Teema: Ei viitsi süüa teha

No mis tegid nii palju lapsi siis? Teismelised ka ei viitsi aidata?

Ei viitsi ka ja tänan taevast, et kool algas. Terve vaheaja oli üks söögi tegemine, tööpäevadel käisime perega välja lõunat söömas.
Nüüd õhtul kombineerin lihtsalt ja maitsvalt. Hommikul eriti isu ei ole, aga söömata välja ei minda – kerge võileib, kohuke, puder, helbed piimaga.

#3224219:

No mis tegid nii palju lapsi siis? Teismelised ka ei viitsi aidata?

Mul on ainult 2 last ja ka ei viitsi 😀

Tahaks väikelastele toitvat, tervislikku toitu pakkuda, aga samas on nad nii meeletult pirtsakad. Nooremaga veel teeme edusamme ja on vähem valiv, aga 5aastane ikka sööb väga valitud asju. Näiteks ei söö nad lasanjet, mis võiks ju igale lapsele meeldida. Kuna lapsed on pirtsakad, siis on ka raskendatud uute asjade proovimine, alati pean mõtlema, et mida vajadusel lastele anda, et kas tuleb ports riisi igaks juhuks keeta jne ….

Õnneks meil just suvega läks asi paremaks – grillisime palju ja korraks unustasime vanad maitsed 😀 Eks üks teema on ka see, et peale tööpäeva pole ju aega, et pikalt vaaritada, ikka 1 tunniga võiks toit valmis saada (sinna sisse kuulub siis ka koorimine-hakkimine jm ettevalmistusaeg).

Mõnikord olemegi lihtsalt võileibu söönud, kui ikka täiega kopp ees kokkamisest. Vahel harva hiinakas või ostame pitsat, kuigi omatehtud pitsa on muidugi parem. Üldiselt meie peavalu ongi, et mida teha süüa selliselt, et lapsed ka söödud saaksid (nt ei söö tütar enam minu tehtud kotlette, kui nägi mind sibulat sisse panemas 🙁 ja igasugused lubadused, et ma ei pane, ei aita (ilmselt ta teab, et valetan, kuid mul käib kõik läbi kombaini peeneks 😛 )

Sul on mees ja kaks teismelist, miks sa neid söögitegemisel ei rakenda?

jagate omavahel päevad ära, kes millal teeb. Ja kui mees ei taha süüa teha, siis sel päeval tellib woldiga koju. Kui te maal elate, siis muidugi sellega jama, aga no eks ta siis peab ise tegema, liha ahju ja kartulid kõrvale, seda maamees ikka oskab.

Soovitan kasutusele võtta ka ntx küpsetuskotid. Teismelised saavad neid edukalt kasutada. Küpsetuskotti erinev mudru sisse, väike auk ka serva ja küpseb.

Talveperioodiks soovitan keeta suure potiga ise mulgi kapsaid, need saab kuumalt purki panna, purk kinni, säilib kaks kuud ikka. Ja kui viskab sisse sellise päeva kui ei viitsi või ei jaksa süüa teha, siis seda kohe hea võtta.

#3225541:

Aga miks sa valetad? Ei ole ju nii keeruline võtta mõne kotleti jagu tainast ära ja siis alles sibul panna. Mina ka ei söö sibulaga kotlette ja võivad nad rääkida, mida tahavad, et käib kombainist läbi, aga sibula mittesööja saab sellest aru, kui sibul ikkagi sees. Päris palju toite ongi nii, et võtad lastele nö põhja ära ja alles siis endale segad rohkem maitseaineid või vürtsikat kastet.

Sama siin. Miks on vaja lähedasi inimesi piinata? Kui inimene (ka laps) ei suuda sibulat süüa, siis ta ei suuda. Sa võid seda hakkida kasvõi molekulideks, see ju ei loe. See maitse on kohe tunda ja sibulavihkajat sa ära ei peta. See on isegi toidu lõhnast ilmeksimatult tunda, pole maitsta vajagi.

