Teema: Ei tea kuidas edasi :(

#3954273:

Seda mitte. Kindlasti mitte, et igal juhul peab mees majas olema.

Minu môte oli see, et arvatavasti mina isiklikult pyyaksin andestada. Muidugi eeldusel, et mul on tunded mehe vastu, suhe on yldiselt hea. Ja et see kôrvalehype, armumine, vms- et mees ise tahaks selle unustada, kahetseb ja tahab, et suhe korda saaks.

Vôibolla teil on nii kindlad pôhimôtted ja kooseluks sobivaid mehi satub aina teele. Aga ma räägin enda eest.

Sellepärast, et uut, kooseluks sobivat meest on raske leida, ei pea ju ometi vana, vastiku (jah, mees, kes peab armukest, on vastik) mehe külge klammerduma.

#3954273:

Seda mitte. Kindlasti mitte, et igal juhul peab mees majas olema.

Minu môte oli see, et arvatavasti mina isiklikult pyyaksin andestada. Muidugi eeldusel, et mul on tunded mehe vastu, suhe on yldiselt hea. Ja et see kôrvalehype, armumine, vms- et mees ise tahaks selle unustada, kahetseb ja tahab, et suhe korda saaks.

Vôibolla teil on nii kindlad pôhimôtted ja kooseluks sobivaid mehi satub aina teele. Aga ma räägin enda eest.

Mis takistaks seda isikut edasi petmast, kui mees teab, et naine ta iga kord tagasi võtab? Mitte midagi.

See on toksiline suhtumine, et üksi ei saagi õnnelik olla. Ma väidan, et see on igal juhul parem, kui katkises suhtes olla, kus harjumusest üksteisest kinni hoitakse, sest üksinda olla tundub nii hirmus. Vana on ju nii tuttav, uus tundub tundmatu ja hirmus.

Elus ei pea suhtest suhtesse hüppama, vaid võtmagi endale aega ennast arendada. Lausa leitakse, et üksikud naised on õnnelikumad ja elavad kauem.

#3954250:

Kas saaksid selle kohta mingi viite ka anda, kus öeldakse, et asutuse nimi lause sees on väikse tähega?

Mina pole küll see, kellelt küsisid, aga mind hakkas ennast huvitama ja leidsin sellised soovitused:

https://keeleabi.eki.ee/index.php?leht=4&act=2&vld=7

Ehk siis õiged variandid on: töötukassa ja ametliku nimetusena Eesti Töötukassa.

Kui suurte tähtedega, siis tuleb kirjutada kogu ametlik täisnimetus, st ei tohiks kirjutada lihtsalt Töötukassa.

mul oli sama asi 2 aastat tagasi. siiani võtan antidepressante. ei oleks iial arvanud, et neist abi on, aga on.

mul oli ka pikem staaž, 20a abielu.

#3954381:

Mida külvad, seda lõikad. Järgmine kord oled loodetavasti targem ja ei jäta meest kogu aeg kuivale.

Ok, perekooli Revolver jõudis ka lõpuks kohale.

#3954393:

Mind ajavad sügavalt närvi need inimesed, kes võtavad õiguse teisi haigetsaanuid põlglikult sildistama hakata. Kas palun ei võiks igale enesele jääda see otsus? Niipea kui sina andestanud inimest hakkad sildistama kellekski, kes oma väärtust ei tea, on jalamatt ja kes veel, võtad sa temalt võimaluse ise otsustada, mis on talle tähtis, mis mitte nii tähtis. Endal mul ei ole vajadust olnud andestada petmist aga olen üsna kindel, et kellegi teise arvamus ja põlgus peaks olema küll viimane, millest lähtuda, kui oma pikaajalise suhte üle otsustad. Maailm EI OLE mustvalge.

Ma küll ei ole see, keda tsiteerid, aga olen tsiteeritavaga samal seisukohta ning ei mõista üldse sinu arvamust.

Sinu arvates toimub andestamine ja elu läheb ilusasti ja armsasti edasi. Tegelikkus on aga see, et andestaja jääbki andestamiste nõiaringi. Miks mees peaks oma käitumist muutma, kui on teada, et ta saab alati andeks? Reeglina on andestaja suhtesõltlane. Ja on igati loogiline mitte pidada normaalseks sellist pereelu.

Olen lähedalt pealt näinud sellist pereelu, kus naine sai regulaarselt peksa, teda peteti, teda väärkoheldi. Aga naine andestas. Alati! Lõppes asi sellega, et naine jäi vähki ja suri. Mina seostan seda viimast otseselt sellega, et inimene kannatas terve elu värdjalikku kohtlemist. Konkreetne naine oli ka kinni mustris – ühiselt rajatud kodu, ühised lapsed, ühine majandamine – kus ma selle kõik nüüd jätan ja kolin korterisse elama? Ja vastupidiselt sinu arvamusele, sõltus veel eriti teiste inimeste arvamusest – mida küla küll mõtleb, kui nad lahutavad?

