Kas ja kui palju püüate laste ekraani ees istumist piirata? Olen üritanud seda piirata kuid tulemus on ainult see , et ta liigub ühe ekraani juurest teise juurde. Laps ei oska leida ühtegi tegevust kodus toas olles mis oleks ilma ekraanita. Alustab multikatega kohe kui ärkab. Tuleb koolist jälle telekas käima.Kui teleka saan kinni, siis ta läks onni ehitama, tükk aega vaikust laps on onnis telefoniga. Sain telefoni käest tal, lubas legodega mängiga, kuid selleks on vaja tahvlit et programeerida. Ja siis satub väga kiirelt ka muudele radadele. Siis tuli idee mingeid pabereid trükkida ürituseks , selleks on jälle vaja arvutit et seal neid kujundada ja välja trükkida. Laps ainult liigub ühe ekraani juurest teise juurde. Ma olen nii väsinud sellest pidevast seletamisest. Püüan aegu paku panna kuid siis on ta teise asja juures ja see tema meelest sinna alla ei lähe. Tegemist on 9 aastasega. Kõik ta sõbrad on samasugused. Tulevad külla, istuvad kõik telefonid käes.
Teema: ekraanisõltuvus kas tänapäeva paratamatus
Jah, me oleme küll teadlikult lapsi võimalikult ekraani-kaugeks kasvatanud. Töötame mõlemad mehega it alal. Endal on olnud üsna suur sõltuvus arvutist ja ei taha, et lapsed sõltuvusse jääksid.
Telekat meil ei ole kunagi olnud, kuna arvutis saab kõik vajaliku ära teha + projektor filmide vaatamiseks. Et ise tööst puhata, siis vabal ajal ja koos lastega ei istu kunagi netis. See on nõudnud muidugi otsustamist ja tahtejõudu (varasemalt suur sõltuvus). Töö on paindlik, seega juhtub palju ka seda, et lähen peale lõunat lastega kinno või rullitama, jalgratastega sõitma, suusatama jne ja töötan kodus õhtul peale kümmet. Mees pigem tööaega laste heaks ei loovuta, aga vabal ajal tegeleb lastega aktiivselt.
Lapsed käivad muusikakoolis, huviringides + konkreetsed kohustused kodus. St ei olegi eriti aega niisama istuda.
Telefonid on neil võimalikult lahjad, mingeid vingeid mänge ei annagi sinna alla laadida. Telefonis neil internetti ei ole. Isiklikke arvuteid neil veel ei ole. Millalgi ilmselt ostame või ostame mingi kogu pere ühise lauaarvuti – siis püüame igati suunata, mida seal teha (võimalikult arendavat) ja ajaliselt paneme piirangud peale. Kuskil 16-aastaselt vast peavad ise oma valikud tegema, aga seni räägime, kasvatame, piirame (pigem püüame mujale suunata).
Maal käime puhkamas, seal on lastel vahel igav, aga hea võimalus fantaasiat kasutada ja igasugu mänge mängida.
Sõprade seas on ilmselt ette tulnud, et meie lapsed ei ole teadnud mõnda reklaami või multikategelast. Aga lapsed on aktiivsed, jutukad, enesehinnanguga probleeme ei ole. Olen vahel lasknud mängida mõnda arvutimängu, mis sõprade seas parajasti populaarne, lapsed on proovinud, mõned korrad fännanud neid täiega, aga siis on jällegi vaja tegeleda kõigi muude asjadega ja asi unustatud.
Meist keegi ei kasuta kodus vabal ajal ekraane. Nii on kogu aeg olnud. Praegugi laps sõidab jalgrattaga õues, eelnevalt rohis peenra puhtaks. Onni ehitamine on hea idee.
Tulevad külla, istuvad kõik telefonid käes.
Meil oli reegel, et telefonid pandi aknalauale. Oli, sest nüüd käib sõpru harva, istuvadki kodus internetis.
