Fantaseerin emast (ega tema vanusest jm suurt räägitud).
Ütleme nt, et oled tugivõrgustikuta alaealine, nt 17 sul sünnib laps. Aasta pärast on sul juba teine laps ning veel aasta hiljem juba kolmas. Sa pole võibolla toibunud või arugi saanud, et mis kõik juba toimunud on. Su kaaslane, jah, armastab sind, kuid tema lubab endale pidusid, alkoholiga liiale minemisi. Ta on võtnud laene. Te elate niigi sandis seisus, kuid isa, mitte ei püüa lahenda olukordi vaid tekitab mõttetuid rahalisi koormaid juurde. (Seda mainiti, et need võlad, mida mees tekitas olid nende peres naisele suur probleem).
Loodan, et sellest see ema vähemalt praegu aru saab, et need on siiski ka tema lapsed ning rahaline ülalpidamiskohustus laieneb ka naistele, isegi kui teenid minimaalselt.
Ja isa tublidusest. Super, et temas lõi välja instinkt vastutustundest ja see teda tegutsema pani. Et teda pani tegutsema reaalne arusaam, et ta jääbki ja päriselt oma lastest ka ilma. Kuid nagu saates juttu oli, käis ta enne veelgi sügavamas põhjas ära, enne kui jalad kõhu alt välja võttis.
Arvan, et oma naise kõrval poleks ta seda veel nii pea taibanud teha.
Mina emana – kui mul on kõrval mees, kellega ei ole võimalik kooselu jätkata, lahkuksin sel juhul koos lastega. See, kui ema jätab lapsed maha isale, kes on väidetavalt nii jube, et ei anna kuidagi koos elada, ei ole mõistusega võetav.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 19.04 08:36; 19.04 08:44; 19.04 08:54; 19.04 08:58; 19.04 11:10; 19.04 11:55;