Ei ole sugugi imelik sellistele naistele asjadest rääkida ning nende silmi avada. Võtta ühiskonnas üldiselt hoiak, et väärkohtlemist ei pea taluma. Petmist ei pea taluma. Armukese pidamist ei pea talulma.  Julgustada väärkoheldud inimesi haigest suhtest välja tulema.

Halvim, mida sellistele naistele saaks teha on neid lohutada, ilustada olukorda, soovitada olla tugev, ära kannatada, leppima….

#3954395:

Ma küll ei ole see, keda tsiteerid, aga olen tsiteeritavaga samal seisukohta ning ei mõista üldse sinu arvamust.

Lisaks, mitte keegi ei keela sul arvata, aga oma põlgus hoia enese teada ja lase igal inimesel ise otsustada, mis on oluline. Ära võta teistelt võimalust ise kaaluda poolt- ja vastuargumente.

#3954399:

Lisaks, mitte keegi ei keela sul arvata, aga oma põlgus hoia enese teada ja lase igal inimesel ise otsustada, mis on oluline. Ära võta teistelt võimalust ise kaaluda poolt- ja vastuargumente.

See ei ole mingi põlgus! Asi ongi selles, et kui kannatavale inimesele ei öelda, et on ka teised võimalused, siis ta isegi ei oska kaaluda poolt- ja vastuargumente. Ise asja sees olev inimene ei oska tihtipeale objektiivselt hinnata oma olukorda.

Hoopis sinusugune võtab teistelt võimaluse kaaluda ise poolt- ja vastuargumente, kui lohutab kannatavat inimest öeldes, et pole hullu, kõikidel on niimoodi, selline see elu kord juba on ja sellega tuleb leppida. Ja tegelikult teed talle sellega hoopis karuteene. Kannataja jääb oma sõltuvuse nõiaringi edasi ning teeb siia samasuguse teema uuesti viie aasta pärast ja siis kümne aasta pärast – mitte midagi ei ole muutunud. Inimene raiskab ja kulutab oma elu – on õnnetu.

Pisut teise nurga alt, aga hiljuti oli perekoolis teema, kus naine kurtis, et ta ei saa tööle minna, kuna mees ei toeta mitte mingilgi moel laste hoidmist. Selle teema algataja oligi näiteks täiesti kindlas teadmises, et see olukord, kus ta on, ongi normaalne – et lapsed on ainult naise teema. Ja et kui naine soovib tööle minna, siis on naise oma asi, kuhu ta need lapsed paneb. Mehel ei olevat lapsekasvatamisel ja laste hoidmisel mitte mingit rolli. See teema sai palju vastukaja, mis oli kohati ka perekoolile omaselt “kuri” ja võis teemaalgatajat solvata.  Aga lõpuks teemaalgataja hoopis tänas, et ta silmad avati. Tema ise poleks selle pealegi tulnud, et isa vastutab laste kasvatamise ja hoidmise eest täpselt sama palju kui ema.

Solvuda või pidada teistsuguseid soovitusi põlguse ja mõnituse märgiks, suudab vaid piiratud inimene.

#3954425:

Ja sina näed teemaalgatajal täpselt samasugust potentsiaali?

Ei, ma vastasin, kommentaarile, kes üldistas, et kõik naised, kes jäävad petnud kaaslase kõrvale on kaltsud.

Teemaalgataja mees ei tunne mingit kahetsust, seega temal ei ole paraku muid valikuid. Mina vastasin lihtsalt sellele, et iga üksikjuhtumi puhul on ainult osalistel ise õigus otsustada, mis on õige käitumisviis ja teiste asi ei ole põlgust näkku visata ei ühe ega teise valiku puhul.

Kui olukord ikka ärev ja häiriv, nii et isegi magada, süüa ega funktsioneerida normaalselt ei saa, siis kindlasti soovitan võtta minimaalselt vähemalt midagi looduslikkugi ja käsimüügist selle tarbeks. Kas või palderjan vms rahustavad preparaadid. Kui vaja, siis lasta perearstil/psühhiaatril antidepressandid/rahustid välja kirjutada. Kui ikkagi tugev ärevus, füsioloogiliselt juba elu häiritud (uni, söömine), siis kindlasti ära seda talu.

Võta kindlasti midagi ette. On asju, mis aitavad. Ära ei võta seda tunnet ja raskust kahjuks miski peale aja, aga on palju asju, mis su enesetunnet vähemalt natukegi leevendada saaks. Alustagi sellest, et tähelepanu mujale, tegevused ning kindlasti ka rahustavad, lõõgastavad praktikad. Mine näiteks massaazi, spaasse, ujuma, sauna, juuksurisse, shoppama. Aitab kindlasti. Võid kas või hakata käima joogas, mediteerimas vms.

