Teema: Ei tahagi pereelu

#2909884:

pereelu on jube stress ja muserdav

Ma olin seda meelt juba enne puberteeti ning pole oma arvamust muutnud järgneva 40 aasta jooksul. Pole iial tahtnud pereelu, partner – mõttekaaslane ja sõber – on piisav, aga kui sellist pole, siis mingit “mehe lõhna” (nagu üks kägu siin pidevalt kukub) ka koju vaja pole. Lemmikloom muidugi inimest ei asenda, aga ega inimene ka lemmiklooma asenda, nii et selles osas ka sarnases paadis.
Nii et pole Sa egoist midagi, hullem kui vastu tahtmist, ühiskondlikule survele järele andes selle pereelu endale “soetad” ja siis oled õnnetu. Üksi, heade sõpradega, pole elul häda midagi.

Kas see on egoism? Jah. Kas ka laste saamine on egoism? Jah. Ma ei tea kedagi, kes oleks saanud lapse(d) selleks, et riigile maksumaksjaid juurde toota või et eesti keel ja riik kestma jääks, lapsi saadakse ikka seetõttu, et neid tahetakse ehk siis puhtast egoismist. Seega saad lapsed või mitte, egoist oled ikka. Õnneks viimati, kui kontrollisin, polnud egoism siin riigis keelatud. Nagu ka laste mittesaamine. Seega naudi elu ja võta sellest just seda, mida tahad, ilma ühiskonna ja lähedaste poolse surveta.

#2909939:

Lõpuks, kui laps on 20 ütleb noor tark naine, et poeg jätab ema ja hoiab oma naise poole. Kui sul on tütar, siis tema tahab ka et sa oleks lõpppositiivne, muidu lõpetab sinuga suhtlemise. Ja ongi kõigil seis sama, kui oled 50a, on su laps või mitte.

sa ikka saad aru, et sa ei pea panema poega üldse sellise valiku ette, elada saab nii ka, et ei pea valima naise ja ema vahel, et nad tulevad üksteisega piisavalt toime. Ja et ei pea ka kogu aeg kritiseerima, halama, irisema või vinguma? Kui ei saa, siis muidugi, elu on ikka karm ja ebaõiglane tõesti.
Aga jah, teemaalgataja, muidugi on ilma pereta elul ka mingid plussid, eriti, kui oma peas kõige hullemat stsenaariumi ette kujutad, mis võinuks olla, kes meist seda teab.

:)) ehh, teemaalgataja … Olin selles vanuses täpselt samade mõtetega, ei mingit peret, lapsi jne. Täna on mul kaks poega ja liigagi armastav ja hooliv mees. Aga abiellunud pole tänaseni, vähemalt niipalju olen suutnud endale nooruses antud lubadust hoida, kuigi ettepanekuid on koguni kaks korda elu jooksul tehtud.

keda huvitab, ela rahulikult üksi koos oma ego ja hamstriga. arusaamatu on mida sa siis siia halama tuled, kui rahul oled

#2909892:

#2909889:

Uskumatu inimene, miks tuled siis siia vinguma kui sa peret ei soovi? Ela siis õnnelikult ilma pereta edasi.

Ja mitu rõvedat röökivat titte sinul on? Oled jube häpi selle üle?

Noo näed, mõni pole täiskasvanuks saanudki. Käitub röökiva titena ka täiskasvanu eas 🙂
Mis arvad, mitu aastat röökiv titt röögib? 10, 20, 30 või veelgi kauem. Tõsi, mõni ei saagi täiskasvanuks. Aga õnneks on ta siis juba iseenda vastutuse all. Pole vanema asi, kui täiskasvanu röökiva lapsena käitub.

Kui sulle meeldib vabadus, aga tahad siiski ka armastust, siis mina soovitan esialgu pühanduda rahale, investeerimisele, et tekitada endale passiivne sissetulek. Kui see ülesanne on täidetud, siis võid lapse soetada ja saad siiski elada murevaba elu. Kui on raha, saad ju palgata lapsehoidja ja ise hoida-hellitada titte, kui ta parasjagu ei röögi. Laste saamise mõte on ju siiski, et oleks keda armastada ja kes vastu armastaks. Ja armastust saad sa lastelt kuhjaga. Mees võib olla, kui seda vajalikuks pead.

