Esileht Väikelaps Ei tereta

Näitan 13 postitust - vahemik 1 kuni 13 (kokku 13 )

Teema: Ei tereta

Postitas:
Kägu

Olime lapsega väljas ja nägime seal lasteaiasõpra. Laps jooksis selle sõbra juurde ja teretas mitu korda. Mängisid lasteaias koos, varem tihti kuigi viimasel ajal vist vähem. See laps keeras selja ja ei vaadanud isegi mu lapse poole, ei teretanud vastu. Lõi pilgu maha. Seejärel tuli selle lapse ema, kes samuti ei teretanud ega teinud väljagi meist. Tegi hoopis nägu, et ei tunnegi meid. Minu jaoks väga kummaline käitumine, lasteaia õues teeb see ema väga sõbralikku nägu ja teretab ette-taha ja laps mängib tema lapsega. Pidin lapsele pärast selgitama, et tema oli viisakas, kuid sõber kahjuks polnud. Millest see tuleneb? Kodune kasvatus taoline või puudulikud sotsiaalsed oskused?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ilmselt ei tundnud ära. Lasteaias on selge, et lasteaiakaaslane. Üksteist ikka teretatakse lasteaias.
Tänaval võib inimene tulla tuttav ette, kuid ei meenu ei kohtumise aeg ega koht. Sellisel juhul ei teagi, kas on telekast nähtud või isiklik kohtumine olnud. Mõnikord ei tunta aga tuttavat äragi.
Laps võib olla kohmetu. Mõnikord ei oska laps väljaspool lasteaeda lasteaiakaaslast oodata ega samamoodi kui lasteaias temaga suhelda.
Laps ei pruugi isegi lasteaia koridoris rühmakaaslast või õpetajat kohates temaga samamoodi käituda kui rühmas, teistest vanematest rääkimata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

No kui ei meenu, kes on, siis tere ütlemine tükki ju küll küljest ei hammusta.
Matsid!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Pidin lapsele pärast selgitama, et tema oli viisakas, kuid sõber kahjuks polnud. Millest see tuleneb? Kodune kasvatus taoline või puudulikud sotsiaalsed oskused?

Sellest äkki, et sa solvusid, kui teine ema tegi lasteaias ettepaneku, et su laps võiks neile mõnikord külla minna?

Please wait...
Postitas:
Kägu

See pole nüüd küll asi, millest numbrit teha. Paljud lapsed käituvadki teistmoodi, kui lapsevanem juures on. Küll nad omaette kohtudes suhtlevad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See pole nüüd küll asi, millest numbrit teha. Paljud lapsed käituvadki teistmoodi, kui lapsevanem juures on. Küll nad omaette kohtudes suhtlevad.

Lapse käitumine polegi imelik, aga vanema käitumine küll. Vanem oleks võinud ikkagi tere ju öelda. Mina selliseid mühkameid pole kunagi mõistnud. Kui juba keegi sinuga suhtleb, on äärmiselt kummaline omaette puhiseda ja vait olla. Kust see lapski siis normaalsemaid kombeid õpib, kui vanemad on sellised.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tegi hoopis nägu, et ei tunnegi meid. Minu jaoks väga kummaline käitumine, lasteaia õues teeb see ema väga sõbralikku nägu ja teretab ette-taha ja laps mängib tema lapsega.

Sina teda teretasid ja alustasid juttu, aga tema ei teinud väljagi? Siis on küll imelik. Kui aga ka sina lihtsalt vait olid, siis pole midagi imelikku. Teine ema ei pruukinud sind äragi tunda.
Ma kohe kindlasti ei tunne kõiki vanemaid tänaval ära, kellega ma rühmas suhelnud olen.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, oota kuni su laps kooli-/teismeikka jõuab ja vaata siis, kui suur teretaja ta on.
Enamasti on teretamata jätmise põhjus lihtsalt julguse puudumine, vähemalt minu lapsel on nii. Meie n-ö ringil elab umbes 10 kooliealist last, kellest 1(!) ütleb mulle tere. Teised pööravad pilgu ära. Tegemist on korralikest peredest lastega, kelle vanematega alati teretame ja aeg-ajalt suhtleme.
Kardan, et mu enda oma pööraks ka pigem pilgu ära. Ise ta ütleb, et ei julge tere öelda :/
Olen talle seletanud korduvalt, kuid põhjust karistamiseks ei näe. Arvan, et vanasti sunniti lapsi viisakamad olema, sest ebaviisakusele järgnes hiljem karistus.