#3225541:

Aga miks sa valetad? Ei ole ju nii keeruline võtta mõne kotleti jagu tainast ära ja siis alles sibul panna. Mina ka ei söö sibulaga kotlette ja võivad nad rääkida, mida tahavad, et käib kombainist läbi, aga sibula mittesööja saab sellest aru, kui sibul ikkagi sees. Päris palju toite ongi nii, et võtad lastele nö põhja ära ja alles siis endale segad rohkem maitseaineid või vürtsikat kastet.

Eks see oleneb, kas ei meeldi sibula maitse või need tükid. Mina nt ei taha just tükke, korjan rõngad ka toidust välja, kui kuskil söömas käin. Eriti häirivad need kastme sees ja kui on tükeldatud praekartulitele. Samal põhjusel ei söönud ma kunagi ka kotlette, kartulisalatit jne. Maitse ise mulle aga meeldib. Kodus süüa tehes lasen läbi küüslaugupressi. Ilma sibulata pole toidul õiget maitset. Igale poole ei sobi ka roheline sibul, mida muidu söön hea meelega.

#3225704:

jajah ja see saab ruttu valmis eksole. Tuled kella kuue paiku õhtul ja süüa saab paar tundi hiljem!

Aga ütle mulle palun seda, miks peab kodus süüa tegema ainult ema, kui peres on lisaks temale veel mees ja kaks teismelist last, kes on juba nii vanad küll, et midagi ka ise süüa teha osata? Miks peab söögitegemise kogu koormus olema ühel täiskasvanul, kes tagatipuks veel ise sellest igapäevasest tegemisest rõõmu ei tunne?

Niisuguses olukorras tulebki söögitegemine omavahel ära jagada. Kui ei jaksa toitu kaks tundi oodata, siis tuleb teha midagi, mis kiiremini valmis saab, see prae näide oli vaid üks näide sellest, mida ei ole väga vaevarikas teha, pealegi võib mees süüa teha ju siis nädalavahetusel, kui nädala sees kiiremaid asju ei oska. Ja kui ei oska, siis õpib. Kodus pere keskel võiksid ikka tööülesanded omavahel jaotatud olla, mitte nii, et üks teeb ja teised naudivad.

#3226611:

20ndates ei liigutanud lillegi, 30ndates olin korralik perenaibe ja vaaritasin. Praegu 40ndates ei tee enam midagi, sest pliidi ees passimine pole prioriteet. 16-aastased teevad vingeid salateid ja küpsetisi, mees Aasia ja Lähis-Ida toite (rahvuslik eripära). Mingeid kotlette ja hakklihakastmeid pole 10+ aastat teinud. Ei maitse ka.

Miks orjata köögis üksi, ma ei mõista?

Sest et mehe söögitegemine lõppes fiaskoga ja pojad eriti ka ei oska teha – tõesti kaasan neid abitööjõuks. Samas meeldib vähemalt nädala lõpus koos perega ühise lõunalaua taga istuda ja teiseks pubakast poisid vajavad toekat sööki.

mul on ka kaks teismelist poissi ja mees. olemegi ära jaotanud, et ühe nädala kokkab, koristab ja käib poes mees, teise nädala mina. kui peaksin nonstop kokanaadis olema, siis tõesti viskaks üle. mulle aga meeldib süüa teha. kui minu nädal on, siis vaaritan ikka hingest. teen erinevaid asju, omal ka huvitav proovida uusi retsepte.
nii et, teemaalgataja – vaheldus on köögiedu võti. kui mees ise süüa teha ei oska või ei taha (mis on muidugi haledad vabandused) siis toogu kiirtoitu või telligu õhtusöök koju.

#3227365:

Sest et mehe söögitegemine lõppes fiaskoga ja pojad eriti ka ei oska teha – tõesti kaasan neid abitööjõuks. Samas meeldib vähemalt nädala lõpus koos perega ühise lõunalaua taga istuda ja teiseks pubakast poisid vajavad toekat sööki.