Tundub jah, et ekraanid on paratamatus, muidu sa ahistad ja kiusad last!
teemaalgatajal on täpselt nagu minu laps! tegelikult teeb ta ju asjalike asju (kujundab, programmeerib jne), mitte ainult ei mängi pidevalt. See teebki keelamise raskeks, vähemasti minul.
Mu on lastel ekraaniaeg piiratud ja ekraaniaja alla lähevad kõik ekraanid. Kui keegi jääb vahele reeglite rikkumisega, saab päevaks kuni nädalaks (olenevalt asjaoludest) ekraanikeelu. Kuna meil ei ole vabakasvatust ja vanemate sõna midagi maksab, siis peetakse ekraanikeelust kinni. Eks nad teavad, et muidu korjame nutiseadmed üldse ära. Ja palju aitab kaasa ka pidev rääkimine, et miks on vajalik ekraaniaja piiramine.
Eks ma ise pean siiski ka jälgima, et nende ekraaniaeg üle ei läheks, sest vahel pole nende ajaarvamine päris õige, aga siiani nad suudavad päris ise siiski arvuti/telefoni/tahvli kinni panna ja muid asju teha. Eile näiteks mängisid üle tunni aja paberil poomismängu (eelpubekad).
Ehk ekraanisõltuvus ei ole paratamatus, kuigi lapsevanemalt nõuab päris palju, et last õpetada mõistlikus mahus ja mõistlikeks tegevusteks nutiseadmeid kasutama.
Tere,
palun soovitage 9a poisile tegevusi. Proovin lapsele leida mingi tegevuse ( mis ka meeldiks ), mis oleks lisaks ekraanidele. Väga raske on hetkel piirata lapse ekraani ees olemist, kui välised-hobitegevused piiratud. Arvuti-telefoni mänge siis päevas 2h aga ülejäänud aja veedaks teleka ees ( ma ise tv ei vaata ), kui väljas sõbraga koos olla ei saa.
Pakkusin: meisterdamist ( laud oli täis erinevaid vahendeid ja materjale ), värvimist, joonistamist, laste ristsõnu, lugemist, legosid. Ei sobi. Koos vanemaga mõnda laua-kaardi mängu mängib.
Mida teevad teie 9-10a poisid toas peale ekraanide?
Minu 10-aastasel on samuti ekraaniaega suurendatud praegu (1 tunni pealt 2 tunnile), sest nad teevad arvutis mängides grupikõne sõpradega ja siis see nagu läheb mu jaoks suhtlemise alla ka, mitte pole lihtsalt arvutis mängimine. Telekas on samamoodi ekraan ja läheb sinna 2 tunni sisse (välja arvatud vahel filmiõhtud kogu perega vms), kui lasta lapsel päev läbi telekat passida, siis loomulikult ei ole tal viitsimist ega oskust millestki muust toredat leida!!!
Aga muul ajal minu kümneaastane mängib väiksema vennaga, joonistab, mängib palju-palju legodega ja igusuguste väikeste “tüüpidega”, ehitab neile lahingulaevu ja muid masinaid ja maailmu üle terve toa, samuti läheb osa aega kohustusliku kirjanduse lugemisele, eks muidugi vingumisele, kui igav ikka on, kui kuskil käia ei saa, ka. Aga tegelikult on tal üsna head mänguoskused. Vähemalt tunni peab ta iga päev õues olema. Õhtuti käivad isaga rattaga sõitmas või müravad.
Ma arvan, et 9-10-aastasele ei tule mitte üha ägedamaid tegevusi ette söösta, vaid lihtsalt üle elada see ekraanist võõrutumise jorin, sest aju on harjunud lihtsa vaevaga suurt lõbu saama ekraani abil ja üleminek tavalisse ellu, kus tuleb selleks, et huvitav olla oleks, pingutada, on keeruline. Mina oma lastele olen vingumise liiga suureks muutudes öelnud, et kui nad ekraanist välja tulles ei oska endale toredaid tegevusi leida ja “kõik on igav”, siis järelikult on ekraaniaega liiga palju ja seda peab vähendama. Olen vähendanud ka.
