Esileht Pereelu ja suhted Ei tea kuidas edasi :(

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 153 )

Teema: Ei tea kuidas edasi :(

Postitas:
Kägu

Seitsmeaastasest suhtest ei saa paari nädalaga üle, ära loodagi 🙁 see on kõik normaalne, mis sinuga toimub, varsti hakkad häid hetki meenutama ja et äkki ei olnudki nii hull, kahetsema jne. Otsus on otsus ja pole mõtet kahetseda minevikku, see mees on nüüd osa sinu minevikust. Mis tulevik toob, eks seda näeb, aga leinata (oma suhet ja lootusi, mis sellega koos luhtusid) tuleb nagunii.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seda mitte. Kindlasti mitte, et igal juhul peab mees majas olema.

Minu môte oli see, et arvatavasti mina isiklikult pyyaksin andestada. Muidugi eeldusel, et mul on tunded mehe vastu, suhe on yldiselt hea. Ja et see kôrvalehype, armumine, vms- et mees ise tahaks selle unustada, kahetseb ja tahab, et suhe korda saaks.

Vôibolla teil on nii kindlad pôhimôtted ja kooseluks sobivaid mehi satub aina teele. Aga ma räägin enda eest.

Sellepärast, et uut, kooseluks sobivat meest on raske leida, ei pea ju ometi vana, vastiku (jah, mees, kes peab armukest, on vastik) mehe külge klammerduma.

+15
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Igapäevases tekstis kirjutatakse väiksega, ametlikus tekstis suurega. See siin muidugi eriti ametlik koht ei ole, seega võib kirjutada väiksega. Aga et suure algustähega kirjutamine oleks mingi selline suur viga, mille kallal mitu korda ilkuda, seda nüüd ka ei ütleks. Võib kirjutada nii ja naa.

Et siis õige on näiteks kirjutada: “Vaadake, kui ilusti mari tamm laulab!”? Ehk siis õige on nimi kirjutada lause sees väikeste tähtedega? Ainut ametlikes kirjades kirjutatakse Mari Tamm suurte algustähtedega?

 

+7
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seda mitte. Kindlasti mitte, et igal juhul peab mees majas olema.

Minu môte oli see, et arvatavasti mina isiklikult pyyaksin andestada. Muidugi eeldusel, et mul on tunded mehe vastu, suhe on yldiselt hea. Ja et see kôrvalehype, armumine, vms- et mees ise tahaks selle unustada, kahetseb ja tahab, et suhe korda saaks.

Vôibolla teil on nii kindlad pôhimôtted ja kooseluks sobivaid mehi satub aina teele. Aga ma räägin enda eest.

Mis takistaks seda isikut edasi petmast, kui mees teab, et naine ta iga kord tagasi võtab? Mitte midagi.

See on toksiline suhtumine, et üksi ei saagi õnnelik olla. Ma väidan, et see on igal juhul parem, kui katkises suhtes olla, kus harjumusest üksteisest kinni hoitakse, sest üksinda olla tundub nii hirmus. Vana on ju nii tuttav, uus tundub tundmatu ja hirmus.

Elus ei pea suhtest suhtesse hüppama, vaid võtmagi endale aega ennast arendada. Lausa leitakse, et üksikud naised on õnnelikumad ja elavad kauem.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui on hea mees ja yldiselt hea suhe, siis mina küll püüaks seda päästa. Kui tegemist poleks pikaajalise petmisega ja mees siiralt kahetseks ja oma käitumisega näitaks, et soovib meie suhet päästa. Ma prooviks.

ja mitte sellepärast, et ma ei saa iseseisvalt hakkama. Hoopis sellepärast, et inimest, kellega päriselt tahaks koos olla ja elada, pole nii lihtne leida. Ja ei raatsiks kobe yle ôla visata.

pikas suhtes vôib vigade tegemist ette tulla môlemal. Kui inimene on armas, siis oleks vist leebem.

Kuulge lõpetage ära mingid heietused, et mine petva eksiga leppima! Endal ei hakka halb? Mis järgmiseks? Suudled ta jalgu?