Ja kui oled ükskord vana, siis oled üksi ja üksildane.
Ja ka enne vanadust on elu parem, kui ümbritseda ennast lähedaste inimestega. Kui seda muidugi üldse ei suuda, siis on teine asi.
Ütlus filmist Into The Wild – happinness is only true when shared. Soovitan vaadata.

Küllap torkavad lapsevanemate mured paremini silma kui rõõmud. Röökiv titt avalikus ruumis tõmbab tähelepanu, rahulikult magavat või omaette rõõmsalt lalisevat last ei pruugigi märgata. Noored emmed kipuvad ka sõbrannadele muresid kurtma, sest kui kukud ohhetama, et kui armas see titeke ikka on, siis see võib äkki totra kanaemadusena välja paista.
Aga – iga asi omal ajal ja sellele, kes seda tahab 🙂 Kõik ei peagi pereinimesed olema. Mina sain ka oma esimese lapse üsna hilja. Enne seda oli jube tüütu, kui mina õppisin ja rändasin mööda maailma, aga kui omavanuste sõprade-koolikaaslastega kokku sain, polnud neil oma elust muud rääkida kui ainult mingid titejutud. Mõtlesin ka, et ei tea kas ma tahakski sellist elu endale. Aga – tuli ka aeg selle jaoks ja nüüd olen väga õnnelik oma kahe lapse üle, kellest üks juba täisealine.

#2909884:

Vaatan oma tuttavate pealt, et pereelu on jube stress ja muserdav. Pean silmas just lastega peresid. Rahaprobleemid, väsimus, logistika, enese jaoks aega enam ei jätku..
Ei soovi seda ja tegelikult pole ka meest, kelle peale saaksin kindel olla. Ja isegi kui oleks see mees- ilmselt minnakse ikka lõpuks lahku ja tuleb see jube kärgperendus.
Ei, ei, ei. Lapsi ma ka väga ei armasta tegelikult.

Minu jaoks oli juba lemmiklooma võtmine ja pidev hoolitsus piisavalt energiat nõudev, rohkemat ei suudaks ega tahakski.

Kas see on egoism? N29.

Perekoolist ja mujaltki olen aru saanud, et KÕIK mis sa teed või ei tee, on kellegi meelest egoism 😀

Nii et egoismi pärast mina üldse ei muretsenud. Ilmselt oleks suutnud ka ilma perekonnata ilma virinata ära elada – aja suutsin endale huvitavate tegevustega ära täita jne. Ja mõnda aega polnud ka meest, kellega oleks isiksuste tasandil maru hästi kokku sobinud. Siiski, ma ei saanud öelda, et mul poleks olnud perekonna vastu mingit huvi või et miski poleks kripeldama jäänud, kui perekond olekski olemata jäänud. See saigi lõpuks määravaks. Kui sai leitud mees, kellega argipäevaelus koos asjatamine sobis (mis suurendab tõenäosust, et tüütust lahkuminekust ja kärgperendusest ehk pääseme, mees ka ei taha kärgperendust ja peab seda teiste pealt kõrvalt nähtuna parajalt tülikaks eluvormiks – kuigi 100% garantiisid inimsuhete puhul muidugi kellelegi ei anta, selge see), siis saigi elumuutus ette võetud.

Kuna väikeste lastega kokkupuuteid ei olnud, oli esialgu plaanis 1 laps – me ei teadnud, kui hästi me röökiva titega, jonniva kaheaastasega jne. hakkama saame. Kui oli kogemus esimese lapsega ja mõningane kindlus olemas, tekkis “süües kasvab isu” efekt – saime veel teise ja siis veel kolmanda lapse. Sest oli tunne, et muidu hiljem mõtleme, et oleks võinud ikka kolmas ka olla. Nüüd, peale 3. last on tunne, et olen ennast pereelu mõttes piisavalt teostanud ning ei jää midagi kripeldama. Lahku minna ei tahaks, aga kui see ette tuleks, siis “ma suren, kui mul kärgpere oleks” hirmu ka ei ole.