Kaheksane poiss: meisterdamised, isegi legod ei köida kaugeltki samaväärselt ekraanidega. Lugemises on ta veel kehvake, nii et see tegevus on tema jaoks lihtsalt piinarikas. Ettelugemist meeldib talle küll kuulata, nii et üks variant oleks otsida talle internetist lastejuttude salvestusi – veel ei ole proovinud. Aga ainuke asi, mis siiani sama palju huvitab kui nutimaailm, on ikkagi füüsiline liikumine. Oleks toas rohkem ruumi, hangiks lausa varbseina. Praegu on trapetskiik ukseaugus, seal ta kõõlub iga päev vist paar tundi küll.
Kindlasti pole paratamatus. Lapsed on 12 (tüdruk) ja 9 (poiss). Tavapärases elus on peale kooli mõlemal 3x nädalas trenn. Enne trenni või trennivabal päeval ollakse sõpradega ning siis on ekraanis vähe. Väiksemad mängivad Legodega vms. Suuremad tihti kokkavad, tantsivad, õpivad koos, mängivad/jalutavad koeraga jms. Suuremad mingil määral on ka ekraanis aga kindlasti mitte üle mõistuse palju. Trennipäeval jõuavad koju 5-6, siis õhtusöök ja niisama perega olemise aeg. Muusika mängib küll kogu aeg.
Mina olen enda jaoks tõmmanud piiri nii, et kui laps kohe viskab ekraani nurka, kui sõbrad õue kutsuvad või meie mingi tegevuse välja pakume, siis on kõik hästi. Praegusel ajal on reeglid kindlasti lõdvemad aga tõesti väga suur osa nende tavalisest elust on ära võetud. Kui varem oli nende nö vaba aeg alates 6 õhtul, siis nüüd on kool ja trennid 2-5 tunniga tehtud. Hommikul 9 alustavad ja ongi enamus päevast tühi. Viie nädalaga on oma toad ka juba mitu korda läbi kaevatud, et mida põnevat veel teha võiks.
Lastel puudub enesekontrolli oskus. Kui tal on valida, kas ekraan või muu, siis valib ALATI ekraani. Teadlased väidavad, et alla 10a lapsel ei peaks/tohiks üldse nutikat olla.
Poisid jäävad eriti lihtsalt ekraani ‘lõksu’.
Meie kodus on aidanud see, et anname telefoni talle nö jaopärast, mitte ei ole lapse jaoks koguaeg olemas ja võtta.
Tegemist on 12a ja vägagi muust elust ja tegemistest huvitatud lapsega.
Raske on.
Selle teema valguses ei saa ma üldse aru enam.. Teises teemas oli lõpmatu hädaorg, sest laps ei oska arvutit kasutada, nutitelefoniga pilti teha ega faile kuhugi keskkonda üles laadida. Kõrval teemas ahastas ema, et ta ei oska laspsele e-kooli kontot teha… Kuidas on võimalik, et lapsed on nutisõltuvses, aga samas täiesti saamatud?!? Kolmandas teemas oli probleem, et suudeta erinevate keskkondades orienteeruda.
Kas keegi seletaks? (Ma olen muidugi kogenematu veel. Mu laps on alles pooleteistaastane ja ühegi ekraani vastu huvi ei tunne.)
Selle teema valguses ei saa ma üldse aru enam.. Teises teemas oli lõpmatu hädaorg, sest laps ei oska arvutit kasutada, nutitelefoniga pilti teha ega faile kuhugi keskkonda üles laadida. Kõrval teemas ahastas ema, et ta ei oska laspsele e-kooli kontot teha… Kuidas on võimalik, et lapsed on nutisõltuvses, aga samas täiesti saamatud?!? Kolmandas teemas oli probleem, et suudeta erinevate keskkondades orienteeruda.
