Vaatasin saadet A.Rauast, kes rääkis saates ka noorte silmaringist. Et ta on näinud noori kes ei tunne kasvavat kartulit taimena ära.
Selgus, et mu 16a ka ei tunne. Õudne. Minu tegemata töö.
Kuidas ärata huvi, kui see puudub? Mida ma oleks pidanud teisiti tegema?
Ära muretse, tänapäeva noored teavad tõesti palju muid asju. Mina sain kunagi šoki, kui mu (juba!) 14aastane tütar tõsimeeli arvas, et põder on alati isane ja metskits emane ja moodustavad perekonna, sest ta lihtsalt ei olnud huvi tundnud metsaloomade vastu ja koolis ka ilmselt sellist lihtsat asja ju ei osatudki eraldi selgitada. Mina aga ei osanud kahtlustadagi, et midagi nii elementaarset peaksin eraldi selgeks tegema. Järgmise lapsega seda viga ei teinud ja varakult tegelesin eraldi selliste teemadega.
Linnaelu on teine. Ikka õpid seda, millega kokku puutud või mille vastu huvi on (isegi kui pildi pealt näidatakse, ei jää ülejäänud eluks meelde, kui reaalset kokkupuudet pole).
Mida ma oleks pidanud teisiti tegema?
No kui konkreetselt kartulitaime tundmisest rääkida, siis oleksid pidanud soetama maakodu ja seal aiapidamist harrastama näiteks. No selge ju, et kõigile see variant ei sobi. Ma ise eeldaks, et ikkagi koolitundides käsitletaks ka selliseid omaaegseid igapäevateemasid kuidagi meeldejäävamalt. Minu laps on teises klassis ja nad just õppisid teraviljasid. Ilmselt kaera tundis ta juba varemgi, aga ehk jäi tal nüüd nisu-odra-rukki kohta ka midagi meelde. Aga tegelikult ju kõik teadmised, mida ainult üks kord elus õpid ja hiljem üldse ei kasuta, lähevad meelest ära. Nii et lapse silmaringi huvides tuleks temaga käia mitmesugustes keskkondades, sh muuseumides, märgata, märkama panna ja vestelda. Ka eeskuju anda: ise ümbritseva vastu huvi tunda ja uusi teadmisi hankida.
See kukkus nüüd natuke selline targutamine välja, ega ma seda ise kogu aeg küll ei suuda. Aga aeg-ajalt ikka püüan vaba aja sisustamisel ühendada meeldiva kasulikuga.
Nõustun – avastasin, et mu 11 aastane ei te paljude eesti keelsete asjade mõisteid. Probleem on selles, et laps ei loe. Olen titest peale õhtuti temale lugenud ja koos lugenud ning lasknud ka temal lugeda ette, kodus suur raamatukogu – aga mida edasi, seda vähem loetakse. Suuri vaevu loeb kohustuslikku kirjandust. Maal ei ole internetti, viisin lasteraamatuid sinna , et loeks – aga ei.
Nüüd mängime aliast, vähemalt õpib sealt kaudu asjade mõisteid.
Ära muretse, tänapäeva noored teavad tõesti palju muid asju. Mina sain kunagi šoki, kui mu (juba!) 14aastane tütar tõsimeeli arvas, et põder on alati isane ja metskits emane ja moodustavad perekonna, sest ta lihtsalt ei olnud huvi tundnud metsaloomade vastu ja koolis ka ilmselt sellist lihtsat asja ju ei osatudki eraldi selgitada. Mina aga ei osanud kahtlustadagi, et midagi nii elementaarset peaksin eraldi selgeks tegema. Järgmise lapsega seda viga ei teinud ja varakult tegelesin eraldi selliste teemadega
See ju ammu teada, et koer on kassi mees ja rebane on hundi naine.
Minu loodusteaduste olümpiaadi esiotsa laps oli väga üllatunud, kui teada sai, et pirnid kasvavad ka Eestis. Arvas, et on mingi lõunamaine puuvili.
Aga see põdra-ja metsseanali oli hea 🙂
Aga silmaringi osas ongi kasulik, kui lapsed kasvava nii, et mingid nädalad ongi kuskil hoopis teises keskkonnas, hoopis teistsuguste inimeste ja kommete juures.
meil on suvila selline, et seal kasvavad ainult vaarikad ja lilled. kartuleid pole mu laps tõesti kunagi kasvamas näinud ja ma olen üsna kindel, et ta ka taime ära ei tunneks. laps on väga suur lugeja, aga botaanikaalast kirjandust ta ilmselt ei loe.
