Esileht › Pereelu ja suhted › Ei tea kuidas edasi :(
Tere
Sain 1.5 kuud tagasi , et mu elukaaslasel kellega elasin 7 aastat koos , on armuke.
Kolisin väga ruttu välja , lihtsalt ei tahtnud , et näeb minu nuttu ja hala. Alguses oli esimene nädal väga raske aga siis kuidagi oli nagu talutav. Nüüd aga kuu aega hiljem on tunne, et lähen valust lõhki. Nutan igapäev, ei suuda magada. Sellised vastikud paanikahood.
Mul on tunne, et ma ei saa sellest lihtsalt üle.
Minul oli sõbranna, kellele ma päevade viisi halasin ja kes mind viitsis kuulata. Läks palju kergemaks.
Otsi omale trenn, hobi, mingid tegevused, et võimalikukt vähe oleksid üksi kodus ja mõtleksid.
Minul võttis umbrs aasta, et asjaga leppida ja üle saada. Muidugi iga kuuga läks natuke kergemaks.
Veel tekkus mul mitmeid austajaid, kelkega restoranis käisin. Nii sain oma enesehinnangut tõsta.
Ma ei saa aru, kas perekoolis on tõesti palju kirjaoskamatuid inimesi või treib siin teemasid üks ja sama inimene, kes ei ole võimeline kirjavahemärke õigesse kohta asetama? Panna koma ette ja järele tühik on siiski miski uus nähtus.
Minul oli sõbranna, kellele ma päevade viisi halasin ja kes mind viitsis kuulata. Läks palju kergemaks.
Väga vedas sul. Mul omal ajal oli sõbranna, kellega läksime lausa jäädavalt tülli pärast seda, kui olin talle paaril korral oma suhteprobleeme kurtnud. Ütleski, et tal nii kopp ees, kuidas sõbrannad talle pidevalt oma suhteprobleeme kurdavad. Et mingu lihtsalt lahku.
Enamus inimesi ei viitsiks sellist hala kindlasti pikemat aega ja regulaarselt kuulata. Paraku. Psühholoog oleks parim variant.
Ja kohe kindlasti, nagu soovitatud, võimalikult palju mõtteid eemale viivaid tegevusi. Midagi uut oleks just hea. Trennid, hobid, kontserdid jne. Võid ka mingil kursusel käima hakata, aga võib muidugi olla raske süveneda ja midagi õppida. Ja teiste meeste tähelepanu aitab ka alati. Paratamatult on su enesehinnang löögi saanud nii et tähelepanu ja ilusad sõnad aitavad. Uusi suhteid kindlasti luua poleks mõistlik praegu, aga lihtne suhtlus võib aidata ka päris palju.
Tee kõike, mis mõtted ja tähelepanu eemale suunavad. Täida oma ajast nii palju kui võimalik. Mida rohkem mõtled, seda kurvemaks ja masendunumaks lähed. Ära tee seda endale. Ta pole seda väärt. Reetur ja petis. Mõtle sellele.
Lahkuminekuvalu ongi selline, et vahel tundub, et oled üle saanud, aga siis on jälle see tagasilangus, kus see igatsus nii hull on. See on täiesti normaalne. Lihtsalt vaikselt lähed enda eluga edasi. Aitab kui proovid mingeid uusi hobisid – sul tekib enda rutiin, mille osa tema enam pole. Nt hakkad trennis käima või mingis keeleõpperingis.
Minul ei piisanud aastast, läks kaks aastat. Ise arvasin, et olen ka aastaga üle saanud, aga reaalsuses kippusin ikka võrdlema teiste meestega, et “aga minu eks tegi hoopis nii”. Polnud minust mingit tervet suhtematerjali uuuele kaaslasele, kuigi arvasin, et olen valmis. See on muidugi individuaalne.
Nüüd ma ei saa aru, kuidas ma üldse oma eksiga nii kaua koos sain oldud, sest me olime lihtsalt nii erinevad inimesed.
Tere
Sain 1.5 kuud tagasi , et mu elukaaslasel kellega elasin 7 aastat koos , on armuke.
Kolisin väga ruttu välja , lihtsalt ei tahtnud , et näeb minu nuttu ja hala. Alguses oli esimene nädal väga raske aga siis kuidagi oli nagu talutav. Nüüd aga kuu aega hiljem on tunne, et lähen valust lõhki. Nutan igapäev, ei suuda magada. Sellised vastikud paanikahood.
