Esileht Beebi ja mitmikud Ei usalda last kellelegi

Näitan 13 postitust - vahemik 1 kuni 13 (kokku 13 )

Teema: Ei usalda last kellelegi

Postitas:
Kägu

Laps peagi aastane ja ma pole teda kunagi kuskile kauemaks usaldanud kui max 1.5h kord kuus või paari kuu jooksul. Mul on suur toetajaskond, vanemad, õed, sõbrannad, kõik normaalsed usaldusväärsed inimesed, aga vot ma ei taha last jätta mittekellelegi :S kuidagi jube või süümekad on, kui juba tunnikeseks ta emale hoida annan. Samas olen üksikema ja olengi terve aasta 24/7 lapsega koos olnud, puhkepausideta. Ma ei kurda, aga samas tahaks julgeda last kellelegi jätta näiteks terveks ööks, et saaks ise lihtsalt kodus üksi magada niikaua kui tahan. Last soovivad ise hoida nii vanaemad kui tädid ja sõbrannad, aga no ma ei usalda. Koguaeg kardan, et äkki laps on kurb või hirmul või mõtleb kus emme küll on?

Mida teha? Kuna see möödub? 😀

+2
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ega see iseenesest ei möödugi. Meie oleme oma lastega olnud palju pereliikmetega koos ja ühel hetkel on kuidagi loomulikult läinud, et alguses mängib vanavanematega lastetoas kuni mina nt köögis toimetan. Siis järgmine kord käin nt poes ära. Nii tasapisi on kõik olukorraga harjunud ja kõik on suht valutult läinud (nt minu 1a4k lehvitab rõõmsalt kui vanavanematega meile jääb ning meie lahkume, 3a ma ei hakka rääkimagi – see ei viitsi lehvitamagi tulla enam 🙂).

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ega enne ei möödu, kui sa ennast sellega harjutama ei hakka.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

No aga alustagi paarist tunnist. Mina ka ei ole jätnud lapsi kellegi teise kui mehega seni, kuni rinnal.

Aga nt alusta esmalt 3 tunnist…. Siis terve õhtu koos magama jäämisega, kuid öösel naased jne.

Ise olime mehega terve öö lapsest eemal esmakordselt, kui sündis teine laps ja suurem oli 2a. Seni olime alati öösel koju tulnud (vb 2 x juhtuski seda ainult).

Järgmine kord olin mina öö läbi (korraga tegelt 3 ööd) eemal, kui teine laps oli ca 1,5. Ja koos mehega olime terve öö ära, kui lapsed olid peaaegu 4 ja 2.

Nüüd taas beebi ja arvestangi, et münda aega öö läbi magamist pole. Eks siisnäis, millal vanaema on valmis 3 last korraga hoidma terve öö…

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa kardad, et laps tegelikult ei vaja sind.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ka pole lapsi ööseks jätnud ilma suure vajaduseta. Esmakordselt ehk vanuses 3+, kui olin tagasi tööl (lähetuste tõttu).

Et lapsi ööseks vanavanematega jätta peab see erakorraline olukord olema või siis mõni suur sündmus, mida ei juhtu harva (nt kellegi pulmad teises linnas vms). Mitte et ma otseselt kedagi ei usaldaks, vaid lihtsalt miks? Lapsele stress, vanavanematele lisakoormus, endale kahtlase kvaliteediga puhkus. Vanus pole ka enam see, et tahaks ilma lasteta ööläbi väljas olla. Enamasti saab asju päevasel ajal ajada või lastega koos. Puhkamas, spa-s jm käime koos lastega, minu jaoks tähendabki see pereks olemist.

