Kas keegi siit on üksi sellepärast, et ei usalda. Mina elan üksi oma lastega. Rahu, stabiisus, kõigil läheb hästi ja tujud on nii head, et aastate kaupa pole isegi nohu külge hakanud. Lapsed juba suuremad, ei pea enam kätt hoidma, selline tore oma aeg on tekkinud. Mul on palju toredaid sõbrannasid, kes mind igale poole kutsuvad, sest minuga minemine on kindla peale minek. Naudin igat tegevust. Aga meessõpra mul pole. Ma ei lase endale kedagi ligi, sest ma ei usu, et suhe mehega saaks olla probleemitu. Isegi kui leian kellegi, kellel justkui mitte midagi viga pole, kõik justkui klapiks, hakkan ma ette mõtlema, et see ei saa nii jääda. Aga tegelikult oleks ju hea, kui tore tugev mees mind hoiaks. Kui ma sellisega tuttavaks saan, siis esialgu liblikad kõhus, ei saa hästi tööle keskenduda, siis ootan kõnet-kirja. Tuju hakkab kõikuma. Kui liiga tihti helistab, mõtlen, mis ta tahab. Kui ei helista, siis tunnen, et see võib mind tulevikus häirima hakata. Ja siis suudan ümber nurga mingi tobeda ütlusega selgeks teisele teha, justkui ta ei tähendaks mulle mitte midagi. Ja ei vabanda ka, sest arvan, et varem või hiljem lõppeb see suhe nagunii. Olgu siis juba varem, et teine liiga palju lootma ei hakkaks. Ja nii juba aastaid. Ükskord olengi päris üksi.
Teema: Ei usalda luua suhet.
Sama siin, olen lapsega elanud väga mõnusat elu pikka aega. Austajatest puudust pole aga ei ole kedagi väga lähedale lasknud. Suvel sain tuttavaks meeldiva meesterahvaga ja segadus on meil mõlemal. temal on seljataga üpriski valuline lahutus ja ta ei kavatsenudki uude suhtesse astuda, mina jällegi kardan uut suhet. Nüüd olemegi mõlemad dilemma ees- mis edasi, kõik on mõlema poolt nagu ootereziimil.
Sama teema on ka minuga. Kõik kuni punktipealt kehtib. Panin veel tähele, et mida suuremaks läheb lähedus ja armumine seda rohkem lööb kõhklus sisse, et kas ikka on sellel kõik mõtet kui mul on kõik kodus hästi – mina ja laps – harmooniline. Tihtilugu kui tekib kõrvale mees siis tekivad ka probleemid mida minu peres tavapäraselt pole. Tekib küsimus, et kas mul ikka on vaja sellist elu. Sest keeruliseks ka ei taha asja ajada.
Praegu, lapsega elades me ei vaidle ega teki kunagi ka lahkarvamusi.
No aga nautige siis vähemalt seda tähelepanu. 🙂 Sellistest liblikatest saab väga palju positiivset energiat ju. Mina tunnen sellest nii väga puudust, suhet ei tahakski, aga minu vastu ei tunne ükski meesisik isegi huvi mitte..
Mina ei naudi isegi tähelepanu mitte. Tegelikult pole kunagi nautinud. Olen tundnud ärevust, hirmu, segadust, süütunnet. Viimasel ajal väldin kõike, mis võiks meeste juures huvi äratada. Oleks meil teistsugune kultuur, kannaksin rõõmuga burkat. Mees võrdub minu jaoks ohuga. Ja seda üldsegi mitte romantilises mõttes. Mõistusega saan aru, et selline suhtumine on enamiku meeste suhtes ülekohtune, aga läbielatu on jälje jätnud. Suure tõenäosusega olen elu lõpuni üksi ega suhtle meestega muidu kui ametialaselt või viisakuse pärast.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
