Nagu öeldakse, siis parim kättemaks vaenlasele on hästi elatud elu. Ela nagu sul poleks temast ja teie lahkuminekust sooja ega külma, ära avalda talle oma kurbust, näita, et oled õnnelik, ole tegus, avasta endas uusi tahke, arenda ennast, tuuni üles, kaota kaalu jne. Siis see mees hakkab sul tõenäoliselt mingi hetk kahetsema ja ust kraapima. Siis kui armukesega saabub argipäev või avastab, et polegi nii tore ja roosiline see uus naine. Ja saab kadestada ja kahetseda, et tegelikult elad sa ilma temata paremini, su elu on õnnelikum ning sa ise edukam ja säravam, kui teda su elus pole. Siis on tema see, kelle ego löögi saab. Eriti veel, kui hiljem leiad parema ja edukama mehe kui tema oli. On mille nimel end kokku võtta!
Selle kõige nimi on kibestumine ja kättemaks. See ei ole kusagilt otsast õnnelik olemine. Hästi elamine pärast lahkuminekut tähendab naise jaoks seda, et naisel on sellest mehest sügavalt savi. Et kui õnnelik või õnnetu too on või mis lööke ta saab. Ja kas kadestab ja kahetseb või ei kadesta ega kahetse. Täpselt sama savi nagu sul on mõnest suvalisest võhivõõrast inimesest.
Lõpuks ongi ükskõik. Aga praegu ju ilmselgelt pole ega saagi väga olla. 7a koos oldud ja TA on ilmselgelt selles mehes kinni. See, et mees teda ise hiljem tagasi igatsema ja tahtma hakkab oligi öeldud lohutuseks. Samas on väga tõenäoline, kuna inimpsühholoogia on juba nii ehitatud, eriti meestel. Tahta seda, mida ei saa. Ja mis olemas, seda hakatakse pidama iseenesestmõistetavaks nagu see mees teemaalgatajat ilmselt ka pidas. Võõras naine tundus palju huvitavam ja ahvatlevam.
Teemaalgataja ei tohikski tõestada midagi mehele ja teistele, vaid endale. Et pole midagi nii nagu mees teistele püüab kujutada, et ta ei saaks justkui meheta hakkama ning elu oleks läbi, kui mees maha jätab.
Mida ma öelda olen püüdnud, on see, et sellise mehe pärast ei ole mõtet ennast leinaga kurnata ja vaevata. 7 aastat, põimunud pered ja mis iganes. Aga mees ju näitas palju ta sellest hoolib. Mitte midagi! Kortsutas kokku, astus peale. Ainus, mis tal peas mõlgub on ju teise naise jalgevahe. Mina ei suudakski sellist meest ega suhet taga leinata. Oleks ta selle inimese kombel lõpetanud ja esimesena oma naist teavitanud. Aga olukord, kus kõik teised juba ammu teadsid, ainult naine mitte. Ning lisaks räägiti kõigile, et naisega ollakse kuna muidu tapab end ära. Minu meelest on see kõik alandav ja selliselt käituv mees on tõeliselt vääritu tõbras. Selline tüüp lihtsalt ei ole väärt seda aega, energiat ning enda tervist, mida teemaalgataja talle on kulutanud. Olgu pigem vihane, see aitab palju kergemini ja paremini üle saada. Usun, et antud olukorras on viha igati õigustatud.
See mees on oma naist alandanud. Ei ole mingit mõtet sellist meest 1-2a taga nutta ja masetseda, antidepressante süüa jne. Pole normaalselt ja väärikalt lõppenud suhe. Seega, tuleb keskenduda sellele, kuidas edasi liikuda ja oma maha tallatud enesehinnang taastada.
Sellist asja aastateks või isegi kuudeks leinama jääda, rahusteid ja antidepressante süüa on täiesti mõttetu enda tervise rikkumine ja aja kulutamine. Ei ole mõistlik leinata, vaid leida kohe viisid, kuidas edasi liikuda. Kas või keelata endale mõtted, enesehaletsus.
Miks see mees üldse naisega jäi ja tema eest varjas? Tundub, et ka ühiseid lapsi polnud. Ongi üks jätis, kes tahab korraga kahest kuhjast süüa. Ju polnud ikka päris kindel, et uuega midagi välja tuleb. Tahtis kauem katsetada.