Seega mina võtaks rahulikult. On inimesi, kellel pidevalt vajadus ilma lasteta olemiseks ja ka neid, kellele meeldib perega olemine. Kunstlikult pole vaja tekitada olukordi lapsehoidmiseks – küll neid põhjuseid tuleb iseenesest (arst, juuksur, oslemine, kellegi sünnipäev, jõulupidu jne). Aasta-paari pärast algab lasteaed ja siis oled lapsest pikad päevad eemal nii kui nii.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siit hargneb nüüd hästi palju teemasid. Nagu ka üks eelkirjutaja ütles – inimesed on erinevad, mõni ei tunnegi nii suurt vajadust lapsest esime(ste)l eluaasta(te)l eemal olla. Näiteks rääkisin hiljuti ühe värske emaga, kes juba 4-kuuse lapse jättis mehe ja pudeliga üksi koju, et ise ööseks kodust ära minna. Ja pärast seda on nende pere jaoks olnud tavaline, et laps sööb pudelist ja ema on öösiti sõbrannadega hotellis või kus iganes. Minul sama vana laps ja pole selline asi mõttessegi tulnud. Olin beebiga ikka meeletult läbi, aga ei tundnud kordagi, et läheks kusagile ära. Pealegi uinus laps pikalt rinnaga ja siiani on harjunud enne magamajäämist rinda saama, seega meile ei sobinud selline lähenemine, et ema läheb ööseks kuhugile ära. Ma ise  ei tundnud ka, et tahaks ööseks ära minna, ma ikkagi tahtsin oma lapsega koos olla. Seega iga ema-laps-pere on erinevad.

Täna on laps aastane ja ikka pole ma teda eriti kellelegi hoida jätnud. Peamiselt seetõttu, et pole lihtsalt vaja olnud. Natukene ikka olen asju ajanud (juuksur, poeskäik jm), aga jällegi, kuna rinnalaps, siis paratamatult ei lähe temast rohkem kui kolmeks-neljaks tunniks eemale.

Ja siis tuleb muidugi usalduse küsimus. Oma ema usaldaksin küll, aga tema elab meist kaugel ja seetõttu on hoidnud mõnel korral max tund aega, kui olen poes käinud vms. Varsti plaanime siiski jätta ta lapse und valvama, kui ise sünnipäevale läheme, aga sel juhul olen ka kohe lähedal ja vajadusel valmis lapse juurde tagasi tulema kui peaks ärkama ja mingi häda olema.

Kuna ema on kaugel ja töötab, siis mul on pigem see häda, et polegi kedagi teist hoidma paluda. Ämm on lähedal ja on käinud lapsega palju kärutamas (eriti kui oli väikene), aga ärkvel olles on ka hoidnud ainult umbes tunnikese. Olen alati käigud niimoodi planeerinud, et ta ei peaks ärkvel olles lapsega pikalt olema, sest ma lihtsalt ei usalda teda teatud asju tegema. Tean, et neil on vaja omavaheline suhe kujundada jne, aga praegu ikkagi tunnen, et laps on veel väike ja pigem ei taha neid kauaks omapäi jätta. Ämm läheb kohutavalt närvi, kui laps nutab ja päris agressiivselt korrutab lapsele “ära nuta, kuss-kuss” ja vehib kõikvõimalike mänguasjadega tema näo ees, et nuttu “minema peletada”, aga selline stiil mulle üldse ei sobi. Ka ei usaldanud ma pikalt ämma last toitma, sest anname näputoitu ja see on talle nii võõras, ta ei julge anda eriti suuri tükke lapsele, aga püreed meie laps enam ei taha. Ühesõnaga palju (pseudo)probleeme, aga nii on.

Ja siis tuleb veel üks tahk. Tunnen kuidagi süüdi ennast kui kedagi last hoidma palun. Mõtlen, et miks keegi peaks oma vaba aega minu aitamiseks kulutama? Mõnikord oleme mehega mõelnud, et kutsuks ämma õhtul lapse und valvama ja läheks ise sööma-kinno, aga pole kutsunud, sest kuidagi süümekad, et teine peab nüüd niimoodi tulema meie juurde lihtsalt, kui läheme teeme midagi lõbusat, mis pole otseselt hädavajalik.

Pika jutu mõte on see, et ilmselt kui väga vaja oleks, siis ikka annaks last rohkem hoida, aga kui ei ole vaja, siis ei pea end sundima. Olen lähedastelt ka kuulnud, et parem on hoida anda ikka juba 1+ vanuses last ja sageli antakse rohkem hoida lapsi siis, kui neid on rohkem kui üks. Olen kuulnud, et esimesega ikka saadakse veel oma jõududega hakkama, aga näiteks teise ajal tõesti tahad juba rohkem puhkust ja oled nõus hoidjatega jne.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Soovitan lugeda raamatut”Emaarmastus”, mis on väga mõtlemapanev. Mulle tundub, et sul on väga vaja sel teemal süveneda. Teed oma lapsele sellise suhtumisega suure karuteene ning sel kõigel võivad olla halvad tagajärjed https://www.apollo.ee/emaarmastus.html