+17
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas saaksid selle kohta mingi viite ka anda, kus öeldakse, et asutuse nimi lause sees on väikse tähega?

Mina pole küll see, kellelt küsisid, aga mind hakkas ennast huvitama ja leidsin sellised soovitused:

https://keeleabi.eki.ee/index.php?leht=4&act=2&vld=7

Ehk siis õiged variandid on: töötukassa ja ametliku nimetusena Eesti Töötukassa.

Kui suurte tähtedega, siis tuleb kirjutada kogu ametlik täisnimetus, st ei tohiks kirjutada lihtsalt Töötukassa.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Igapäevases tekstis kirjutatakse väiksega, ametlikus tekstis suurega. See siin muidugi eriti ametlik koht ei ole, seega võib kirjutada väiksega. Aga et suure algustähega kirjutamine oleks mingi selline suur viga, mille kallal mitu korda ilkuda, seda nüüd ka ei ütleks. Võib kirjutada nii ja naa.

Kas saaksid selle kohta mingi viite ka anda, kus öeldakse, et asutuse nimi lause sees on väikse tähega?

Aga palun: https://keeleabi.eki.ee/index.php?leht=4&act=2&vld=7. Kui oleks kirjutatud Eesti Töötukassa, on see suurega, aga lihtsalt töötukassa on väikese tähega. Aga nagu ütlesin, pole see mingisugune suur viga.

+6
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

mul oli sama asi 2 aastat tagasi. siiani võtan antidepressante. ei oleks iial arvanud, et neist abi on, aga on.

mul oli ka pikem staaž, 20a abielu.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tere

Sain 1.5 kuud tagasi , et mu elukaaslasel kellega elasin 7 aastat koos , on armuke.

Kolisin väga ruttu välja , lihtsalt ei tahtnud , et näeb minu nuttu ja hala. Alguses oli esimene nädal väga raske aga siis kuidagi oli nagu talutav. Nüüd aga kuu aega hiljem on tunne, et lähen valust lõhki. Nutan igapäev, ei suuda magada. Sellised vastikud paanikahood.

Mul on tunne, et ma ei saa sellest lihtsalt üle.

Mida külvad, seda lõikad. Järgmine kord oled loodetavasti targem ja ei jäta meest kogu aeg kuivale.

0
-17
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Mida külvad, seda lõikad. Järgmine kord oled loodetavasti targem ja ei jäta meest kogu aeg kuivale.

Ok, perekooli Revolver jõudis ka lõpuks kohale.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selliseid on väga palju. Tavaliselt naised, kes enda väärtust ei tea või ei soovigi pingutada, et iseseisvad olla ja oma elu eest vastutada. Lapsed, ilus kodu, ühine firma- kolm peamist põhjust. Lohutatakse end, et sellised juhtumid on need raskused, millest tuleb üle saada ja siis kinnitatakse endale, et suhe on veel tugevam…

Mind ajavad sügavalt närvi need inimesed, kes võtavad õiguse teisi haigetsaanuid põlglikult sildistama hakata. Kas palun ei võiks igale enesele jääda see otsus? Niipea kui sina andestanud inimest hakkad sildistama kellekski, kes oma väärtust ei tea, on jalamatt ja kes veel, võtad sa temalt võimaluse ise otsustada, mis on talle tähtis, mis mitte nii tähtis. Endal mul ei ole vajadust olnud andestada petmist aga olen üsna kindel, et kellegi teise arvamus ja põlgus peaks olema küll viimane, millest lähtuda, kui oma pikaajalise suhte üle otsustad. Maailm EI OLE mustvalge.

+4
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mind ajavad sügavalt närvi need inimesed, kes võtavad õiguse teisi haigetsaanuid põlglikult sildistama hakata. Kas palun ei võiks igale enesele jääda see otsus? Niipea kui sina andestanud inimest hakkad sildistama kellekski, kes oma väärtust ei tea, on jalamatt ja kes veel, võtad sa temalt võimaluse ise otsustada, mis on talle tähtis, mis mitte nii tähtis. Endal mul ei ole vajadust olnud andestada petmist aga olen üsna kindel, et kellegi teise arvamus ja põlgus peaks olema küll viimane, millest lähtuda, kui oma pikaajalise suhte üle otsustad. Maailm EI OLE mustvalge.

