Teema: Ei tunne leina?

Soovitan vähem alkoholi tarbida, siis ei kirjutaks kell 3 öösel siia oma elulugu.

Ilmselgelt on lein, aga seda kuidas lein olema peaks ja, et meeletult nutma peaks ei ole kusagil öeldud.

Ütleks nii, et vanade ja üldse pikalt haigete surm on kohati kergendus, mäletan kui vähihaige vanaema, kes lõpuks vaid voodis oli suri, siis seda oligi lihtsalt ette teada ja see oli kergendus. Mitte meile, et enam ei peaks hooldama vaid kuidagi see, et on paremas paigas. Samas hetkel kui kirjutan tulevad ikka pisarad silma.

Aga šokk ja lein võivadki teisiti käituma panna. Autopiloot oleneb inimesest, ühelt poolt on see kaitsemehhanism (asendustegevus), teisalt isiksusetüüp, kes olukorras pead ei kaota vaid tegutsebki.

See, et kurbust otseselt ei ole ongi ilmselt see, et seda oli ette teada ja sellega oli aega leppida. See kurbus võib tulla hiljem, kui tekivad olukorras, kus tahaks just temaga midagi jagada ja siis avastad, et ei ole enam. Või mingid mälestused just tulevad meelde. Kusagil pole öeldud, et kedagi peaks mälestama just meeletu leina, kurbuse ja pisaratega. Ilmselt ongi parem kui on lihtsalt oskus olla tänulik, et see inimene oli olemas, meenutada hästi ja loota, et on parem paik, kus kergem.

Mina matsin ema kaks aastat tagasi. Pool aastat enne tuli hooldusele anda. Teine insult tekitas kiire dementsuse. Peale insulti pidin ema enda juurde võtma, sest ta kippus kukkuma. Alguses ei saanud arugi, et peale halva liikumise tal midagi muud võiks viga olla. Siis algasid nägemused, öised kolamised, minema minekuhood jne. Et memme vähegi säästa, tuli elu ümber korraldada, aga no olime kõik päeval tööl või koolis ja öösiti “maadlesime” temaga. Ainult 8 kuud ja mina ja mu mees olime väsimusest ümber kukkumas, sest ühtki ööd polnud magada saanud. Mees käis aegajalt maakodus lihtsalt magamas, mul polnud sedagi võimlalust. Memmeke võttis pihuga ravimeid, st pidin andma. Kordagi ei tulnud perearst teda vaatama ja ei vaadanud üle ta ravimeid, ei kutsunud vastuvõtule. Rääkisin küll abivajadusest jne. Kui ükskord paistetasid jalad nii üles ja hakkasid vett välja ajama. Kui ma siis ühel nädalavahetusel kiirabi kutsusin, siis… sattus olema mitte niisama kiirabibrigaad, asjalik doktor oli seekord vahetuses. Vaatas ja kirus perearsti, sest ravimid omavahel ei sobinud jne. Tegid memmega midagi ja siis palus uuesti kutsuda, kui ikka halb olukord kestab. Pidime kutsumagi. Järgmisel tööpäeval võtsin perearstiga ühendust ja sain vastuseks, et no haige inimene, las olla… Las piinleb?!!! Vahetasin paari päeva jooksul perearsti ja kohe kutsuti vastuvõtule, sest oli vaja ka analüüse teha. Ilmselge vajadus kiire ravi järgi ja pandi haiglasse järjekorda. Samast päevast hakkas õde kodus käima ja paari päevaga oli meil linna poolt koduõde olemas jne. Ma ei pidanud ja ei osanud ise midagi teha, perearsti õde oskas leida abivõimalusi. Ma ise isegi ei oleks arvanud, et sellist teenust olemas on. Aga need jalad läksid nii hulluks, et viidi esialgu “õendusesse”, kodus enam ei saanud aidata. Ja seal oli esimene asi, mida õed ütlesid, et minge nüüd koju ja magage. Ja me magasimegi kogu nädalavahetuse. Aga enam memme koju ei saanudki, sest lausa tundidega läks ta nõrgemaks ja ” tihedalt käis peast ära”. Ma ei tea, mis taevased jõud minu poolt olid, aga ma sain talle koha hooldekodusse. Arsti sõnul oleks ma pidanud muidu töölt ära tulema, sest 24/7 ei oleks ma teda jälgida suutnud (juba majanduslikult ja ka teiste pereliikmete arvelt, minu lapsed ka kannatasid ja noorim ehk teismeline sai pikaaegse depressiooni). Ega memmeke palju enam aru saanud, kui ta haiglast, kus jalad peaaegu korda tehti, hooldekodusse viisime. Voodihaigeks ta jäi, aegajalt siiski tuli meeltesegaduses püsti ja tahtis lahkuda koju, aga… Enamuse ajast magas. Ta sai olla pool aastat hooldekodus. Sealtki mitu korda toodi kliinikumi, sest olid atakid. Dementsuse diagnoosi sai ka… nägin neid tehtud analüüse ja intervjuusid ja ei suutnud kuidagi uskuda, et ainult aastaga on mu memmest saanud “ei keegi”. Minu tark ja haritud ning hästi sõnakas ema, kes peale esimest insultigi oli endaga nii suure töö ära teinud, et sai oma tööd edasi teha…. Ja siis tuli telefonikõne, et ta on taas kliinikumis ja arsti sõnul on see nüüd mineku algus. Paar nädalat kliinikumis ja siis hooldushaigla ja… viimasel nädalal oli ta päris mõistusel, ainult kiiresti väsis. Tahtis koju ja ma lubasin talle, et mul hakkab kohe puhkus ja siis me mõtleme midagi välja. Viimasel tema juures käimise päeval ütles valveõde, et nüüd on varsti tõesti aeg käes. Minu puhkuse esimene hommik ja ärgates oli plaan kohe tema juurde minna, aga varahommikul oli tundmatu number mulle helistanud, ju ma unisena panin kinni, ja ma sain kohe aru, mis oli juhtunud. Esimene hetk ma nutsin ja siis oli vaja hakata matuseid korraldama. Ma olin koos oma abikaasaga nii asjalik, tragi jne. Matused olid ärasaatjate sõnul ilusad jne…. Kui see kõik oli seljataga, siis ma ei saanud arugi, et midagi muutus. Ainult ei tahtnud seda teed sõita, mis viis haiglani ja polnud enam kellelegi helistada, et mingeid uudiseid rääkida ja arvamusi vahetada (enne haigeks jäämist tegime seda mitu korda päevas)… Nüüd olime me mõlemad abikaasaga ilma vanemateta ja me ei ole veel ise nii vanad! Tõdemus, mis jõudis kohale alles pikka aega peale matuseid. Kuna olen natuke kokku puutunud leinakoolitustega ja tean ka neid nn leinafaase, siis.. ma ei osanud ka leinata. Ma ei süüdistanud ennast, olin kuidagi tuim ja leppisin. Aga nüüd, kui on kaks aastat möödas, siis tunnen, et alles nüüd hakkab kõik see lein tulema tagantjärgi. Iga väiksemgi meenutus ajab nutma, igatsema. Mõistus ju ütleb üht, aga emotsioonid… Ta oli ikkagi minu kõige kallim memmeke!