Vähene lugemus on põhjuseks.
Küsisin 4. klassi lapselt, missuguseid taime osi me kartulil sööme. Laps vaatas, et kõiki. Uurisin, et kuidas kõiki, kas lehti ja varsi siis ka.
Selle peale vaatas 4. klassi laps mind suuri silmi ja küsis, kus on kartulil lehed ja varred.
No tõepoolest, poes kilekotis neid pole ja kust laps peaks teada, et need olemas on.
Nojah, kui kõik on ühtemoodi lollid, ei paistagi see lollus välja.
Ära muretse, tänapäeva noored teavad tõesti palju muid asju. Mina sain kunagi šoki, kui mu (juba!) 14aastane tütar tõsimeeli arvas, et põder on alati isane ja metskits emane ja moodustavad perekonna, sest ta lihtsalt ei olnud huvi tundnud metsaloomade vastu ja koolis ka ilmselt sellist lihtsat asja ju ei osatudki eraldi selgitada. Mina aga ei osanud kahtlustadagi, et midagi nii elementaarset peaksin eraldi selgeks tegema. Järgmise lapsega seda viga ei teinud ja varakult tegelesin eraldi selliste teemadega
See ju ammu teada, et koer on kassi mees ja rebane on hundi naine.
Tuttava laps arvas ka, et tiiger on lõvi naine. Oleme väga palju maal ja mets ümberringi, aga kaua võttis aega enne, kui sai aru, mis on lehtpuu ja mis on okaspuu. Mingi hetk on meeles ja siis jälle kadus . Käisime mööda metsa ja korjasime lehti -kask, tamm, vaher – elementaasemad, kui koolis see teema tuli – ei olnud midagi meeles. Samas õpib suht hästi, matemaatika väga hea – aga nagu reaalses elus puutepunkt puudub. Räägid temale toonekurest, kes eemal pesa teeb või räägid ajaloost – sõidab sisse oma jutuga mingist minecraftist vms. sellisest asjast ja enamik tema juttu on sellist, millest ei saa mina aru. Üks päev rääkis midagi kosmosest vms – ei olnud sellest kuulnudki, hiljem guugeldasin – lapse jutt jumala õige. Hawkingist teab rääkida, aga millised linnud toidulaual söövad -ei tea.
Need lihtsad asjad on lihtsad nende jaoks, kes on nendega koos üles kasvanud. Ma olen kindel, et juba Anu Raua vanaema imestas selle üle, kuidas pisike Anu ei teadnud neid asju, mida tema omal ajal. Ehk siis igal põlvkonnal omad teadmised. Mitte et A. Raua plaan, teha muuseum, kus saab vaadata nö igapäevased asju kuidagi halb oleks.
Juba minu pinginaaber algkoolist arvas, et tuvi on isa ja varblane on ema, ma ei tea kes nende lapsed siis on…?
Aga tegelikult on see lapse enda huvides, et tal jalad tugevalt maas oleksid oleksid ja ümbritsevast aru saaks.
minu ema pani ettenägelikult meile suvilasse mõned kartulid maha, et minu lapsed kartulite kasvatamisega tutvust teeks 🙂
Mina olen õpetaja olnud 12 aastat ja tõepoolest on murettekitav trend, et õpilaste eelteadmised, millega nad kooli tulevad jäävad aasta-aastalt kehvemaks. Samas, on näiteks sotsiaalsed oskused pigem paranenud.
Olen märganud, et paljud õpilased ei saa aru mitte ainult ainespetsiifilistest mõistetest, vaid ka tavasõnavara on muutunud piiratumaks. Kui on vaja koolis pikemat kirjalikku vastust kirjutada, siis on eneseväljendus kehv. Kuna annan humanitaarainet, siis seda pean küll nentima, et mõnikord jäävad õpilase kehvad või keskpärased hinded mitte niivõrd aineteadmise, kuivõrd kehva kirjaliku eneseväljenduse taha. Selles mõttes arvan küll, et vähene ilukirjanduse lugemine on üks “kurja juur”.