Selline ärevus on äärmiselt häiriv. Tean, mida tunned. Mul läks selle ärevusega paari nädalaga mitu kilogrammi alla, toit oli maitsetu, polnud isu ja kõht ei läinud isegi tühjaks. Rääkimata sellest, et magada oli võimatu. Alkohol kahjuks on kindlasti halb lahendus, aga mina sellistel aegadel olen õhtuti enne magamaminekut väikses koguses seda ka tarbinud vahel, kuna alkohol teeb mind alati uniseks ja uimaseks. Põhiline mida tegin – läksin trenni ja kuulasin rahustavat muusikat. Seal on vahe, kas oled väga kurb/õnnetu või ärev/ängistuses. Kurbus kipub igasuguse energia võtma ja oled täiesti uimane ja aeglane. Samas ärevus teeb väga rahutuks ning siis ongi vaja see üleliigne energia ning närvilisus kuskile panna. Parim selleks on ikka trenn ja muu aktiivne rahmeldamine. Isegi lume lükkamine või vaipade kloppimine aitaks.

#3954434:

Täiesti tõsi, pärast selliseid “andestamisi” ei ole elu enam iial endine. Usaldus on läinud, reetmine on südames. Võib-olla lepitakse olukorraga, aga armastus kaob. Mul on äi ja ämm selline paar, kus meespool pettis, naine andis andeks. Nüüd on nad vanad ja naise poolt näen vihkamist igal sammul. Kui äi haiglasse sattus, ämm ütles, et tema vaatama ei lähe, tal ükskõik. Ämm hakkab veidi ära keerama ja räägib mulle kogu aeg, et öösiti käib mehe armuke nende majas. Teine sugulastest vanapaaril suri meespool ära ja naine ütles, et lõpuks ometi, ilusaimad aastad minu elus, kui seda meest enam pole. Paljud andestavad näiliselt, aga vimma peetakse elu lõpuni.

Täpselt nii ongi! Just kui andestatakse, aga tegelikult jääb südamesse ikka okas, mis piinab elu lõpuni.

Ja see, et su ämm vanaduses arvab, et mehe armuke käib öösiti nende majas, näitab juba iseenesest, et tegelikult on ämma jaoks olnud see suur tragöödia. Isegi nüüd, kui asjast on aastaid (aastakümneid?) möödas ja inimene hakkab dementseks muutuma, meenutab alateadvus talle koguaeg seda vastikut olukorda.

Kui inimesel oleks päriselt ka lihtne olnud sellest üle olla, siis ei kummitaks teda sellised mõtted.

#3954445:

Armastus sageli ei kao, muutub teistsuguseks. Jah esimesed aastad häirib see kõvasti, edaspidi mitte, kui oled iseloomult selline inimene, kes ei jää mineviku külge rippuma. Minu ema on veel 70 aastaselt tippspetsialist, tal ei ole mingit vajadust isa kõrval ikka veel viiekümnendat aastat elada. Ta päriselt tahab isa kõrval elada ja armastab teda koos tema vigadega. Ja isa täiesti silmnähtavalt armastab ema vastu.

Olen teine vastaja. Usaldus võib taastuda vaid nendel, kes ise mingisugust sama asja (kasvõi seesama petmine) on teinud, või nendel, kes negatiivseid emotsioone eriti ei koge.
Usalduse kuritarvitamine pole päris sama, mis vead nagu suitsetamine, ülekaal, mis iganes inimest häirida võib.

#3954454:

Olen teine vastaja. Usaldus võib taastuda vaid nendel, kes ise mingisugust sama asja (kasvõi seesama petmine) on teinud,

Jälle sildistad. Tundes minu ema, siis päris kindlasti tema puhul see nii ei ole. Sa tegelikult oled selle arvamuse kujundanud oma isiklike tunnete ja elukogemuse baasil. Aga inimesi on väga erinevaid. Ära sildista. Ela nii, nagu ise soovid ja lase teistel elada nii, nagu nemad soovivad.

#3954457:

#3954454:

Olen teine vastaja. Usaldus võib taastuda vaid nendel, kes ise mingisugust sama asja (kasvõi seesama petmine) on teinud,

Jälle sildistad. Tundes minu ema, siis päris kindlasti tema puhul see nii ei ole. Sa tegelikult oled selle arvamuse kujundanud oma isiklike tunnete ja elukogemuse baasil. Aga inimesi on väga erinevaid. Ära sildista. Ela nii, nagu ise soovid ja lase teistel elada nii, nagu nemad soovivad.

Mind ei huvita sinu ema. Sinu ema ei moodusta isegi valimit. Sinu ema ja sina andestate, mina ei.

Inimesel on ainult üks kuradima elu. Me sünnime üksi (või kaksi-kolmi) ja me ei ela oma mitmikuga reeglina koos, kuid mingi ellu tulnud mehe/naisega peame? Ei pea. Kui mina ei taha, siis ma ei tee seda. Ja sulle ei ütle, mida sinu ema või sina peate tegema.

PS. Vastan siin teemas 1. Korda.

#3954445:

Ta päriselt tahab isa kõrval elada ja armastab teda koos tema vigadega. Ja isa täiesti silmnähtavalt armastab ema vastu.

Lapsed tihti idealiseerivad oma vanemate suhet, tegelikku olukorda nad ei tea. Eks muidugi on neidki, kes ei võta reetmist südamesse.  Tihtipeale on nad ise ka petnud, siis on kergem andestada. Ja sina ära hakka siin seletama, et sinu ema kindlasti pole, sest sellistest asjadest oma lastele rääkima ei minda.