Teema: Ei tea kuidas elada, surmahirm.

nagu isegi juba aru oled saanud, midagi soovitada on mõtetu. seda on palju kordi siin tehtud ja ikka sama plaat käib. hüpohondria on keeruline haigus.

Meil on hea elu olnud, et pole vajadust surma peale mõelda olnud. Surm on elu elamise tulemus. Keegi ei jää siia. Sul ei ole ju surmahirmu, sul on elamise hirm. Praegu sa oled elus. Täna just nüüd oled elus – ELA!!! Surma pärast ei ole vaja muretseda, ta tuleb siis kui tuleb. Aga elamine vajab küll tähelepanu ja otsuseid ja aktiivsust. Sul tuleb lõpetada elamise kartmine. Oletame, et on kuum suvi. Ja keegi inimene ei tee suvel mitte midagi, sest kardab, et talv tuleb. Mida sa sellisele inimesele soovitaks ? Ja kasuta seda soovitust nüüd ka ise.

Sari-hüsteerik jälle platsis.

#3902336:

Käisin ju psühhiaatri juures, ja võtan tablette, juba ammu! Tervise probleemid ja hirmud ikka jäid:(

Siis järelikult tuleb ravi muuta, ravimit vahetada vms, kui see ei aita. Palun ürita uuesti pöörduda.

http://Www.eluliin.ee

Helista sinna.

Olen ise Tallinna elanik ja saan tasuta kriisiabi. Pöördusin peale keerulist sündmust isiklikus elus.

#3902638:

Milleks surra korduvalt kui on võimalik vaid üks kord?

Ainuüksi selle õige lause tõttu logisin Perekooli.
Endal mitu südameklappi jukerdavad ja terve tänase päeva sisuliselt maganud (ilmamutus), aga vat surm ei taha mind.

#3902789:

Kirjutatakse mõttetu ja magamata.

Ilmselgelt pole TA emakeeleks eesti keel, selle kohta kirjutab ta piisavalt hästi. Ja ära blokeerida pole teda vaja – kui siia kirjutamine talle veidike kergendust toob, siis las kirjutab. Ei pea ju lugema, kui teema ei meeldi.

#3902904:

See on ju ärevus ja antidepressandid ei aita selle vastu midagi. Rahusteid on vaja võtta. Kui see süda “jõnksutama” hakkab, siis võtad xanaxi sisse ja enam pole midagi.

Räägi julgelt oma perearstile või psühhiaatrile seda sama mida siia kirjutasid, ja saad oma rahustite retsepti ühe minutiga.

Tõsiselt soovitad nii omadega pekkis inimesele xanaxit? Väga libe tee, ma ytlen.

Kõik muu on varem ära öeldud. Kokkuvõttes, pöördu Psühhiaatriahaigla EMO-sse ja keegi ei jäta sind abita. Saad kohe ja saad Haigekassa kulul.

Aga tee ka siis seda ükskord, mitte ära hala kodus.

Nüüd lugesin, et ta võtab antidepressante – kui ei mõju, on ka doos vale või ravim ei sobi. Ikkagi on vaja arstiga sel teemal suhelda. Ei tea muidugi, kaua ta neid rohtusid võtnud on, nende mõju tekkeni kulub aega. Ja neid tuleb ikka korrapäraselt iga päev võtta.

Võib-olla aitaksid Sind mingil määral l-trüptofaani sisaldavad toidulisandid (apteegis on “närvisüsteemi” rubriigis) – see tõstab heaoluhormooni taset veres ja ärevus kahaneb. Enda peal proovitud ja mitme tuttava peal nähtud.

Teine asi on teha võimalikult palju seda, mis meeldib, olgu selleks hea muusika, raamat, jalutuskäik, kudumine või matemaatikaülesannete lahendamine… See viib ebameeldivad mõtted eemale (vähemalt mõneks ajaks).

Mõtles siis ükskord mõte lõpuni, saad mõttest lahti. Suredki ära ja mis edasi? Mitte midagi erilist ei juhtu. Sind maetakse maha, mõni nutab, kurvastab mõne aja ja elu läheb edasi. Ilma sinuta. Kõik. Inimesed sünnivad, elavad, surevad. Parem oleks seda teha ilma hirmuta. Surm on lihtsam, kui sünd. miks sa sellele nii suurt tähelepanu pöörad? Pööra oma tähelepanu mujale, lapse õnnelikuks tegemisele, saad ehk ise ka rõõmu tunda!

Ehk tuleb mõni inimene meelde, keda lähemalt tundsid ja kes hiljaaegu suri? Töökohal võetakse uus inimene ja surnud kolleegi eriti ei meenutatagi. Surnud naabrimemme majja kolivad uued elanikud oma elu elama. Keegi ei jää ilmasambaks, parem olla surmaks valmis, on endal lihtsam. Käidud rada rohtub üsna kiiresti. Sinu lapsel läheb kõik hästi, vaid sina oma närvitsemisega mõjud lapsele depressiivselt. Miks tegeled enda (ja lapse) mahamatmisega, kui võiksite rõõmutseda?

#3903349:

Hüpohondria on psüühikahäire.

Siis peaks ta vaimuhaiglas olema, kui omade jõududega seda ravida ei saa.

Mõtle, mida selline pereliige oma lähedastega teeb! See on terror ja vaimne vägivald seda kuulata ja kannatada.

#3903402:

#3903349:

Hüpohondria on psüühikahäire.

Siis peaks ta vaimuhaiglas olema, kui omade jõududega seda ravida ei saa.

Mõtle, mida selline pereliige oma lähedastega teeb! See on terror ja vaimne vägivald seda kuulata ja kannatada.

Teemat on võimalik mitte lugeda, pealkiri ütleb ära, mina ei lugenud. Ei häiri samuti, sest pole minu lähedane ja paistab, et lähedased ei tegele asjaga, järelikult ei häiri. Pole meie asi, on see vägivald v mitte, perekonna rida, las tegelevad.

Väga kurb seda kõike lugeda. Ma ei hakka ennast vabandama. Haige ma olen psühhiliselt või mitte, seda tõesti arst otsustab. Ja ma korda, käin teraapias ja võtan antidepressante. Teraapia – rääkimine ja koduülesanne, mõelda päevas 15 min oma südamest, et lihtsalt aju väsiks. Ma mõtles sellest rohkemgi, mõtlen siis kui tunnen häireid. Magama jäädes, öösel ärgates, hommikul, sest nüüd see on pidev sümptom. Ja olen väsinud füüsiliselt ja vaimselt. Kardioloog ka ei oska aidata, ütles et tabletti võtmine on ohtlikum kui mitte vòtmine, madal vererõhk. Ja mida ma teen? Mida ma oskan ette võtta enda aitamiseks? Võtan antidepressante, pikemat aega, aga need ei aita. Ja jah, vahest tahan sellest rääkida, lausa nutta, kuskil ma seda lubada endale ei saa….kodus ma ei tee seda, et mitte hirmutada lähedasi, tööl ei saa, väljas. Ühesònaga, mõtlen sedas, kui kirjutan siia, äkki kellegil ka sama probleem oli või on, ja kellegil hea kogemus, keegi sai lahti  sellest probleemist, leidis väljapääsu. Ruval vist, mis teha.