Mul on tunne, et ma ei saa sellest lihtsalt üle.
Kas elukaaslasega olete rääkinud muidu omavahel?
vôi tômbasid lihtsalt juhtme seinast ja nyyd katsud eluga edasi minna?
7aastat on päris pikk suhe. Kui oled kindel, et see tuleb lôpetada, siis on selge, et sellest yle saamine vôtab kauem, kui paar kuud. Kahjuks.
Ma ei taha haavale soola raputada, aga suppi keedetakse suhtes koos. Ja tasub ka môelda, et miks läks nii, et mees hakkas armukest pidama?
Ja veel- äkki see pole ikkagi mingi pikaajaline kôrvalsuhe vaid ônnetu juhus? Kas tasuks kaaluda, et mehega siiski suhet jätkata ja proovida sellest raskest kohast koos yle tulla?
Ma ei taha haavale soola raputada, aga suppi keedetakse suhtes koos. Ja tasub ka môelda, et miks läks nii, et mees hakkas armukest pidama?
Jälle keegi, kes üritab naisele selgeks teha, et tema on süüdi, et mehel armuke tekkis.
Ja veel- äkki see pole ikkagi mingi pikaajaline kôrvalsuhe vaid ônnetu juhus? Kas tasuks kaaluda, et mehega siiski suhet jätkata ja proovida sellest raskest kohast koos yle tulla?
Mis mõttes nagu? Kes tahaks tagasi meest, kes sinu kõrvalt armukest pidas?
Kas elukaaslasega olete rääkinud muidu omavahel? vôi tômbasid lihtsalt juhtme seinast ja nyyd katsud eluga edasi minna? 7aastat on päris pikk suhe. Kui oled kindel, et see tuleb lôpetada, siis on selge, et sellest yle saamine vôtab kauem, kui paar kuud. Kahjuks. Ma ei taha haavale soola raputada, aga suppi keedetakse suhtes koos. Ja tasub ka môelda, et miks läks nii, et mees hakkas armukest pidama? Ja veel- äkki see pole ikkagi mingi pikaajaline kôrvalsuhe vaid ônnetu juhus? Kas tasuks kaaluda, et mehega siiski suhet jätkata ja proovida sellest raskest kohast koos yle tulla?
See oli nüüd mingi peen nali või?
Ta on kuulutanud juba kõigile,et vaba!
Ei olnud ühe-öö suhe, kirjutasid ja kohtusid korduvalt. Mul ei jäänud muud üle kui lahkuda,ta ei selgitanud mitte midagi mulle ütles kõik läbi ja kõik. Mis mul muud üle jäi? Kolisin välja.
Me ei suhtle omavahel. Selle naisega ta koos ei ela ja enda juurde nagu kuulnud olen ei soovi.
Ma ei ole naine kes andestan petmist,no ei suuda ja kõik!
Seitse aastat elada kellegiga koos ja saada teada ,et inimene kes peaks olema sulle tugi ja kõige lähedasem võib sind nii julmalt reeta.
Praegu ma ei suuda mitte midagi teha,kohe mitte midagi nii valus on. Selline tunne,et süda tuleb seest välja. See on mingi selline seletamatu valu.
Mis mõttes nagu? Kes tahaks tagasi meest, kes sinu kõrvalt armukest pidas?
Selliseid on väga palju. Tavaliselt naised, kes enda väärtust ei tea või ei soovigi pingutada, et iseseisvad olla ja oma elu eest vastutada. Lapsed, ilus kodu, ühine firma- kolm peamist põhjust. Lohutatakse end, et sellised juhtumid on need raskused, millest tuleb üle saada ja siis kinnitatakse endale, et suhe on veel tugevam…
Oh ja ahh. Igaüks valib oma õppetunnid ise.
Tere
Sain 1.5 kuud tagasi , et mu elukaaslasel kellega elasin 7 aastat koos , on armuke.
Kolisin väga ruttu välja , lihtsalt ei tahtnud , et näeb minu nuttu ja hala. Alguses oli esimene nädal väga raske aga siis kuidagi oli nagu talutav. Nüüd aga kuu aega hiljem on tunne, et lähen valust lõhki. Nutan igapäev, ei suuda magada. Sellised vastikud paanikahood.
Mul on tunne, et ma ei saa sellest lihtsalt üle.