Kas keegi seletaks? (Ma olen muidugi kogenematu veel. Mu laps on alles pooleteistaastane ja ühegi ekraani vastu huvi ei tunne.)
Esiteks: lapsed on erinevad, pered ja nende reeglid ekraanide kasutamisega seoses on erinevad, perekoolis eri teemadele vastajad võivad olla eri inimesed.
Teiseks: pädevus vajutada mingid mänguäpid tööle ei anna alust arvata, et see 8-10-aastane mängur on ka muidu digipädev nutigeenius, vaid ta orienteerubki kitsalt nendes keskkondades, mida tema oma meelelahutuseks kasutab.
Aga üldiselt tahtsin öelda, et mind hämmastab, kui suure vastutuse ja koorma panevad osa peresid oma väikeste (algklasside vanuses) laste õlgadele: laps peaks nagu ise suutma ekraaniaega piirata, sellele ülimalt ahvatlevale tegevusele ei öelda ja vabatahtlikult valima mingi vanema meelest tervislikuma alternatiivi. No enamik lapsi ei suuda seda! Selleks ongi vanemad, kes seavad piirid ja kehtestavad reeglid, mis arutatakse lapsega läbi, põhjendatakse, miks on üldse vaja ekraanisolemist piirata ja jälgitakse, et lapsed kokkulepetest kinni peaksid. Olukord, et laps saab suvalisel ajal piiramatult telekast multikaid vahtida või igal igavusehetkel telefoni haarata, et mängida, ei tuleks meie peres kõne allagi – lapsed teavad seda, seega ei hakka üldse lunimagi, seega on juba häälestatud leidma muid tegevusi.
Aga üldiselt tahtsin öelda, et mind hämmastab, kui suure vastutuse ja koorma panevad osa peresid oma väikeste (algklasside vanuses) laste õlgadele: laps peaks nagu ise suutma ekraaniaega piirata, sellele ülimalt ahvatlevale tegevusele ei öelda ja vabatahtlikult valima mingi vanema meelest tervislikuma alternatiivi. No enamik lapsi ei suuda seda! Selleks ongi vanemad, kes seavad piirid ja kehtestavad reeglid, mis arutatakse lapsega läbi, põhjendatakse, miks on üldse vaja ekraanisolemist piirata ja jälgitakse, et lapsed kokkulepetest kinni peaksid.
Nõus. Kusjuures meie laps valis ise vabatahtlikult Family Linki ekraanipiirangu: et see on konkreetne ja kui aeg läbi saab, on telefon lukus ja kõik. Ilma selleta oli ikkagi kiusatus lunida aega juurde ühe või teise asja lõpetamiseks. Meil on lubatud 5 päeval nädalas kasutada 1,5 tundi. Lisa-aega vahetevahel on küsinud, aga ma ütleks, et mõõdukalt: nt 5 minutit, et midagi endal ümber seadistada, vmt.
Pooleteiseaastase emale, kelle laps ekraanide vastu huvi ei tunne, soovitaks ma pikendada seda õndsat aega nii kaua kui võimalik. See tähendab, et kuskil oodates või mingi tähtsa töö tegemisel ei pista lapsele telefoni või arvutit pihku, et ta ei igavleks ega segaks, mis oleks kõige lihtsam lahendus. Nii kaua kui võimalik. Kasvõi kooliminekuni. (Aga ka siis võib enda üle uhke olla, kui õnnestub nutivaba elu näiteks 4. eluaastani venitada.) Et internetis on kõiksugu arendavad mängud – kõike seda arengut saab lapsele pakkuda ka teistmoodi. Digitaalse maailmaga harjub ta nagunii, seda ei pea kindlasti esimestel eluaastatel alustama, et selgeks saada. Lõppude lõpuks saavad kõik vanemad kasvõi hädaga kõikide e-platvormidega toime, mis distantsõppe ajal tarvis, olgugi et nad on internetiga tutvunud juba täisealisena.