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Soovitan lugeda raamatut”Emaarmastus”, mis on väga mõtlemapanev. Mulle tundub, et sul on väga vaja sel teemal süveneda. Teed oma lapsele sellise suhtumisega suure karuteene ning sel kõigel võivad olla halvad tagajärjed https://www.apollo.ee/emaarmastus.html

Tsiteerin:

“Kui meest kõrval pole, keskendub naise armastus ja kogu kasutamata energia lapsele. Lapsel on aga raskem realiseeruda elus, säilitada oma nägu ja saada õnnelikuks. Ta ei välju tihti elu lõpuni ema psüühilisest platsentast”.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aastane tahab juba palju tegelemist ja vaheldust, temal on teiste inimestega koos olemisest ainult võita. Eelkõige peadki hakkama iseennast, mitte last, harjutama. Kui siiani oled teda vahel harva üheks tunniks kellegagi jätnud, siis kohe terve öö peale hüpata ongi vara. Sa ei magaks ise rahulikult, vaid ärkaks sada korda öösel üles ja oleks ärev.

Hakka kõigepealt last regulaarselt kellegagi jätma. Näiteks iga laupäeva pärastlõunal vanaemaga kaheks tunniks. Edasi lisa veel üks päev, näiteks kolmapäeva õhtul tunniks ajaks õega. Sealt edasi hakkad vaikselt neid aegu pikendama ja tihedamalt last hoida andma, õpid iseendale pühenduma, ilma lapseta poes käima kasvõi.

Minul oli ka väga raske lapsest lahti lasta, mis on ka loomulik pärast seda kui oled terve esimese aasta temaga iga sekundi koos veetnud. Aga harjutamise tulemusel läks üha paremaks ja varsti suutsin juba niimoodi temast eemal olla, et ei mõelnud kogu aeg, et mis ta nüüd teeb jne. Kindlasti aitab ka see kui on kokkulepe, et juhul kui laps ikka nutab ja ei rahune, siis helistatakse sulle ja lähed tagasi. Minu pereliikmed saatsid mulle lapsest pilte ja mind väga rahustas nägemine, et ta mängib rõõmsalt ja sööb, et ta jäi uinakule vms. Kui sellised päevased mõnetunnised äraolekud juba rahulikult lähevad (eelkõige iseendale), siis saad hakata teda ööseks teistega jätma.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa teed endale ja lapsele karuteene, kui ei jäta teda kellegi teisega. Esiteks peab Su enda vaim saama vahepeal puhata ja tagasi tulles tunned, kuidas oled tegelikult veel parem ema ja energiat on rohkem.
Teiseks iga inimene, kes Su last hoiab annab lapse arengule nii palju juurde. Kuidas siis muidu tekib vanavanematega side?
Harjutadki nii, et alguses oled use samal ajal kodus, kui teine lapsega mängib/ käib õues. Siis lähed natukeseks ära jne. Või viid ema juurde. Alguses olete koos, siis käid natuke ära jne.

Sa pead ise suutma lapsest lahti laskma.

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aastast last ei peagi jätma teistele hoida, aastane laps vajab väga turvalisust ja stabiilsust.  Ga kuidas sa ise sellisele kodus passimisele vastu pead?  Minul küll oli olukord teine – lapse isa oli see, kes võttis töölt tulles lapse ja ma sain minna poodi, juuksurisse,  hiljem trenni.  Ei pea  õigeks alla aastast last igale poole kaasa vedada – käisin kunagi öömüügil ja siis kell 11 õhtul olid seal emmed koos turvahällidega keset rahvamassi, kisa ja valgust.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nõus eelnevate kommentaaridega, et peab vist enda harjutamisest alustama. Ma hakkasin oma beebit vanavanemate ja abikaasaga pikemalt jätma alates teisest elukuust. Alguses mõned tunnid, siis kuni tööpäevani välja (seda ei tulnud tihti ette, aga siiski). Tulemusena on lapsel head suhted perega, ei nuta mind taga kui pean ära käima (ausalt öeldes vahest ei tee väljagi) 😃

+1
-1
Please wait...

Näitan 13 postitust - vahemik 1 kuni 13 (kokku 13 )


Esileht Beebi ja mitmikud Ei usalda last kellelegi