälle õhtu tööjuures väga pikaks, koju vaja ju ka jõuda 🙂
Seoses sellega, et mul olid lapsed väiksed ja ma tahtsin nendega suvel lasteaeda panemise asemel kodus olla, võtsin mitu aastat järjest tööjuurest korralisele puhkusele 1,5 kuud palgata puhkust lisaks. Kokku tuli siis 2,5 kuud vaba aega. Õnneks selline töö, kus suvel on tühjem aeg ja tööandja oli nõus. Lastetoetused+mehe palk elas selle mõnda aega suvel ära küll – suvel niikuinii elu lihtsam ja kulud väiksemad (kütma ei pea), süüa teed ise, osa toitu saab peenralt võtta jne.
Õudselt mõnus oli muidugi.
Muidu, enne lapsi oli aastaid, kus võtsin puhkuse näit. hoopis maikuus (päevad pikad, samas väga palav veel ei ole, mõnus kodus õues midagi teha). Ja suvekuudel käisin tööl ja kasutasin suve nautimiseks nädavahetusi (+ õhtuti), ei tundunud väga hull.