Mina näen siin ema, kes ei saa oma lapsega hakkama: esitab vanusele ebaproportsionaalseid, nõudmisi, riidleb pisiasjade pärast, karjub/nutab/turistab ja veel süüdistab last oma käitumises (laps provotseerib, teeb meelega jne). Suhe lapsega on kannatanud, sest ei saa usaldada täiskasvanut, kes käitub ettearvamatult. Karistamine ja hüvede äravõtmine ainult süvendab lapse ebakindlust.
Ja mis need soovitused on – pane ruttu lasteaeda. Las siis näeb päris elu ja oskab vanemaid rohkem hinnata. Las teised lahendavad probleeme ja ema saab puhata. Mõtlemata sellele, et lasteaiastessi tõttu süvenevad olemasolevad kodused probleemid 300%
Minu soovitus teemaalgatajale alustada iseendast – kui ise ei saa hakkama, siis on abiks raamatud, koolitused, nõustajad jne. Ja kui lapsega suhted korda saadud, alles siis mõelda lasteaia peale.
Lasteaeda ei soovitata mitte sellepärast, et last karistada või teiste kasvatada saata, vaid selleks, et laps ei peaks mitteeakohaselt iseendale tegevust leidma ajal, mil vanem teeb kodus tööd; et laps saaks omaealistega suhtlemist harjutada, mängida ja õppida teistega arvestamist (mis on kõik täiesti eakohased tegevused 4-aastasele).
Lapse jaoks ei ole mitte midagi ärritavamat kui lapsevanem, kes on küll füüsiliselt kohal, aga lapsele tähelepanu ei pööra. Laps, kes on harjunud, et ema iga tema “Vaata kuidas ma keerutan!” peale kiitva kommentaari vastab, ei taipa, et ühel hetkel hakkab ema eeldama, et laps on juba nii suur, et sellist tsirkust pole vaja teha. Ja siis hakkabki laps tähelepanu otsima, negatiivset tähelepanu on lihtsam saada, kui positiivset – diivanil hüppamisele ema reageerib, seeliku keerutamisele enam mitte. Empaatiavõime ja analüüsioskus ei ole veel nii arenenud, et ta suudaks mõista oma tegevuse tagajärgi (ema läheb närvi ja on pahas tujus). Kui sa küsid 2-aastaselt, miks ta kassi sabast sikutas, ei vasta ta, et tahtis kassile haiget teha, sest ta tegelikult ei tahtnud kassile haiget teha, ta ei mõtelnud üldse, et kassil võiks valus olla, saba oli lihtsalt ahvatlevalt püsti ja tema võttis sellest kinni.
Minu lapsed pole kunagi nii kohutavalt käitunud kui eelmisel kevadel, kui kõik koroona tõttu kinni oli, lapsed kodus ja vanemad kodukontoris. Igavlevad lapsed hakkavad tähelepanu otsima, vanematel pole nende jaoks aega ja siis kruvitaksegi järjest vinti peale, kuni keegi on sunnitud lõpuks neile tähelepanu pöörama (paraku negatiivses võtmes).
See vildikate teema on ehe näide sellest, mis juhtub, kui ema kasutab iga hetke, mil laps ise millegagi tegeleb, endale vajalike toimetuste tegemiseks. Nii tore on kui laps joonistab omaette ja ei nõua tähelepanu. Paraku on jäänud lapsele maast-madalast selgitamata, et kui ühe värviga lõpetad, paned selle enne uue värvi võtmist tagasi (kehtib ka kõigi muude mänguasjade kohta). Kui kaheselt oleks selle selgeks õppinud, siis neljasena poleks enam teemat korkideta maas laokil olevatest vildikatest. Kui sa tead, et ühe tegevuse tulemusel tekib probleem, siis ei tohi jätta last selle tegevusega üksi – enneta probleemi juba tegevuse käigus, mitte ära tingi lapsega.
Koristamise puhul jagan seda nippi, et kui palju asju on laiali, siis annad ette numbri, mitu asja igaüks omale kohale tagasi paneb. Lapsel on palju lihtsam hoomata, et ahah, ma panen nüüd 5 asja ära, kui vaadata sassis tuppa ja mõtiskleda, millisest otsast alustada.
Minu soovitis on ka laps lasteaeda panna ja ma olen üsna kindel, et elu läheb sellest pikas perspektiivis 300% paremaks.