Kuhu sa kolisid ? Sul on uus kodu, sul peaks minema juba niipalju aega enda sättimisele ja kodu korrastamisele, tegele sellega? Tööl ei käi? Üks võimalus on, et 2 tundi enne magamaminekut, paned kõik pildimasinad kinni ja lähed õue. Kõnnid 2 tundi. Siis koju ja magama. Kui jaksad veel nutta, nutad ja siis peaks väsimus ja värske õhk oma töö tegema. Ja iga õhtu 2 tundi jalutamist kuni enam ei nuta.
Kolisin üürikorterisse, kõik on korteris juba tehtud. Polegi midagi nagu teha 🙁
Selline vastik tühjus on. Hetkel ei käi tööl,tulin ära töölt ja lähen lähiajal ümberõppesse.
Selline vastik tühjus on. Hetkel ei käi tööl,tulin ära töölt ja lähen lähiajal ümberõppesse.
Millest sa elad siis? Ma pidevalt imestan, kui siin inimesed räägivad, et ei käi tööl, üks kirjutas, et ei soovi ka, et Töötukassa teda tülitaks ja tööle ajaks. Kust te raha saate? Minul ei ole küll mingil juhul võimalik kodus passida, isegi kui seda väga sooviks. Isegi töölkäies on raha vähe.
Selles asi ongi kulla teemaalgataja. Sa ilmselt ei tee siis oma ajaga suurt midagi? Ei käi tööl, kuskil koolitustel ega koolis? Pole ka hobisid? Pole ime siis ju et sul nii halb olla. See olukord, milles oled on niigi väga raske ja masendav. Aga eriti raske on see siis, kui oma päevadega ka mitte midagi teha pole. See tähendab et terve aeg on vaba mõtlemiseks, kurvastamiseks ja igatsemiseks. See ei ole hea. Peaksid vähemalt mingi ajutise töögi leidma, kas või mingid otsad, osaline koormus. See viib mõtted eemale. Selline elu pragmaatilisele poolele keskendumine ja enda pidev rakkes hoidmine on üsna tõhus kurvastuse ja igatsemise vastu.
See on loomulik, et inimestel tekib kriis, kui harjumuspärane eluviis järsult ja ootamatult katkeb. Tunne nagu vaip tõmmatakse alt. Ämbritäie külma vett kaela saanud. Ülim reedetuse tunne. Mõistan sind täielikult ja kahjuks on paljud seda kogenud. Aga see läheb ka millalgi mööda.
Mõtle ainult endale ja oma heaolule hetkel nii palju kui võimalik.
*Mine psühholoogi/terapeudi juurde
*Mine tööle, koolitustele, kursustele, kooli
*Hangi hobi
*Suhtle rohkem sõbrannadega
*Mine trenni
*Käi väljas liikumas nii tihti kui saad
*Maga ja toitu korralikult
*Kuula muusikat, vaata filme
*Suhtle niisama meestega
Need on reaalsed sammud, mis sind aitavad. Mehele ja ta uuele ning teie vanale suhtele keskendumine ei aita üldse, vaid teeb hullemaks. Su mehel hakkas igav, otsis põnevust. Tõenäoliselt see suhe tal pikemalt kestma ei jää. Lisaks on ta petis ja reetur, kes tegutses su selja taga. Ilmselt oli armastus kahjuks tal ammu otsa saanud, muidu poleks nii käitunud. Oli mugavusest ja harjumusest. Lepi sellega ja katsu edasi minna. Kedagi vägisi kinni hoida ei saa.
Anna endale aega, 1,5 kuud on selgelt liiga lühike aeg, et sellisest asjast üle saada. Ka vastastikkusel kokkuleppel toimunud sõbralik lahkuminek (eriti veel pikast suhtest) on trauma ja sellises olukorras olla, kus oled lisaks veel petetud ja reedetud pool, on asi veel raskem. Minul olid sellised ärevushood ja piiripealne depressioon peale lahkuminekut ikka kuid. Ka nüüd, ca 8 kuud hiljem, ei ole emotsionaalselt asjad korras, aga kindlasti mitte võrreldav ka esimeste kuudega.