Aga üldiselt tahtsin öelda, et mind hämmastab, kui suure vastutuse ja koorma panevad osa peresid oma väikeste (algklasside vanuses) laste õlgadele: laps peaks nagu ise suutma ekraaniaega piirata, sellele ülimalt ahvatlevale tegevusele ei öelda ja vabatahtlikult valima mingi vanema meelest tervislikuma alternatiivi. No enamik lapsi ei suuda seda! Selleks ongi vanemad, kes seavad piirid ja kehtestavad reeglid, mis arutatakse lapsega läbi, põhjendatakse, miks on üldse vaja ekraanisolemist piirata ja jälgitakse, et lapsed kokkulepetest kinni peaksid.
Nõus. Kusjuures meie laps valis ise vabatahtlikult Family Linki ekraanipiirangu: et see on konkreetne ja kui aeg läbi saab, on telefon lukus ja kõik. Ilma selleta oli ikkagi kiusatus lunida aega juurde ühe või teise asja lõpetamiseks. Meil on lubatud 5 päeval nädalas kasutada 1,5 tundi. Lisa-aega vahetevahel on küsinud, aga ma ütleks, et mõõdukalt: nt 5 minutit, et midagi endal ümber seadistada, vmt.
Pooleteiseaastase emale, kelle laps ekraanide vastu huvi ei tunne, soovitaks ma pikendada seda õndsat aega nii kaua kui võimalik. See tähendab, et kuskil oodates või mingi tähtsa töö tegemisel ei pista lapsele telefoni või arvutit pihku, et ta ei igavleks ega segaks, mis oleks kõige lihtsam lahendus. Nii kaua kui võimalik. Kasvõi kooliminekuni. (Aga ka siis võib enda üle uhke olla, kui õnnestub nutivaba elu näiteks 4. eluaastani venitada.) Et internetis on kõiksugu arendavad mängud – kõike seda arengut saab lapsele pakkuda ka teistmoodi. Digitaalse maailmaga harjub ta nagunii, seda ei pea kindlasti esimestel eluaastatel alustama, et selgeks saada. Lõppude lõpuks saavad kõik vanemad kasvõi hädaga kõikide e-platvormidega toime, mis distantsõppe ajal tarvis, olgugi et nad on internetiga tutvunud juba täisealisena.
Jaa, sellele kirjuta kahe käega alla. Endal kolmas laps praegu 3 ja pole ühtegi nutiseadet näppinud. Hommikuti vaatab ka paar lühikest multikat ja siis juba teab, et läheb telekas kinni.
Ekraanid on tänapäeval paratamatus, aga ma siiski (endiselt) tegelen (vihjan, suunan, olen “kuri”, pakun muid (ka koos)tegevusi) sellega, et ei oleks ainult ekraanis tegevused.
Lapsel oli väikelapse eas ekraanis aja veetmine pigem erand kui reegel ehk lükkasin mingil määral edasi ekraanides ajaveetmise pakkumist. Reisidel, käikudel, autosõidul olidki kaasas teised tegevused (mänguasjad, sporditarbed, tegevuskaardid, paber/pliiats,laulu- ja jutuplaadid jne), mis kindlasti nõudis meilt ka rohkem väikelapse eas lapsega tegelemist, kui mobiiltelefoni ja arvuti kasutamisega oleks saanud. Ekraanid ei ole meil otseselt tabud (usun, et 4-lt sai juba kingiks ka dvd multika näol, umb 7-lt sai kingiks ps3 jne, ise vaatsime televiisorist konkreetseid saateid), aga ka endal veidi tagaplaanil võrreldes teiste tegevusega.