Milles see fiasko seisnes?
Hakkas Pizza Americanat Woltiga koju tellima, aga tegi seda WC potil istudes ja telefon kukkus potti?
Või läks Selveri soojaletist guljašši ja küüslaugukartuleid ostma, aga kukkus ostetud kaubaga maja ees kõhuli ja naabri koer pani kiirelt kõik nahka..?

Sest ainult nii saab see fiaskoga lõppeda inimesel, kes süüa teha ei oska (või ei taha), muid variante pole.
Ja pigem läheb see ikka sinna “ma ei taha” klassi.

Kui mitte midagi ei oska, alustagu lihtsast klassikast, näiteks seapraest küpsetuskotis, selle mitteõnnestumiseks peab juba inimesel vaimne puue olema.
Kui sinepit ja mett ka ei erista või telefonile 2h äratust panna ei oska.

P.S. Mees olen ja süüa teen ja üsna tihti.
See väljamõtlemine, MIDA TEHA, on tõesti jube tüütu.
Mul aitas endale lemmikute alla erinevate kaustade tegemine, nt. Ampsud, Hiina, praed, Imelikud, jne kusjuures leheküljed seal all on kõik meelega läbisegi. Tavaliselt 20sekki surfamist ja juba tuleb millegi järgi isu. Natuke pead ka teadma, kuhu kanti sa linnas satud, sest ribi või sisefileed igast poest ei saa või mõne poe brokoli pole alati hea (Rimi).

P.S. Teemasse ka, see seapraad on tegelt päris hea ja mahlane. Ja lihtne teha. Järgmine päev olen jäägid teinud lihsalatiks, kui üle jääb.

#3226611:

20ndates ei liigutanud lillegi, 30ndates olin korralik perenaibe ja vaaritasin. Praegu 40ndates ei tee enam midagi, sest pliidi ees passimine pole prioriteet. 16-aastased teevad vingeid salateid ja küpsetisi, mees Aasia ja Lähis-Ida toite (rahvuslik eripära). Mingeid kotlette ja hakklihakastmeid pole 10+ aastat teinud. Ei maitse ka.

Miks orjata köögis üksi, ma ei mõista?

Kohe “ei mõista”? Aga proovi nii mõelda, et kõik ei ole mingite kokkavate Lähis-Ida turbanitega abielus. Mõnel on päris harilik eesti mees, kelle arvates mõisted köök ja mees ei käi kohe kuidagi kokku, tee, mis tahad. Siis tulebki “üksi orjata” ja see endale meelivaks teha või siis söömata olla.

#3225541:

Aga miks sa valetad? Ei ole ju nii keeruline võtta mõne kotleti jagu tainast ära ja siis alles sibul panna. Mina ka ei söö sibulaga kotlette ja võivad nad rääkida, mida tahavad, et käib kombainist läbi, aga sibula mittesööja saab sellest aru, kui sibul ikkagi sees. Päris palju toite ongi nii, et võtad lastele nö põhja ära ja alles siis endale segad rohkem maitseaineid või vürtsikat kastet.

Sest ma tahan, et mu tütar sööks lisaks hakklihale ja nisujahule veel midagi. Kui ma köögivilju toidu sisse ei peidaks ja teek süüa ainult nii nagu tema tahab, siis tema toidulaud olekski makaron, riis ja keeduvorst.

#3225541:

Aga miks sa valetad? Ei ole ju nii keeruline võtta mõne kotleti jagu tainast ära ja siis alles sibul panna. Mina ka ei söö sibulaga kotlette ja võivad nad rääkida, mida tahavad, et käib kombainist läbi, aga sibula mittesööja saab sellest aru, kui sibul ikkagi sees. Päris palju toite ongi nii, et võtad lastele nö põhja ära ja alles siis endale segad rohkem maitseaineid või vürtsikat kastet.

No mis sibula mittesööjast saab juttu olla, kui ta lõpetas ema tehtud kotlettide söömise alles peale seda, kui NÄGI, et kotlettidesse sibulat pannakse. Järelikult sobis sibul enne nägemist kotlettidesse hästi.