Eks praegu teeb sellises olukorras olemist keerulisemaks ka asjaolu, et sotsiaalset elu on tahes tahtmata vähem ja meelelahutust tarbida, kuskil käia, saab ikkagi piiratult. Uute inimestega tutvumine on samuti keerulisem, kui ei ole just seda tüüpi inimene, kes internetis tutvuks ja kohtingutel käiks (mina nt ei ole). Omast kogemusest võin öelda, et see tühjuse tunne jääb pikaks ajaks, lihtsalt aja möödudes mingid asjad lähevad kergemaks – taastub normaalne uni, söögiisu, tahe üldse midagi teha jne. Kui juba pikema perioodi vältel tunned, et ikka kuidagi ei õnnestu nendest asjadest lahti lasta, siis abi otsida on normaalne. Praegu on asjad aga sinu jaoks nii värsked, et sellised emotsioonid ei ole kuidagi tavapäratud (mis muidugi ei tähenda, et sa kohe ei võiks abi otsida, kui sa tunned, et see võiks olla variant).
Mul on tunne, et ma ei saa sellest lihtsalt üle.
Plusspooled – pigem praegu kui hiljem.
Mida varem, seda kiiremini saad üle.
Selline vastik tühjus on. Hetkel ei käi tööl,tulin ära töölt ja lähen lähiajal ümberõppesse.
Millest sa elad siis? Ma pidevalt imestan, kui siin inimesed räägivad, et ei käi tööl, üks kirjutas, et ei soovi ka, et Töötukassa teda tülitaks ja tööle ajaks. Kust te raha saate? Minul ei ole küll mingil juhul võimalik kodus passida, isegi kui seda väga sooviks. Isegi töölkäies on raha vähe.
Ma ei saa sinusugustest “kust raha tuleb” kaagutajatest aru, mis see sinu asi on, kuidas teemaalgataja oma elustiili rahastab? Võib-olla on säästud, või rikkad vanemad, pärandus, osav investeerija, võtab sms laene, mida iganes. Inimesed ja võimalused on erinevad, kõik ei ela palgapäevast palgapäevani. See ei ole antud teema puhul ju absoluutselt oluline. Inimene küsib nõu, kuidas suhte purunemise leinaga toime tulla ja sa hakkad rahakotis urgitsema, milleks ometi?
Kui on hea mees ja yldiselt hea suhe, siis mina küll püüaks seda päästa. Kui tegemist poleks pikaajalise petmisega ja mees siiralt kahetseks ja oma käitumisega näitaks, et soovib meie suhet päästa. Ma prooviks.
ja mitte sellepärast, et ma ei saa iseseisvalt hakkama. Hoopis sellepärast, et inimest, kellega päriselt tahaks koos olla ja elada, pole nii lihtne leida. Ja ei raatsiks kobe yle ôla visata.
pikas suhtes vôib vigade tegemist ette tulla môlemal. Kui inimene on armas, siis oleks vist leebem.
Selline vastik tühjus on. Hetkel ei käi tööl,tulin ära töölt ja lähen lähiajal ümberõppesse.
Millest sa elad siis? Ma pidevalt imestan, kui siin inimesed räägivad, et ei käi tööl, üks kirjutas, et ei soovi ka, et Töötukassa teda tülitaks ja tööle ajaks. Kust te raha saate? Minul ei ole küll mingil juhul võimalik kodus passida, isegi kui seda väga sooviks. Isegi töölkäies on raha vähe.
Onlyfans.
Selline vastik tühjus on. Hetkel ei käi tööl,tulin ära töölt ja lähen lähiajal ümberõppesse.
Millest sa elad siis? Ma pidevalt imestan, kui siin inimesed räägivad, et ei käi tööl, üks kirjutas, et ei soovi ka, et Töötukassa teda tülitaks ja tööle ajaks. Kust te raha saate? Minul ei ole küll mingil juhul võimalik kodus passida, isegi kui seda väga sooviks. Isegi töölkäies on raha vähe.
Mida Sa kaagutad koguaeg siin teemas ja ka seal töötukassa teemas, Mis see Sinu asi on, kust teised raha saavad ja ära elavad. Ju siis oled üks nendest, kes peab tööl käima ja riiki orjama.Kes see töötukassa on, et ta suure tähega peab olema 😀 😀
Mida Sa kaagutad koguaeg siin teemas ja ka seal töötukassa teemas, Mis see Sinu asi on, kust teised raha saavad ja ära elavad. Ju siis oled üks nendest, kes peab tööl käima ja riiki orjama.Kes see töötukassa on, et ta suure tähega peab olema ???? ????