Vabandan, et nii pikalt kirjutasin enda asjast… Ju sain ka välja kirjutada…Iga inimene on erinev ja igal inimesel on õigus olla nii, nagu ta on. Ja hea, et Sa said seda välja kirjutada, mida Sina tunned. Kaastunne sulle ja lohutus on, et äramineja ei pea enam tundma neid maiseid vaevu…

#3841406:

Mul suri sel kevadel 94-aastane isa. Ma ei ole kordagi mingit väga suurt leina tundnud, sest selline surm on normaalne. Oleks ju väga veider, kui ta muudkui edasi elanuks. Ka ärasaatmist võtsime õe ja vennaga pigem kui austuseavaldust lahkunule, mitte kui mingit eriliselt kurba sündmust.

Ainus, mis on, on üks rõivapood, kust ma isale kirstupanekuks riided (triiksärgi ja ülikonna) ostsin. Jagasime õe-vennaga toimingud ära ja minule jäi riiete ostmine, varem olemas olnud riided talle ei sobinud enam. Nüüd ma sellesse riidepoodi enam ei taha minna, pole seal enam kordagi käinud, kõnnin mööda. Emotsionaalne mälu on vist selle nähtuse nimi.

Mul oli ka see pood, kust memmekesele viimase kleidi ostsin, vastumeelne. Kuigi nüüd olen seal käinud, siis ikka on see kleidiost mälus.