Meil enne 10. eluaastat ei olnudki ekraanikasutus nii suur, et oleks olnud otseselt vaja piirata, suunata ning kuni senimaani mängisid (poisid) meil külas olles/õues erkaanivabalt (küll oli tagajärjeks suur mürgel ja segadus, aga see mind ei häirinud). Hiljem on küll minu jaoks seda ekraani ka tasapisi liigseks läinud. Õnneks oleme saanud siiamaani (laps 15) ka kokkuleppele, et ei lähegi muude ekraani (kui juba minu poolt viide, sekkumine ja laps ei tegele õppeteemal ekraanis olemisega) ja edukalt leiab ka muid tegevusi (väike kodu ning kasutamise korral vahelejäämine sisuliselt sisse kodeeritud). Ja muidugi olen veel endiselt valmis ka (vähegi võimalusel) minema kaarte mängima, juttu ajama vms, sest endiselt on kõige suurem abimees ka enda eeskuju. Kui ahvatlus kõrvaloleva läpakaga/mobiiltelefiniga nii suur, siis variant, et panebki ekraanid enda tegevuskohast kaugemale/eemale (meie telefon, läpakas seisavad suuremosa kodusest puhkeajast elutoa töölaual kinniselt).
Ja algselt veidi pikem eemalolek arvutist ei ole takistanud tal olla klassis sellel teemal pigem tugevaim.
Tuttav mure. Kusjuures osa täiskasvanuid kujutleb, et ekraanid on lapsele kasulikud, kuna õpetavad neile digipädevust. Olen jälginud, mida mu varateismelised vabal ajal ekraanis teevad – enamasti mängitakse ussimängu või loobitakse ekraanil pisikest pallikest, sekka you tube videod, muusikaklipid, mingid lühifilmid, laigitakse pilte ja ongi põhimõtteliselt kõik! Kujutlus, et tänapäeva lapsed enamikus teevad netis mingeid jube ägedaid ja keerukaid asju, on puhas soovunelm. Mõned võib-olla jah, aga enamik mitte.
Inimese aju on ehitatud nii, et tema tahab läbi ajada võimalikult lihtsalt ja kergelt. Kui me võtame nüüd keeruka tekstiga raamatu, kus esinevad sõnamängud, ümberütlemised ja süzheele kaasaelamiseks tuleb oma kujutlusvõime tööle lülitada… ning paneme sinna kõrvale nutitelefoni, kus ainsa nupuvajutusega tulvavad silme ette ilusad värvilised pildid, kõrvu paitab lahe muusika – aju ei pea üldse töötama, ainus vaev on oma silmad lahti hoida ja ekraani kõigest vaadata – kolm korda võite arvata, kumma variandi inimene, ka laps, valiks. Täpselt sama, nagu reaalse sportimise asemel valida tugitoolisport. Iseasi, kumb kehale/mõistusele kasulikum on.
Aga üldiselt tahtsin öelda, et mind hämmastab, kui suure vastutuse ja koorma panevad osa peresid oma väikeste (algklasside vanuses) laste õlgadele: laps peaks nagu ise suutma ekraaniaega piirata, sellele ülimalt ahvatlevale tegevusele ei öelda ja vabatahtlikult valima mingi vanema meelest tervislikuma alternatiivi. No enamik lapsi ei suuda seda! Selleks ongi vanemad, kes seavad piirid ja kehtestavad reeglid, mis arutatakse lapsega läbi, põhjendatakse, miks on üldse vaja ekraanisolemist piirata ja jälgitakse, et lapsed kokkulepetest kinni peaksid.
Nõus. Kusjuures meie laps valis ise vabatahtlikult Family Linki ekraanipiirangu: et see on konkreetne ja kui aeg läbi saab, on telefon lukus ja kõik. Ilma selleta oli ikkagi kiusatus lunida aega juurde ühe või teise asja lõpetamiseks. Meil on lubatud 5 päeval nädalas kasutada 1,5 tundi. Lisa-aega vahetevahel on küsinud, aga ma ütleks, et mõõdukalt: nt 5 minutit, et midagi endal ümber seadistada, vmt.