Töötukassa on asutus, kui sa ei teadnud. No selles mõttes on ju oluline küsimus, et kui inimene ennast veel kuskile võlgadesse mässib ja töölt ära tuleb, siis on tal pärast veel raskem järje peale saada. Lisaks ei tule liigne vaba aeg mitte sugugi vaimsele tervisele kasuks. Eriline rikkur see teemaalgataja ju ei tundu olevat, kui üürikorterisse pidi kolima.
Mida Sa kaagutad koguaeg siin teemas ja ka seal töötukassa teemas, Mis see Sinu asi on, kust teised raha saavad ja ära elavad. Ju siis oled üks nendest, kes peab tööl käima ja riiki orjama.Kes see töötukassa on, et ta suure tähega peab olema ???? ????
Töötukassa on asutus, kui sa ei teadnud. No selles mõttes on ju oluline küsimus, et kui inimene ennast veel kuskile võlgadesse mässib ja töölt ära tuleb, siis on tal pärast veel raskem järje peale saada. Lisaks ei tule liigne vaba aeg mitte sugugi vaimsele tervisele kasuks. Eriline rikkur see teemaalgataja ju ei tundu olevat, kui üürikorterisse pidi kolima.
Tean ikka, et on asutus. Seda ei teadnud, et ta lause keskel suure algustähega on 😀
Kui on hea mees ja yldiselt hea suhe, siis mina küll püüaks seda päästa. Kui tegemist poleks pikaajalise petmisega ja mees siiralt kahetseks ja oma käitumisega näitaks, et soovib meie suhet päästa. Ma prooviks.
Armukest pidav mees on hea mees? Olla suhtes mehega, kellel on armuke, on hea suhe?
Loodan, et teemaalgataja selliseid opakaid soovitusi kuulda ei võta.
P S Kuidas sa kujutad üldse ette, et naine mehe “tagasi võtaks”, kui mees ise pole sellest üldse huvitatud. Sa siis ei lugenud korralikult või? Mehel on armuke! Ehk siis naine peaks andeks andma kellelegi, kes pole andestust palunud ja kes tegelikult ei ole üldse huvitatudki suhte jätkamisest.
pikas suhtes vôib vigade tegemist ette tulla môlemal.
Teise mehe/naisega seksimine ei ole viga. Viga on miski, mis on kogemata ja tahtmatult juhtunud. Teistega seksimine ja armukese pidamine on aga täiesti teadlikult tehtud tegu. Nii et mis vea tegemisest sa siin räägid?
Tean ikka, et on asutus. Seda ei teadnud, et ta lause keskel suure algustähega on
Kuidas siis peaks olema? Kas asutuse nimi siis ei kirjutatagi lause keskel suure tähega?
mitte sellepärast, et ma ei saa iseseisvalt hakkama. Hoopis sellepärast, et inimest, kellega päriselt tahaks koos olla ja elada, pole nii lihtne leida.
Et siis mees peab igal juhul majas olema?
Kuidas siis peaks olema? Kas asutuse nimi siis ei kirjutatagi lause keskel suure tähega?
Igapäevases tekstis kirjutatakse väiksega, ametlikus tekstis suurega. See siin muidugi eriti ametlik koht ei ole, seega võib kirjutada väiksega. Aga et suure algustähega kirjutamine oleks mingi selline suur viga, mille kallal mitu korda ilkuda, seda nüüd ka ei ütleks. Võib kirjutada nii ja naa.
Igapäevases tekstis kirjutatakse väiksega, ametlikus tekstis suurega. See siin muidugi eriti ametlik koht ei ole, seega võib kirjutada väiksega. Aga et suure algustähega kirjutamine oleks mingi selline suur viga, mille kallal mitu korda ilkuda, seda nüüd ka ei ütleks. Võib kirjutada nii ja naa.
Kas saaksid selle kohta mingi viite ka anda, kus öeldakse, et asutuse nimi lause sees on väikse tähega?
Seda mitte. Kindlasti mitte, et igal juhul peab mees majas olema.
Minu môte oli see, et arvatavasti mina isiklikult pyyaksin andestada. Muidugi eeldusel, et mul on tunded mehe vastu, suhe on yldiselt hea. Ja et see kôrvalehype, armumine, vms- et mees ise tahaks selle unustada, kahetseb ja tahab, et suhe korda saaks.
Vôibolla teil on nii kindlad pôhimôtted ja kooseluks sobivaid mehi satub aina teele. Aga ma räägin enda eest.
Esileht › Pereelu ja suhted › Ei tea kuidas edasi :(