On võimalik, et pikalt haige või väga vana inimese puhul nö leinatakse ette juba ära, psühholoogiliselt ollakse ammu valmis ja teadlik, et ta varsti sureb. Kõik psühholoogilised vaevad on juba läbitud, lõpuks jääbki kergendus ja toimetamised-matmine. Sel puhul on lein hoopis teistsugune kui nt õnnetuse läbi surnud inimese lähedastel.

Kui sa juba mõnd aega ette tead, et nüüd see juhtub, siis ei olegi leina. Minul ka ei olnud.

Minu isa lahkumine oli kergendus. Sellisena edasi elada, nagu tema seisund oli, oleks olnud piin meile kõikidele. Ja lõppude lõpuks vanana me kõik sureme.

Selline lõpu ettevalmistus, kus inimese eluloo lõputiitrid juba arusaadavalt jooksevad, on tegelikult hea ettevalmistus surmaga toimetulekuks. Kui enam inimesi ära ei tunne, toimetulek on pöördumatult katkenud, siis … kohtume teises kohas ja teisel ajal.

Igaüks leinab isemoodi. nutmine ei tähenda tingimata leinamist, aga nutt muidugi aitab emotsionaalsesest painest mõneks ajaks vabaneda.

Leinal pole minu arvates suurt pistmist loogilise mõtlemisega, nagu “ta oligi nii vana”, “nii see pidigi minema”, “tal on nüüd parem” vms. Lein on pigem seotud ilmajäetuse tundega: leinad seda suhet, mis inimesega oli, leinad ühist teed; leinad, et silm, mis kaua säras, on nüüd kustunud jne, jne. Leinad, sest lähedasest on jäänud ellu auk.

Lein käib mitte ainult faasidena, vaid ka lainetena. Kuigi mu ema elab ja tema hooldekodusse kolimine on mulle suur kergendus, on ometi rinnus rõhuv tunne. Mitte kogu aeg, aga just õhtuti, kui emotsioonid rohkem valla.

Mõnikord võib kaotusvalu olla nii suur, et tekib teatud tuimus või tundetus, emotsionaalne “külmumine”.

Lein on väga isiklik asi. Mul oli väga lähedane vanaema, keda lapsena väga armastadin ja tundsin, et ta tõesti hoolis minust. Kui ta suri olin varateismeline ja kogesin siis elu esimest leina, nutsin öösiti enne matuseid ja ei söönud mitu päeva, see kõik jätkus peale matuseid. Isegi praegu seda kirjutades tuleb temale mõeldes pisar silma.

Aga matustel olin väga rahulik, olen lihtsalt selline inimene, kelle emotsioonid avalduvad omaette olles. Väga valus oli kui kuulsin pealt, kuidas üks tädi rääkis emaga ja mõlemad imestasid, et mina seda lahkumist nii kergelt üle elasin, sest vanaema ju nii hoolis minust. Samas mu õde, kes kohe peale vanaema surma muidu jätkas pidude ja tavaeluga, oli hoopis matustel lohutamatu ja kõik käisid teda patsutamas ja kallistamas. Ma arvan, et lõppkokkuvõttes olime õega sama kurvad, aga tema käitumine oli justkui õige. Nüüd matustel käies pelgan hukkamõistu kui piisavalt ei nuta.

#3843452:

Väga valus oli kui kuulsin pealt, kuidas üks tädi rääkis emaga ja mõlemad imestasid, et mina seda lahkumist nii kergelt üle elasin, sest vanaema ju nii hoolis minust.

See on küll jah kurb, kui keegi niimoodi hindab ja arvustab niigi raskel hetkel. Mõnel on raske teiste ees oma emotsioone näidata, vahel nt selle tõttu, et seda on varem, nt millalgi lapsepõlves, just negatiivselt arvustatud. Vahel on inimene lihtsalt šokis. Vahel on ta end juba enne tühjaks nutnud.

Seda surma oled sa ju kogu elu kartnud, ilmselt kümneid või sadu kordi mõttes läbi elanud. Ja siis see juhtuski. Päriselt.

Üks mu tuttav, kelle mees vähki suri, ütles, et ta suutis alles kolm aastat hiljem nutma hakata. Kui mehe diagnoosist teada sai, siis nuttis muidugi kaua ja palju. Edasi tuli võitlus, siis voodihaige hooldamine. Ja kui mees suri, siis mitte ainustki pisarat. Niimoodi mitu aastat, mitte miski ei pannud nutma. Nii et ma arvan, et ka sinu puhul on see täiesti normaalne reaktsioon. Väga sageli ei nuta just need, kes kõige rohkem haiget said.