Ma küll ei ole see, keda tsiteerid, aga olen tsiteeritavaga samal seisukohta ning ei mõista üldse sinu arvamust.

Sinu arvates toimub andestamine ja elu läheb ilusasti ja armsasti edasi. Tegelikkus on aga see, et andestaja jääbki andestamiste nõiaringi. Miks mees peaks oma käitumist muutma, kui on teada, et ta saab alati andeks? Reeglina on andestaja suhtesõltlane. Ja on igati loogiline mitte pidada normaalseks sellist pereelu.

Olen lähedalt pealt näinud sellist pereelu, kus naine sai regulaarselt peksa, teda peteti, teda väärkoheldi. Aga naine andestas. Alati! Lõppes asi sellega, et naine jäi vähki ja suri. Mina seostan seda viimast otseselt sellega, et inimene kannatas terve elu värdjalikku kohtlemist. Konkreetne naine oli ka kinni mustris – ühiselt rajatud kodu, ühised lapsed, ühine majandamine – kus ma selle kõik nüüd jätan ja kolin korterisse elama? Ja vastupidiselt sinu arvamusele, sõltus veel eriti teiste inimeste arvamusest – mida küla küll mõtleb, kui nad lahutavad?

Ei ole sugugi imelik sellistele naistele asjadest rääkida ning nende silmi avada. Võtta ühiskonnas üldiselt hoiak, et väärkohtlemist ei pea taluma. Petmist ei pea taluma. Armukese pidamist ei pea talulma.  Julgustada väärkoheldud inimesi haigest suhtest välja tulema.

Halvim, mida sellistele naistele saaks teha on neid lohutada, ilustada olukorda, soovitada olla tugev, ära kannatada, leppima….

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks mees peaks oma käitumist muutma, kui on teada, et ta saab alati andeks?

No näiteks minu isa sai emalt andeks ühe korra, oli raske periood nende elus, ja ta on pärast seda terve oma elu pühendanud ema elu parandamisele, tähistavad 50. pulmaastapäeva ja ei ela koos hambad ristis. Käivad siiani pidevalt kahekesi koos reisil, lõunat söömas kuigi töötavad linna eri otsades – (jah, nad on 70 aastaselt veel täies tööjõus). Ja ema on öelnud, et andestamjne oli parim otsus elus, sest isa jäi oma toona tehtud valikule edaspidi kindlaks.

+8
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma küll ei ole see, keda tsiteerid, aga olen tsiteeritavaga samal seisukohta ning ei mõista üldse sinu arvamust.

Lisaks, mitte keegi ei keela sul arvata, aga oma põlgus hoia enese teada ja lase igal inimesel ise otsustada, mis on oluline. Ära võta teistelt võimalust ise kaaluda poolt- ja vastuargumente.

+4
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks mees peaks oma käitumist muutma, kui on teada, et ta saab alati andeks?

No näiteks minu isa sai emalt andeks ühe korra, oli raske periood nende elus, ja ta on pärast seda terve oma elu pühendanud ema elu parandamisele, tähistavad 50. pulmaastapäeva ja ei ela koos hambad ristis. Käivad siiani pidevalt kahekesi koos reisil, lõunat söömas kuigi töötavad linna eri otsades – (jah, nad on 70 aastaselt veel täies tööjõus). Ja ema on öelnud, et andestamjne oli parim otsus elus, sest isa jäi oma toona tehtud valikule edaspidi kindlaks.

No nüüd kohe kuuled perekooli ülimalt väärtulikelt spetsialistidelt, et sinu ema oli väärtusetu kalts ja niikuinii su isa pettis teda salaja edasi….

Tõepoolest, elu EI ole mustvalge. On suhteid, kus ei peaks andestama ja on suhteid, kus andestamine annab võimaluse mõlemale kasvada ja areneda. Ilmselgelt peab sellisele andestamisele eelnema väga sügavad ja tõsised jutuajamised ja kokkulepped. Siin eelpooltoodud näide naisest, kes ennast peksta ja petta lasi….sellises suhtes ju mingit normaalset kommunikatsiooni niikuinii ei toimunud, seega see näide on midagi muud, mida siin andestamise all mõeldud on.