Pooleteiseaastase emale, kelle laps ekraanide vastu huvi ei tunne, soovitaks ma pikendada seda õndsat aega nii kaua kui võimalik. See tähendab, et kuskil oodates või mingi tähtsa töö tegemisel ei pista lapsele telefoni või arvutit pihku, et ta ei igavleks ega segaks, mis oleks kõige lihtsam lahendus. Nii kaua kui võimalik. Kasvõi kooliminekuni. (Aga ka siis võib enda üle uhke olla, kui õnnestub nutivaba elu näiteks 4. eluaastani venitada.) Et internetis on kõiksugu arendavad mängud – kõike seda arengut saab lapsele pakkuda ka teistmoodi. Digitaalse maailmaga harjub ta nagunii, seda ei pea kindlasti esimestel eluaastatel alustama, et selgeks saada. Lõppude lõpuks saavad kõik vanemad kasvõi hädaga kõikide e-platvormidega toime, mis distantsõppe ajal tarvis, olgugi et nad on internetiga tutvunud juba täisealisena.
100% Nõus. Ma ise suutsin nutikaid vältida lapse 4ndaks eluaastaks. Siis vaikselt hakkasin telefoni tutvustama ainult autosõitudel kui laps enam magama sõidu ajal ei jäänud. Nüüd mõtlen, et loll olin, et oleksin pidanud kauem pingutama. Aga mõtlesin, et ehk see keeleatud vili on hiljem kooliajal veel magusam. Nüüd on ta 7 ja korralikult konksu otsas, aga ta teab seda ise ka. Tihtipeale ütleb et ta ei tea mis koletis tema sisse on roninud, kes koguaeg tal käsib telefoni tahta 😀 Tal enda telefoni pole, siis mangub minu oma. Hetkel olen suutnud rutiini hoida 2-3 korda nädalas tund aega korraga, aga ega see lihtne ole. Mõnikord käib mangumine 2-3h kuniks uneaeg peale tuleb ja selle teema katkestab:) Au ja kiitus kõigile vanematele, kes tahavad ja viitsivad piirata ning alternatiive leida!!!!
Praegu ei keela, kuna mängitakse koos sõpradega ja suheldakse nendega – kõrvaklapid mikrofoniga on peas ja käib aktiivne suhtus. Laps ei ole alates 15.03.2020 ühtegi oma sõpra näinud – seega on see võimalus omavaheliseks suhtluseks.
Aga muidu on trennid, kooriproovid, rattaga sõitmised, maakodus oleks selleks ajaks, kus netti ei saa.
Ühinen teistega selles tarkuses, et lapse nutistumist tasub võimalikult palju edasi lükata. Eks kooliminekuga saab enamik lapsi telefoni ja sealt see nutisõltuvus algab või kontrollimatult edasi läheb.
Aga kui istute näiteks 1,5-aastasega arsti ukse taga 5 minutit, siis selleks ajaks pole talle küll vaja nutikat pihku suruda. Saad sosinal temaga rääkida, kirjeldada talle ümbrust jne. Küll jututeemasid juba leiab! Või sõidate bussis või autos – jällegi saab ümbrust kirjeldada või niisama lobiseda. See, kui laps kusagil midagi oodates hetkeks pingile istub, on samuti oluline tähelepanu ja vaatamisoskuse arendamise seisukohalt – las ta vaatab ja uurib natuke ümbrust, las esitab paar küsimustki.
Mul endal nutikat ei ole siiani ja minul õnnestus lapse nutivaba elu venitada 2. klassini, siis sai laps isa vana nutika, millega palju teha ei saanud. Pärast 2. klassi juba parema. Aga ta luges veel metsikult palju kuni 4. klassini, siis vajus see huvi mühinal ära. Oma arvuti sai peale 5. klassi (mis oli ilmselt viga). Nüüd ei loe üldse, äärmisel juhul öösel, kui uni peale ei tule, ja sedagi vaid paar korda aastas. Kuna lugemiskogemus on pikk (alates 4-seks saamisest ja kohe ise, ette lugeda enam ei tohtinud), siis loodan, et ehk hakkab kunagi uuesti vabatahtlikult lugema.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