Vastus teemaalgatajale on tegelikult lihtne. See, mille üle sa oma teemaalgatuses arutled (egoism/mitte egoism, väsimus, logistika, raha jne.) on kõik tegelikult “peenraha” – mitte seekõige olulisem, mitte asja tuum. Sa, teemaalgataja, katsu enda jaoks ausalt vastata 1 küsimusele: kas tunned, et võiksid pere loomata jätta ning absoluutselt mitte midagi ei jääks kripeldama või siis vastupidi, et kui pere loomata jätad, jääks midagi ikka kripeldama?

Esimesel juhul ela rahumeeli praegusel viisil edasi. Teisel juhul püüa elu kuidagi pereloomiseni tüürida.

Kõige raskem ongi ilmselt olla lõhestunud inimene, kellel pere loomata jätmise pärast kripeldab, aga kes peab teisele rääkima mingit juttu: “Oh ei, ega mina ei tahagi röökivaid tittesid…”

#2910214:

Ja kui oled ükskord vana, siis oled üksi ja üksildane.

Ja ka enne vanadust on elu parem, kui ümbritseda ennast lähedaste inimestega. Kui seda muidugi üldse ei suuda, siis on teine asi.

Ütlus filmist Into The Wild – happinness is only true when shared. Soovitan vaadata.

Kas oled see egoist, kes nõuab, et lapsed teda ümmardaks-kummardaks? Jah, veneajal ja varem oli tõesti nii, et kõik elasid koos ja kõigil oli tore. Aeg on edasi liikunud. Pere ei ole enam kommuun, kus erinevad ajastud koos eksisteerivad ja üksteist abistavad. Meil on individualism ehk igaüks enda eest. Äärmiselt naiivne ja egoistlik on elus lihtsalt lapsi vorpida ja siis käed rüppe lasta, et küll lapsed mu eest hoolitsevad. Tänapäeval on lastel endalgi piisavalt tegemist, et endal hing sees hoida, piinlik on usukuda, et lapsed selle kõrvalt veel aitavad enda vanematel elada. Nüüd on juba näha, kuidas lõpetada suure tõen. üksinda, olgu Sul lapsi 1 või 5. individualistlikus ühiskonnas tuleb tagada ise endale katus ja ninaesine vanaduspõlveks, mitte lükata see laste õlule, sest nad on ju SINU lapsed.

Mis puutub Into The Wildi, siis see on ikka totaalselt vale film või ei saanud Sa aru filmi mõttest. Jutt ei käinud perest ega lastest, jutt käis nn kaasvõitlejast, sõbrast.

Arusaadav – tunnen mitut inimest, kes ei olegi nn ‘pereinimesed’. Hea, et nad on seda endale teadvustanud, mitte ei hakka üldsuse survel peret looma (‘sest kõigil ju peab olema pere’).

See on nii äraleierdatud teema ja et tegemist on provokatsiooniga, on hästi näha teema autori rõveda röökiva tite kommentaarist.
Eks ta ole, et enamus inimesi saab lapsed ikkagi mingist bioloogilisest instinktist ja inimesed on erinevad, seega see instinkt kõigil ei avaldu ja kui mingit ürgset beebipalavikku ei tule ja inimene hakkab kainelt kaalutlema, siis võibki laps saamata jääda. Välja arvatud neil, kelle jaoks ühe või mitme inimese eest vastutamine vähemalt 18 aastat, nende teenindamine ja nende peale meeletul hulgal raha ja aja kulutamine pika aja vältel, ongi elu mõte. Sealjuures tulemus pole teada. Aga suurem tõenäosus kui see, et su lapsest tuleb Nobeli preemia laureaat on see, et lapsest saab hoopis pätt (sest neid viimaseid on ju rohkem:)