+8
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lisaks, mitte keegi ei keela sul arvata, aga oma põlgus hoia enese teada ja lase igal inimesel ise otsustada, mis on oluline. Ära võta teistelt võimalust ise kaaluda poolt- ja vastuargumente.

See ei ole mingi põlgus! Asi ongi selles, et kui kannatavale inimesele ei öelda, et on ka teised võimalused, siis ta isegi ei oska kaaluda poolt- ja vastuargumente. Ise asja sees olev inimene ei oska tihtipeale objektiivselt hinnata oma olukorda.

Hoopis sinusugune võtab teistelt võimaluse kaaluda ise poolt- ja vastuargumente, kui lohutab kannatavat inimest öeldes, et pole hullu, kõikidel on niimoodi, selline see elu kord juba on ja sellega tuleb leppida. Ja tegelikult teed talle sellega hoopis karuteene. Kannataja jääb oma sõltuvuse nõiaringi edasi ning teeb siia samasuguse teema uuesti viie aasta pärast ja siis kümne aasta pärast – mitte midagi ei ole muutunud. Inimene raiskab ja kulutab oma elu – on õnnetu.

Pisut teise nurga alt, aga hiljuti oli perekoolis teema, kus naine kurtis, et ta ei saa tööle minna, kuna mees ei toeta mitte mingilgi moel laste hoidmist. Selle teema algataja oligi näiteks täiesti kindlas teadmises, et see olukord, kus ta on, ongi normaalne – et lapsed on ainult naise teema. Ja et kui naine soovib tööle minna, siis on naise oma asi, kuhu ta need lapsed paneb. Mehel ei olevat lapsekasvatamisel ja laste hoidmisel mitte mingit rolli. See teema sai palju vastukaja, mis oli kohati ka perekoolile omaselt “kuri” ja võis teemaalgatajat solvata.  Aga lõpuks teemaalgataja hoopis tänas, et ta silmad avati. Tema ise poleks selle pealegi tulnud, et isa vastutab laste kasvatamise ja hoidmise eest täpselt sama palju kui ema.

Solvuda või pidada teistsuguseid soovitusi põlguse ja mõnituse märgiks, suudab vaid piiratud inimene.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

No näiteks minu isa sai emalt andeks ühe korra, oli raske periood nende elus, ja ta on pärast seda terve oma elu pühendanud ema elu parandamisele, tähistavad 50. pulmaastapäeva ja ei ela koos hambad ristis. Käivad siiani pidevalt kahekesi koos reisil, lõunat söömas kuigi töötavad linna eri otsades – (jah, nad on 70 aastaselt veel täies tööjõus). Ja ema on öelnud, et andestamjne oli parim otsus elus, sest isa jäi oma toona tehtud valikule edaspidi kindlaks.

Ja sina näed teemaalgatajal täpselt samasugust potentsiaali? Mees on pidanud juba mõnda aega armukest, on kõikidele õnnelikult kuulutanud, et on vanast naisest vaba, mees naudib elu ilma teemaalgatajata. Ja siis sinu arvates on igati asjakohane, kui teemaalgataja andestaks sellele mehele ja võtaks ta tagasi? Ise ka saad aru, kui jabur selline soovitus on?

Eks võib olla selliseid õnneliku lõpuga lugusid ka nagu sinu vanematel. Samas, enamikel sellistel “õnnelikel lugudel” on ikkagi oma sabad. Mees toimetab samamoodi edasi, aga siis peidab hoolikamalt oma jälgi. Või teine variant, mees ja naine saavad omavahel räägitud. Naine saab aru, et mehele ühest naisest ei piisa ja lepib, et mehel on kõrvalt veel keegi. Ja siis elavad kõik õnneliku näoga edasi. Oma lastele ja lähedastele loomulikult öeldakse, et olukord on lahenenud ja nüüd on kõik korras ning elu on parem kui iial enne.