Ja veel on 12-aasta taguse ajaga teistmoodi see, et õpilastel justkui on teadmisi (keegi siin mainis näiteks kosmoseteadmisi), kuid need on fragmenteeritud. Terviku ja põhjus-tagajärg seoste tajumine on muutunud nõrgemaks. Mulle võidakse tunnis pikalt ja põhjalikult rääkida mõnest teaduskatsest kuskilt Singapuri laboris, aga samas ei ole kuuldudki mõnest juba kuudeviisi aktuaalsest teemast Eestis.
N8jah, aga samas on ju lapsed kõik muuseumid läbi käidud, alpakafarmid ja mis kõik veel, pool maailma läbi käidud. Suusamäed, viru raba ja jägala joad.
Ja ikka on nagu viimased põmmpead.
Vaatasin saadet A.Rauast, kes rääkis saates ka noorte silmaringist. Et ta on näinud noori kes ei tunne kasvavat kartulit taimena ära.
Selgus, et mu 16a ka ei tunne. Õudne. Minu tegemata töö.
Vabandust, aga ma olen 47 ja kui kartulitaimest ainult maapealset rohelist osa näeksin, siis tõenäoliselt ka ei tunneks ära, et see kartul on. Kui sageli inimene seda siis näeb, kui ta ise seda ei kasvata?
Olen märganud, et paljud õpilased ei saa aru mitte ainult ainespetsiifilistest mõistetest, vaid ka tavasõnavara on muutunud piiratumaks
Jah, olen ka seda tähele pannud. Õpetan loodusaineid ja kasutan mitmekesist sõnavara, kuid peale seda, kui üks neiu 7. või 8. klassist küsis mingi täiesti elementaarse sõna tähendust (polnud üldse ainespetsiifiline), olen püüdnud rääkida olulisemat vähemalt 2 korda – üks kord nii, nagu normaalselt räägiksin ja teine kord hästi lihtsa sõnakasutusega.
N8jah, aga samas on ju lapsed kõik muuseumid läbi käidud, alpakafarmid ja mis kõik veel, pool maailma läbi käidud. Suusamäed, viru raba ja jägala joad. Ja ikka on nagu viimased põmmpead.
Ma arvan, et põhjuseks on suutmatus keskenduda. Võibolla on põhjuseks ülestimulatsioon varases lapsepõlves, nii et pole kujunenud oskust millessegi süveneda?
Vähemalt mu enda lapsed loevad raamatuid ja teavad, millised kartulitaimed välja näevad ning isegi oskavad neid kasvatada. Võrreldes minu lapsepõlveajaga on nad laisemad ja kobamad kui on vaja midagi päriselt oma kätega ära teha, aga põhimõtteliselt teavad, kuidas kartuli- ja maasikakasvatus käivad (meil pisikesed peenrakesed õppeotstarbeks), kuidas naela ja kruvi seina saada jne. Eks see vanemate kasvatustöö ole, aga kui vanemad ei jõua või ei oska, siis õpetajana püüan natuke ikkagi kaasa aidata. Enamus on tegelikult enam-vähem selliste teadmistega ümbritsevast nagu vastavas vanuses lapse kohta eeldada võiks. Aga kui kodu pole üldist arusaamist andnud, ise pole ka huvi tundnud ja tunnis on ka mõtted mujal, siis võib juhtuda nii, nagu ühe 6. klassi neiuga: tuli tegema järeltööd mulla kohta. Mitte midagi ei osanud. Lõpuks palusin lihtsalt mulda kirjeldada. Seda ka ei oska. Küsisin siis alustuseks, et mis värvi muld tavaliselt on. Pakkus, et roheline… Õnneks oli klassis paar lillepotti ja asusime koos uurima, milline see muld siis õige on. Tegu oli täiesti normaalse mõistusega tüdrukuga, aga tundides oli näha, et mõtted on pidevalt mujal.
minu ema pani ettenägelikult meile suvilasse mõned kartulid maha, et minu lapsed kartulite kasvatamisega tutvust teeks ????
Me panime lasteaialastega omaenese linnaaeda eelmisel suvel mõned kartulid maha 🙂 tegelikult just täna panime ühe kaheliitrisesse pudelisse ka kasvama.
Vabandust, aga ma olen 47 ja kui kartulitaimest ainult maapealset rohelist osa näeksin, siis tõenäoliselt ka ei tunneks ära, et see kartul on. Kui sageli inimene seda siis näeb, kui ta ise seda ei kasvata?
