Siit hargneb nüüd hästi palju teemasid. Nagu ka üks eelkirjutaja ütles – inimesed on erinevad, mõni ei tunnegi nii suurt vajadust lapsest esime(ste)l eluaasta(te)l eemal olla. Näiteks rääkisin hiljuti ühe värske emaga, kes juba 4-kuuse lapse jättis mehe ja pudeliga üksi koju, et ise ööseks kodust ära minna. Ja pärast seda on nende pere jaoks olnud tavaline, et laps sööb pudelist ja ema on öösiti sõbrannadega hotellis või kus iganes. Minul sama vana laps ja pole selline asi mõttessegi tulnud. Olin beebiga ikka meeletult läbi, aga ei tundnud kordagi, et läheks kusagile ära. Pealegi uinus laps pikalt rinnaga ja siiani on harjunud enne magamajäämist rinda saama, seega meile ei sobinud selline lähenemine, et ema läheb ööseks kuhugile ära. Ma ise ei tundnud ka, et tahaks ööseks ära minna, ma ikkagi tahtsin oma lapsega koos olla. Seega iga ema-laps-pere on erinevad.
Täna on laps aastane ja ikka pole ma teda eriti kellelegi hoida jätnud. Peamiselt seetõttu, et pole lihtsalt vaja olnud. Natukene ikka olen asju ajanud (juuksur, poeskäik jm), aga jällegi, kuna rinnalaps, siis paratamatult ei lähe temast rohkem kui kolmeks-neljaks tunniks eemale.
Ja siis tuleb muidugi usalduse küsimus. Oma ema usaldaksin küll, aga tema elab meist kaugel ja seetõttu on hoidnud mõnel korral max tund aega, kui olen poes käinud vms. Varsti plaanime siiski jätta ta lapse und valvama, kui ise sünnipäevale läheme, aga sel juhul olen ka kohe lähedal ja vajadusel valmis lapse juurde tagasi tulema kui peaks ärkama ja mingi häda olema.
Kuna ema on kaugel ja töötab, siis mul on pigem see häda, et polegi kedagi teist hoidma paluda. Ämm on lähedal ja on käinud lapsega palju kärutamas (eriti kui oli väikene), aga ärkvel olles on ka hoidnud ainult umbes tunnikese. Olen alati käigud niimoodi planeerinud, et ta ei peaks ärkvel olles lapsega pikalt olema, sest ma lihtsalt ei usalda teda teatud asju tegema. Tean, et neil on vaja omavaheline suhe kujundada jne, aga praegu ikkagi tunnen, et laps on veel väike ja pigem ei taha neid kauaks omapäi jätta. Ämm läheb kohutavalt närvi, kui laps nutab ja päris agressiivselt korrutab lapsele “ära nuta, kuss-kuss” ja vehib kõikvõimalike mänguasjadega tema näo ees, et nuttu “minema peletada”, aga selline stiil mulle üldse ei sobi. Ka ei usaldanud ma pikalt ämma last toitma, sest anname näputoitu ja see on talle nii võõras, ta ei julge anda eriti suuri tükke lapsele, aga püreed meie laps enam ei taha. Ühesõnaga palju (pseudo)probleeme, aga nii on.
Ja siis tuleb veel üks tahk. Tunnen kuidagi süüdi ennast kui kedagi last hoidma palun. Mõtlen, et miks keegi peaks oma vaba aega minu aitamiseks kulutama? Mõnikord oleme mehega mõelnud, et kutsuks ämma õhtul lapse und valvama ja läheks ise sööma-kinno, aga pole kutsunud, sest kuidagi süümekad, et teine peab nüüd niimoodi tulema meie juurde lihtsalt, kui läheme teeme midagi lõbusat, mis pole otseselt hädavajalik.
Pika jutu mõte on see, et ilmselt kui väga vaja oleks, siis ikka annaks last rohkem hoida, aga kui ei ole vaja, siis ei pea end sundima. Olen lähedastelt ka kuulnud, et parem on hoida anda ikka juba 1+ vanuses last ja sageli antakse rohkem hoida lapsi siis, kui neid on rohkem kui üks. Olen kuulnud, et esimesega ikka saadakse veel oma jõududega hakkama, aga näiteks teise ajal tõesti tahad juba rohkem puhkust ja oled nõus hoidjatega jne.