Ja muidugi on see mõlema jaoks elu parim otsus, sest mees saab jätkata sama eluviisi – tal on olemas kindel kodu, naine, lapsed ja harjumuspärane elukeskkond. Samal ajal on ka olemas keegi teine, kelle juures saab vaheldust ja mõnusalt aega veeta. Oma naine on ka rahul, sest mees ei lähegi ära ja ta ei pea üksi jääma, kodu jääb alles, vara pole vaja jagada. Ja võib-olla see ka, et keegi ei tüüta seksisooviga enam nii palju.

Või arvad, et seesuguseid fassaadabielusid ei ole olemas?

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja sina näed teemaalgatajal täpselt samasugust potentsiaali?

Ei, ma vastasin, kommentaarile, kes üldistas, et kõik naised, kes jäävad petnud kaaslase kõrvale on kaltsud.

Teemaalgataja mees ei tunne mingit kahetsust, seega temal ei ole paraku muid valikuid. Mina vastasin lihtsalt sellele, et iga üksikjuhtumi puhul on ainult osalistel ise õigus otsustada, mis on õige käitumisviis ja teiste asi ei ole põlgust näkku visata ei ühe ega teise valiku puhul.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Samas, enamikel sellistel “õnnelikel lugudel” on ikkagi oma sabad. Mees toimetab samamoodi edasi, aga siis peidab hoolikamalt oma jälgi. Või teine variant, mees ja naine saavad omavahel räägitud. Naine saab aru, et mehele ühest naisest ei piisa ja lepib, et mehel on kõrvalt veel keegi. Ja siis elavad kõik õnneliku näoga edasi. Oma lastele ja lähedastele loomulikult öeldakse, et olukord on lahenenud ja nüüd on kõik korras ning elu on parem kui iial enne.

Täiesti tõsi, pärast selliseid “andestamisi” ei ole elu enam iial endine. Usaldus on läinud, reetmine on südames. Võib-olla lepitakse olukorraga, aga armastus kaob. Mul on äi ja ämm selline paar, kus meespool pettis, naine andis andeks. Nüüd on nad vanad ja naise poolt näen vihkamist igal sammul. Kui äi haiglasse sattus, ämm ütles, et tema vaatama ei lähe, tal ükskõik. Ämm hakkab veidi ära keerama ja räägib mulle kogu aeg, et öösiti käib mehe armuke nende majas. Teine sugulastest vanapaaril suri meespool ära ja naine ütles, et lõpuks ometi, ilusaimad aastad minu elus, kui seda meest enam pole. Paljud andestavad näiliselt, aga vimma peetakse elu lõpuni.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui olukord ikka ärev ja häiriv, nii et isegi magada, süüa ega funktsioneerida normaalselt ei saa, siis kindlasti soovitan võtta minimaalselt vähemalt midagi looduslikkugi ja käsimüügist selle tarbeks. Kas või palderjan vms rahustavad preparaadid. Kui vaja, siis lasta perearstil/psühhiaatril antidepressandid/rahustid välja kirjutada. Kui ikkagi tugev ärevus, füsioloogiliselt juba elu häiritud (uni, söömine), siis kindlasti ära seda talu.

Võta kindlasti midagi ette. On asju, mis aitavad. Ära ei võta seda tunnet ja raskust kahjuks miski peale aja, aga on palju asju, mis su enesetunnet vähemalt natukegi leevendada saaks. Alustagi sellest, et tähelepanu mujale, tegevused ning kindlasti ka rahustavad, lõõgastavad praktikad. Mine näiteks massaazi, spaasse, ujuma, sauna, juuksurisse, shoppama. Aitab kindlasti. Võid kas või hakata käima joogas, mediteerimas vms.