See on nüüd küll üpris kurblik avaldus nii vana inimese kohta …
Ja mitu korda seda peaks siis nägema, et meelde jääks? Piisab vast ühest?
ma olen 39-aastane ja minu jaoks ei ole kartulitaime äratundmine elementaarne. ise ma seda kasvatanud ei ole ja kartuleid võtnud samuti mitte. tegelikult pole ma üldse oma elus eriti maal olnud, sest endal ega mu vanematel pole kunagi maakodu olnud. jah, ma tunnen ära kartulitaime, kui see põllul kasvab, õie järgi tunneks ka ära, aga kui keegi lihtsalt annaks mulle poti kartulitaimega, siis 100% ei tunneks ära. puid, loomi, linde ja muud sellist tunnen väga hästi.
Küsige oma lastelt kus kasvab maapähkel?
Mina olen igal aastal lapsed kättpidi kartulitaimede juurde vedanud. Aga ma pole kindel, kas nad ikkagi need taimed ära tunneksid, sest neil puudub igasugune huvi aias toimuva vastu.
Vabandust, aga ma olen 47 ja kui kartulitaimest ainult maapealset rohelist osa näeksin, siis tõenäoliselt ka ei tunneks ära, et see kartul on. Kui sageli inimene seda siis näeb, kui ta ise seda ei kasvata?
See on nüüd küll üpris kurblik avaldus nii vana inimese kohta …
Ja mitu korda seda peaks siis nägema, et meelde jääks? Piisab vast ühest?
Ei piisa, võin kinnitada. Sest mingit templit mällu 30 aasta tagusest kolhoosipõllul käimisest ei jäänud.
Küsisin 4. klassi lapselt, missuguseid taime osi me kartulil sööme. Laps vaatas, et kõiki. Uurisin, et kuidas kõiki, kas lehti ja varsi siis ka.
Selle peale vaatas 4. klassi laps mind suuri silmi ja küsis, kus on kartulil lehed ja varred.
No tõepoolest, poes kilekotis neid pole ja kust laps peaks teada, et need olemas on.
🙂
Praeguste laste teadmised on lihtsalt erinevad meie omadest.
Tõenäoliselt on vägagi palju selliseid asju, mida praegused lapsed teavad ja peavad enesest mõistetavaks, kuid paljude täiskasvanute jaoks on võõras.
Kas või see, et mina õppisin 80-ndate lõpus programmeerimiskeelena Algolit ja Malgolit + Eesti enda Rops, kuid nüüd Pythonist ei tea mina ööd ega mütsi.
Just mõned päevad tagasi jäin ka täiesti rahulikuks, kui minu 22-a välismaise kõrgkooli baka lõpetanud poeg helistas ja küsis nõu – tema pakistanlasest töökaaslane võttis internetiteenusele pakkumise ja nad ei saa aru, miks on erinevad hinnad – k.m-ga ja ilma. Et mis see k.m on?
Ja sama laps oli 5-aastasena lasteaias äärmiselt nördinud, kuidas kõik, kasvatajaga eesotsas joonistavad mesilasele nõela näkku. Kui on üldteada fakt, et mesilasel on nõel p…s!
On meeles ka, kui tulid digiboksid. Läksin vanemate juurde ja juba olin närvis mõttest, kuidas ma seda seadistama pean hakkama, kui ma sellest midagi ei tea. Kohale jõudes oli mure juba lahendatud – mu 8-a vanune keskmine poeg, kes vaheajaks seal oli, oli selle juba ära teinud.
Mul on kooliajast isegi pilt alles, kus pidime joonistama taimi, millel on näha nii mullapealne kui ka -alune osa.
Tõenäoliselt ei olnud sinu kooliaeg 80ndatel aastatel. Mul oli ja pean tunnistama, et midagi pole alles.
Mul on kooliajast isegi pilt alles, kus pidime joonistama taimi, millel on näha nii mullapealne kui ka -alune osa.
Tõenäoliselt ei olnud sinu kooliaeg 80ndatel aastatel. Mul oli ja pean tunnistama, et midagi pole alles.
Minu põhikool oli 70ndate lõpus. Mäletan selgelt taime osade õppimist. Ernevaid juureliike oli: risoomid, mugulad, juurikad; õhujuured, sammasjuured,narmasjuured.