Rohkem sallivust ja heatahtlikkust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu 5aastane ka ei tereta. Kuigi oleme seda harjutanud maast madalast ja eeskuju peaks ka positiivne olema. Nagu eelminegi kommenteerija mainis – ei julge, ütleb. Aeg-ajalt vanemate inimeste puhul ikka kangutan selle välja – ütle nüüd “tere!”, kuigi ega selline pigistamine ka õige ole.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu lühinägelik sõbranna ka mõnikord ei tereta esimesena ja ei lehvita vastu. Ei ole ülbe, lihtsalt prillid jäi koju.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nii see on, minu lapsuke, kes alati kõiki rõõmasalt ja kõvahäälselt teretas, on nüüd selline, kes kappab üle tee, et ei peaks naabrinaisele tere ütlema.
Teiseks – mina ka ei suuda meelde jätta neid lapsevanemaid lasteaias, koolis, kes kõik võivad minule kuksil vastu tulla, tere ütlen küll vastu, kui suudan tuvastada, et see on minule suunatud (olen veel ka lühinägelik).

Please wait...
Postitas:
Kägu

No kui ei meenu, kes on, siis tere ütlemine tükki ju küll küljest ei hammusta.
Matsid!

Olen ise pigem vaiksem inimene (mitte hüpersuper seltskondlik) aga mina teen ka nii, et kui keegi mind teretab, ütlen alati “Tere!” vastu (kuigi peas võib mul sellel hetkel totaalne tühjus olla – üldse ei tule meelde, kust ma seda inimest tundma peaks).

Nii et teemaalgatuses kirjeldatud vaikiva ema asemel ma oleks “Tere!” vastu öelnud ja oodanud, mis laste vahel toimuma hakkab. Kui laps teise lapsega jutu peale oleks saanud, oleks lasknud neil rääkida. Kui aga mitte (sest oma laps muutus kohmetuks ja keeras selja), siis oleks pärast teretamist ja mõningast ootamist (kas laste vahel tekib mingi kontakt või mitte) teisele emale naeratades õlgu kehitanud (“Ei saa vist asja”) ja rahulikult eemale kulgenud.

Pärast, juba lapsega kahekesi olles, oleks küsinud tema käest: “Oot, kuidas selle lapse nimi oligi, ei tule hetkel meelde?”- “Paul” -“Ah, jah! Paul – muidugi!”. Aga kui laps oleks öelnud: “Mina ei tea” – no mis siis ikka, ilmselt ajas võõras ema meid kellegagi segamini. Aga välismaal mõnel pool teretavad isegi võhivõõrad, kui pilgud kohtuvad – nii et, kah mul asi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ära mõtle üle. Meil oli vanem laps lasteaia perioodil ka selline, et teises keskkonnas ei suutnud lasteaiasõpradele reageerida, nagu kapseldus. Lasteaias mängis ilusti teistega, täiesti tavaline laps, aga kui nt poes või mujal mänguväljakulgi keegi ootamatult tema juurde tuli, ka lasteaiast tuttav laps, siis tõmbus esmalt endasse, läks veidi aega, siis reageeris. Osa lapsi on tagasihoidlikumad ja vajavad rohkem harjunud keskkonda.

Ma ei saa aru, mis valu on kõigest mingit tagamõtet ja suurt probleemi otsida. Selle lapse ema oli ka äkki see päev “tühjaks pigistatud”, väsinud, oma mõttes. Ilmselt ta mitte ei teinud nägu, et ei tunne teid, vaid lihtsalt ei pannudki tähele.

Kusjuures selle teiste vanemate ära tundmisega kuskil linna peal ongi raskusi. Ma olen enda kahe lapse lasteaia-aastatel näinud väga palju vanemaid, st rühmas on lapsed tihti vahetunud, osasid vanemaid näebki korraks lasteaia hoovis vastu tulemas. Olen kaubanduskeskuses ka vaadanud mõnda inimest ja mõelnud, et kas ma tunnen teda, et kas peaks tere ütlema, ei tule meelde, kust ma peaks teda teadma. Pärast alles tuleb kodus meelde, et selle või teise lapse vanem.

Järjekordne eneseupitamise teema, viisakas mina ja puudulikud teised.

Please wait...
Näitan 13 postitust - vahemik 1 kuni 13 (kokku 13 )


Esileht Väikelaps Ei tereta