Selline ärevus on äärmiselt häiriv. Tean, mida tunned. Mul läks selle ärevusega paari nädalaga mitu kilogrammi alla, toit oli maitsetu, polnud isu ja kõht ei läinud isegi tühjaks. Rääkimata sellest, et magada oli võimatu. Alkohol kahjuks on kindlasti halb lahendus, aga mina sellistel aegadel olen õhtuti enne magamaminekut väikses koguses seda ka tarbinud vahel, kuna alkohol teeb mind alati uniseks ja uimaseks. Põhiline mida tegin – läksin trenni ja kuulasin rahustavat muusikat. Seal on vahe, kas oled väga kurb/õnnetu või ärev/ängistuses. Kurbus kipub igasuguse energia võtma ja oled täiesti uimane ja aeglane. Samas ärevus teeb väga rahutuks ning siis ongi vaja see üleliigne energia ning närvilisus kuskile panna. Parim selleks on ikka trenn ja muu aktiivne rahmeldamine. Isegi lume lükkamine või vaipade kloppimine aitaks.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täiesti tõsi, pärast selliseid “andestamisi” ei ole elu enam iial endine. Usaldus on läinud, reetmine on südames. Võib-olla lepitakse olukorraga, aga armastus kaob.

Miks elu peaks endine olema? Ma arvan, et roosadest prillidest oma kaaslase puhul astub ühel hetkel enamus inimesi välja ja jäädki armastama kaaslast koos tema vigadega. Armastus kaob siis kui sa jätkuvalt ei tunne, et kaaslane sinust hoolib ja su kaaslane ei suuda omalt poolt sulle kindlustunnet taas süstida. Või siis kui oled selline inimtüüp, kes ei suuda pettumusest üle saada. Armastus sageli ei kao, muutub teistsuguseks. Jah esimesed aastad häirib see kõvasti, edaspidi mitte, kui oled iseloomult selline inimene, kes ei jää mineviku külge rippuma. Minu ema on veel 70 aastaselt tippspetsialist, tal ei ole mingit vajadust isa kõrval ikka veel viiekümnendat aastat elada. Ta päriselt tahab isa kõrval elada ja armastab teda koos tema vigadega. Ja isa täiesti silmnähtavalt armastab ema vastu. Seega need klišeelikud hüüdlaused, et “usaldus ei taastu iial”, ongi täpselt niisama realistlik kui keskmine naistekarubriigi artikkel Delfis.

+4
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täiesti tõsi, pärast selliseid “andestamisi” ei ole elu enam iial endine. Usaldus on läinud, reetmine on südames. Võib-olla lepitakse olukorraga, aga armastus kaob. Mul on äi ja ämm selline paar, kus meespool pettis, naine andis andeks. Nüüd on nad vanad ja naise poolt näen vihkamist igal sammul. Kui äi haiglasse sattus, ämm ütles, et tema vaatama ei lähe, tal ükskõik. Ämm hakkab veidi ära keerama ja räägib mulle kogu aeg, et öösiti käib mehe armuke nende majas. Teine sugulastest vanapaaril suri meespool ära ja naine ütles, et lõpuks ometi, ilusaimad aastad minu elus, kui seda meest enam pole. Paljud andestavad näiliselt, aga vimma peetakse elu lõpuni.

Täpselt nii ongi! Just kui andestatakse, aga tegelikult jääb südamesse ikka okas, mis piinab elu lõpuni.

Ja see, et su ämm vanaduses arvab, et mehe armuke käib öösiti nende majas, näitab juba iseenesest, et tegelikult on ämma jaoks olnud see suur tragöödia. Isegi nüüd, kui asjast on aastaid (aastakümneid?) möödas ja inimene hakkab dementseks muutuma, meenutab alateadvus talle koguaeg seda vastikut olukorda.

Kui inimesel oleks päriselt ka lihtne olnud sellest üle olla, siis ei kummitaks teda sellised mõtted.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja tahtsin veel öelda, et muidugi on ka naisi, kes jäävadki kahetsema oma otsust mehe kõrvale jääda. Ja on enamik naisi, kellel üldse sellist valikut nagu andestamine, ei olegi ( sest see vajab vastastikust pingutust). Igasuguseid võimalusi on. Aga lubage inimestel ise oma otsused teha. Kõige nõmedam asi on see, kui naised ise teist naist tümitama hakkavad ja ohvrile ( kes petetud naine ju on) veelgi hagu alla annavad, põlgust ja sildistamist tema otsusele lisavad. Las inimesed otsustavad ise. Elus ei ole ainult ühte õiget rada.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Armastus sageli ei kao, muutub teistsuguseks. Jah esimesed aastad häirib see kõvasti, edaspidi mitte, kui oled iseloomult selline inimene, kes ei jää mineviku külge rippuma. Minu ema on veel 70 aastaselt tippspetsialist, tal ei ole mingit vajadust isa kõrval ikka veel viiekümnendat aastat elada. Ta päriselt tahab isa kõrval elada ja armastab teda koos tema vigadega. Ja isa täiesti silmnähtavalt armastab ema vastu.