#3229300:

Sa oled ikka täiesti 200% masendav inimene. Püüa mõista, et oskuste arendamine käibki nii, et tuleb harjutada. Jah, paraku sellega mõnikord kaasnevad kulutused, et mingi asi läheb raisku.

Ma arvan, et seal on küsimus siiski meestepoolses tahtmises. Ja keeravadki meelega mingi saasta kokku, et naine selle teemaga edaspidi rahu jätaks.

Aga see ei ole õige, et 100% ainult üks inimene süüa teeb.
Kui see just parasjagu vahetust tegev palgaline teenija ei ole.

Kui mees seda viimast omale lubada ei suuda, siis ärgu mängigu mingit “härrat” või “Eesti meest” ja võtku kulp (tänapäeval küll pigem kokanuga) pihku.
Lugeda oskavad tänapäeval kõik (eeldan) ja kui on kirjas, et 1kg sealiha ja 1 teelusikatäis soola kokku on panna, siis ei saa midagi metsa minna.
(see küpsetuskoti näide näiteks; kui sellega ka tõesti hakkama ei saa, siis tuleb kuhugi pöörduda. Sest asi on juba patoloogiline)

#3227624:

#3227365:

Sest et mehe söögitegemine lõppes fiaskoga ja pojad eriti ka ei oska teha – tõesti kaasan neid abitööjõuks. Samas meeldib vähemalt nädala lõpus koos perega ühise lõunalaua taga istuda ja teiseks pubakast poisid vajavad toekat sööki.

Sa võiksid mehe ja pojad koos saata mingitele kokanduskursustele. Esiteks on seal päris lõbus, teiseks on seal alati ka teisi mehi ja kolmandaks, teismelistele tuleb söögitegemise oskus ainult kasuks, sest ühel päeval nad peavad ju siiski endale ise ka süüa tegema hakkama. Mõtle nende tulevaste naiste peale, kelle elu seetõttu kergemaks muutub, kui mees köögis päris koba ei ole. Tänapäeval muidugi on nii palju erinevaid võimalusi, kuidas toit koju valmiskujul tellida, aga mingid elementaarsed oskused võiksid ju ikka olla, kasvõi näiteks see, kuidas teha ahjupraadi, pizzat või mõni kiire pasta.

Kuigi jah, ma olen oma elus nöinud isegi sellist meest, kellele naine pani võileivamaterjalid laua peale valmis ja ta ei taibanud nendest endale võileiba kokku teha, küsis, millal süüa saab… Eks niisugused mehed kõik on oma kodust tulnud. Palun suunake oma poegi ja mehi süüa tegema. Ei saa kohe esimese ebaõnnestumise peale käega lüüa. Kui mina omal ajal söögitegemist õppima hakkasin (teismelisena katsetasin, kokaraamatu järgi) siis ka ikka korduvalt läks asi aia taha. No süüa kõlbas, aga ei olnud päris SEE õige (ja mõnel korral läks ka kõrbema) :D. Samas tasapsi saabus vilumus, selgusid need asjad, mis mul hästi välja tulid. Nii see söögitegemise õppimine ju käibki, alguses veidi konarlikult, nagu iga asjaga.

Täiesti nõus!
Lisaksin, et väga-väga oluline on ka vaatlemis- ja meeldejäämisoskus. Mind pole keegi kättpidi panni juurde vedanud, et vaata, nüüd tee nii. Ise panen tähele kuidas ema hs vanaema kokkasid ja jätsin meelde. See, et mingil perioodil ei viitsi teha, on teine asi.

Töötan koolis ja näen kui tähelepanuvõimetud lapsed on. Algklassil on kohutavalt keeruline kuulmise järgi ülesannet lahendada või meelde jätta tekst. Sest seal peab kuulmis- ja nägemismälu kasutama ning ükski pilt ei liigu.
Kokkamise puhul peaks muidugi olema ka kõrgendatud huvi.