Ma sooviks nii mõelda. Et mis tähtsust on nende vanusel, kes mis tahes nõu annavad. Kui nad oskavad ja teavad, las annavad ja jagavad. Kui see on õige, tõde ja sõnad ja teod kuuluvad kokku. Rõhk on sõnal “kui”. Sest ma kuulen ka elukogenud inimesi jama ajamas. Vanus ei pruugi tähendada õiglasi vaateid ega kogemust. Aga…ma võtaks siis iga inimese juttu eraldi. Et kas ajab jama või mitte. Ja kas see inimene ise saab sellest aru, kui ta jama ajab?
Ma vaatan oma noorusele tagasi ja see, mida mäletan, seal on päris palju jama. Aga vahe selles, et ma pole seda teistele kuulutama läinud ega õpetama. Aga ma saan aru, kui rumal ma olin ja paljuski veel nüüdki olen.
Peale selle sooviks ma igasugu suurelt kuulutavate nõuandjate nõu kuulata küll, aga vaid siis ,kui see on väga õige asi. Et sellele saaks kindel olla ja seda uskuda. Mis tähendab, et rääkija peab mingil moel ka vastutama oma jutu eest. Kes läheb avalikult nõu andma, peab seda nii õigeks ja kindlaks asjaks pidama, et tema jutt ka 20 aasta pärast kannataks avalikkus välja. Mitte ei kuulutataks “nooruse vaimusähvatuseks või ah, mis sest enam, siis oli nii”.
Niisama soojaõhu puhujaid pole meile vaja. Teine variant on 20 aa hiljem tunnistada avalikult, et ma rääkisin asjadest, millest midagi ei teadnud, tegin seejuures tähtsat nägu ka veel, vabandan, rohkem ma üles ei astu.
Terve “Laager” saade on selliseid elutarku õpetajaid täis. Saadete jooksul on sealt läbi käinud terve pljeaad kõiksuguste peente nimedega “spetsialiste-teejuhte”. On oma peas mingi luulu välja mõelnud ja siis serveerivad seda teistele, kui tervendavat ja vabastavat õpetust, mis aitab kehal ja vaimul kirgastuda.