Olen teine vastaja. Usaldus võib taastuda vaid nendel, kes ise mingisugust sama asja (kasvõi seesama petmine) on teinud, või nendel, kes negatiivseid emotsioone eriti ei koge.
Usalduse kuritarvitamine pole päris sama, mis vead nagu suitsetamine, ülekaal, mis iganes inimest häirida võib.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis puutub aga konkreetsesse teemasse, siis oleks naeruväärne, kui petis, kes on nii palju mürki pannud inimese kogema, saab teise võimaluse, kui seda kunagi tahtma peaks. TA elab petmist üle ja mees suksutab teist naist mõnuga. Andestamine oleks suht kohatu. Neutraalseks võib küll jääda pikapeale, kui on mingi vältimatu kokkupuude.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen teine vastaja. Usaldus võib taastuda vaid nendel, kes ise mingisugust sama asja (kasvõi seesama petmine) on teinud,

Jälle sildistad. Tundes minu ema, siis päris kindlasti tema puhul see nii ei ole. Sa tegelikult oled selle arvamuse kujundanud oma isiklike tunnete ja elukogemuse baasil. Aga inimesi on väga erinevaid. Ära sildista. Ela nii, nagu ise soovid ja lase teistel elada nii, nagu nemad soovivad.

+7
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis puutub aga konkreetsesse teemasse, siis oleks naeruväärne, kui petis, kes on nii palju mürki pannud inimese kogema, saab teise võimaluse, kui seda kunagi tahtma peaks. TA elab petmist üle ja mees suksutab teist naist mõnuga. Andestamine oleks suht kohatu. Neutraalseks võib küll jääda pikapeale, kui on mingi vältimatu kokkupuude.

Teemaalgatajale pole keegi andestamist soovitanud, temal ei ole sellist valikut üldse võimalik teha.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen teine vastaja. Usaldus võib taastuda vaid nendel, kes ise mingisugust sama asja (kasvõi seesama petmine) on teinud,

Jälle sildistad. Tundes minu ema, siis päris kindlasti tema puhul see nii ei ole. Sa tegelikult oled selle arvamuse kujundanud oma isiklike tunnete ja elukogemuse baasil. Aga inimesi on väga erinevaid. Ära sildista. Ela nii, nagu ise soovid ja lase teistel elada nii, nagu nemad soovivad.

Mind ei huvita sinu ema. Sinu ema ei moodusta isegi valimit. Sinu ema ja sina andestate, mina ei.

Inimesel on ainult üks kuradima elu. Me sünnime üksi (või kaksi-kolmi) ja me ei ela oma mitmikuga reeglina koos, kuid mingi ellu tulnud mehe/naisega peame? Ei pea. Kui mina ei taha, siis ma ei tee seda. Ja sulle ei ütle, mida sinu ema või sina peate tegema.

PS. Vastan siin teemas 1. Korda.

+11
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgatajale pole keegi andestamist soovitanud, temal ei ole sellist valikut üldse võimalik teha.

Siis ei tadu ka muud juttu ajada. Segab lugemist. Mis sinu ema otsus TAd aitab?

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ta päriselt tahab isa kõrval elada ja armastab teda koos tema vigadega. Ja isa täiesti silmnähtavalt armastab ema vastu.

Lapsed tihti idealiseerivad oma vanemate suhet, tegelikku olukorda nad ei tea. Eks muidugi on neidki, kes ei võta reetmist südamesse.  Tihtipeale on nad ise ka petnud, siis on kergem andestada. Ja sina ära hakka siin seletama, et sinu ema kindlasti pole, sest sellistest asjadest oma lastele rääkima ei minda.

+8
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 153 )


Esileht Pereelu ja suhted Ei tea kuidas edasi :(