Teema: Ekraaniaeg 14-aastasel

Meil mingi lihtsalt rääkimine ja argumenteerimine ei aita. Ekraanil on liiga suur tõmme. Hetkel on piirang peal 4h päevas, aga selleks, et sõbranna näoga suhelda ja samal ajal koos lobisedes midagi mitte- ekraanilist teha, panen sageli juurde. Familylink on peal seadmetel. Jube tüütu on. Samas ma ise kipun ka palju ekraanis olema. Päeval töötan kodukontori arvutis. Õhtul tahan kindle raamatut lugeda või filmi vaadata tahvlist. Nii, et eeskuju ma just eriti ei paku. Vähemalt käin mina õhtul paar tundi kõndimas või aeda kaevamas, teen süüa, panen pesu kuivama, koristan jne. Lapsi suudan maksimaalselt tunniks õue sundida poolvägisi ähvardades neti ära võtta. Mingit muud füüsilise liikumise varianti ta ka ei soostu proovima. 10 min. päevas tühjendab nõutepesumasinat ja kui midagi rohkem peab tegema, on trots näkku kirjutatud. Netiaeg läheb öörahuks kinni kell 20.30, siis teismeline joonistab või loeb või vaatab telekat.

Oleme vahepeal proovinud piiranguteta, et võta ise vastutus omaenese tervise eest, siis kaovad ka piirangud. Kuid max 2 päeva viitsitakse pingutada ja siis vajutakse ööpäevaringsesse nutimaailma, minnakse kurjaks ja agressiivseks, kui palud netist välja tulla ja oma nõud ära panna. Seega nüüd on piirangud jälle peal. 16 aastase aega niimoodi piirata oleks juba veider, kahe aasta pärast peab juba iseseisvalt oma elu suunata suutma, nii, et olen väga kõhkleval- kahtleval seisukohal, kaua veel piirata. Võibolla on nii, et kelle tervis tänapäeval 12h järjest ekraanis kössitamisele vastu ei pea, on mõeldud välja surema ja selle netireaalsusega peab leppima.

Meil on pere noorimate lastega kokku lepitud, et kuniks nad ei suuda ise reguleerida oma õppimisi ja vaba aja tegevusi (õues olemine, raamatute lugemine, igavuse peletamine ilma ekraanita), tohivad nad olla arvutis iga päev 2 h kindlas kellaajavahemikus. See ajavahemik ei muutu, on püsinud samasugune juba 2 aastat (et ei oleks nurumist ja kauplemist erinevatel päevadel). Vahel, kui oleme leidnud mõne toreda filmi või seriaali, mis võiks lastele samuti huvi pakkuda, siis vaatame neid koos arvutivälisel ajal. Televiisorit kodus ei ole, nooremate laste telefonid on nuppudega. Ainsad ekraanid tavaolukorras on meie omadele siis nende läpakad 2 h päevas.
Praegu, distantsõppe ajal on lapsed ekraani ees Zoomi kohtumiste ajal + nende enda 2 h.

Üks lastest on hakanud arvutiaega kasutama info otsimiseks (paneb endale päeva jooksul kirja, mida otsida) või nokitseb mänge teha, kõige noorem ikka pigem mängib arvutis, aga vabal ajal on pöördunud rohkem juturaamatutesse. 2 aastat tagasi, enne karmi piirangu kehtestamist ei suutnud kumbki tulla mõistlikult ekraanist välja, ainult üks “igav on”-jutt hommikust õhtuni, kui ekraani polnud.

Karmid reeglid kehtestasime põhjusel, et pere vanemate laste piiramatu ekraaniaeg (sh ka televiisor) on tänaseks meile õppetunni andnud. Kõige vanem käis gümnaasiumi ajal depressioonis ära (sulgus pimedasse tuppa helendava ekraani ette), järgmine ei püsi kuidagi koolitöödega joonel, sest kogu vaba aja tšätib arvutis/telefonis ja mängib arvutimänge. Ekraaniprobleemist saabki teadlikuks alles siis, kui on juba hilja. Kui enam ei oskagi teisiti. Täiskasvanut ja peaaegu täiskasvanut enam ei muuda, aga pere noorimatele seatud piirangud on andnud häid tulemusi.

Mul on alles 12- ja 10-aastased lapsed, aga piirang on 2 tundi. Kui mingit filmi või saadet vaatame kogu perega vms, siis see on lisaks, aga kevadest sügiseni on see pigem väga vähene ja muul ajal ka mitte igapäevane nähtus.
Mulle tundub 2 tundi isegi palju, laste endi meelest muidugi vähe. Häirib, et “nutist” tulles on nad torssis ja muud tegevused ei paku mingiks ajaks huvi, tasapisi siis “ärkavad” ekraanist ja hakkavad midagi tegema.
Iga päev peavad õues käima ka ja koolitöö peab alati enne mängimist õpitud olema.
Mängivad sõpradega ühiselt, st igaüks oma kodus ekraani taga, grupikõnega.