Mul On üldiselt väga meeldiv eksämm, aga kunagi me pole olnud väga lähedased.Peale lapseisast lahku minekut on meie suhtlus väga minimaalseks muutunud, kuigi oma pojaga pole ta kunagi eriti lähedane olnud ja lahkuminnes toetas ja mõistis ta mind igati .Muidugi ma olen veidi kurb , et vanaema lapse vastu eriti huvi ei tunne ja vaatamas ei käi ja ka enda juurde ei kutsu, läheksime ehk ise, aga ta elab kaugel ja väikse lapsega bussiga väga keeruline nii kaugele liigelda, temal aga meie linna igapäev asja ja liikleb autoga. Algul vahest helistasin ise ja kutsusin külla jne, alati temal liiga kiire. Ok , üritan mõista, tegu väga aktiivse ja tegusa naisega. ja nüüd siis lapse isa saatis smsi , et ta rääkis emaga ja et ma võiks vahest helistada ka! Ja ma nüüd ei teagi , kas olen siis valesti teinud , et pole nii väga pingutand, ometi mul tunne , et vanaema peaks ise lapsevastu huvi tundma , mitte mina last talle toppima, eriti kui mulle väga tugevalt on mulje jäetud , et tihedat suhtlust ei soovita. Mis arvate, kas mul on põhjust kehvasti end tunda või ei, ei oska ma üldse kohe seisukohta võtta.
Teema: eksämma, kuid siiski lapse vanaema
Sul ei ole põhjust ennast halvasti tunda, vaid lihtsalt mõista, et nii ei käitu normaalne vanaema. Naine (loe: vanaema) kes käib autoga iga päev linnas ning ei leia aega oma lapselast vaatama tulla, ei ole järelikult just kõige õilsam vanaema!
Minu ämm on lapsele ka nn. sünnipäeva vanaema. Kunagi ei helista ega eales ei käi niisama külas. Tullakse vaid tort näpus sünnipäevale. Õnneks on lapsel vähemalt minu emaga suhtlus normaalne ja tihe.
Unusta see mure. Sina ei pea suhteid hoidma. Kui vanaema tahab, siis ta tuleb, kui ei taha, siis ei tule. Eksmees suhelgu sel teemal oma emaga, kui tahab.
Mitte sina ei pea end halvasti tundma, vaid see nn vanaema peaks end halvasti tundma. Ma saan aru, et inimestel on kiire elutempo aga nii kiire ei saa olla, et kasvõi kord kuus linnas käies ei oleks aega pool tundi leida lapselapsega kohtumiseks. Ja vahel võiks ka pikemalt.
Ma olen alati mõelnud, et tänapäeva vanaemad on suhteliselt noored veel ja tõesti oleks huvitav teada, et kui nad ükskord nii 65+ on ja võibolla igatsevad ja leiavad aega oma lapselaste jaoks, kas nad siis tõesti arvavad, et need lapselapsed tulevad enam neid vaatama. Sellised vanaemad on ju lapsele sisuliselt täielikut võõrad inimesed.
halvasti ei pea tundma. aga sa võid rahulikult kogu initsiatiivi enda käes hoida. st. just kord kuus kutsudki külla või lähed ise.
mul umbes sama keiss. lapse vanaemal on niiiiii kiire elu. kohtuvad umbes kord kuus või natuke harvem, kuigi lasteaed asus vanaema majast 100 m eemal.
helistan ise ja lepin midagi kokku. teen kõik, et minu lapsel oleks olemas vanaema. st. ma saan öelda, et ma olen oma väärikuse piires endast kõik oleneva teinud.
Pole mõtet sellega oma pead vaevata, kui alguses ju helistasid, aga mingit tulemust polnud. Lihtsalt ehk ongi tegemist sellise inimesega, kes ei tulegi selle peale, et ise helistada, sest Sina ju seda kogu aeg ise tegid.
Mina ka olin alguses täitsa solvunud exämma ja äia peale, sest tahtsin, et suhtlus ainsa lapselapsega ikka jääks, eriti kuna ju teadsin, et nende poeg eriti selle nimel vaeva ei näe. Nii et helistasin ja tassisin ise last sinna. Kõikvõimalikel tähtpäevadel pidasin neid meeles ning ostsin lapsele kas lilled või kingituse kaasa. Alguses oligi kõik tore, aga tuli välja, et NEMAD ei suuda mulle andestada, et ma nende joodikust poja maha jätsin. Nii hakkas asi mürgistest märkustest pihta kuni ükskord peaaegu sõimata sain ja seda lapse ees! Keerasin ikka väga pikaks ajaks neile täiesti selja ning isegi ei mõelnud nende peale enam. Olin oma südames kindel, et olin kõik teinud, isegi rohkem kui nii mõnigi teine oleks teinud. Nüüd juba laps nii suur, et aegajalt käib ise seal. Aga ega mina selleks näppugi enam ei liiguta ega meelde tuleta, et kle, täna nt vanaemal sünnipäev.
Kui minu poeg ja minia lahutasid, siis mul ei olnud mingit võimalust minia koju minna last vaatama. Minia ise välistas selle. Lapse isagi ei tohtinud sealt väravast siseneda, vaid laps anti värava taha isale. Õnneks nüüd laps suur ja sõidab ise teise linna isa juurde. Selgitan, et mindi lahku, sest minia leidis teise mehe. Nii võib sinu ämmgi mõelda, et võõras territoorium. Võ
ib-olla kallim külas. Ma ka ei läheks külla.
Minu arust võiksid ju talle helistada, nii ei tulegi suhtlusest midagi välja, kui mõlemad pooled on sellised, kelle arust teine peaks aktiivsem pool olema ja ei taheta ennast nö toppida. Mul on näiteks ema selline kinnine, kogu aeg pean nagu peale käima, et saaks suhelda, kuna tunnen teda, siis tean, et tegelikult ootab ta mu kõnesid ja külaskäike väga, lihtsalt ei oska seda normaalselt väljendada. Üks sõbranna ka selline, alati helistan talle mina, alati näitan initsiatiivi kohtuda mina, aga ta lihtsalt on selline, mitte et minuga suhelda ei meeldiks. Paljud inimesed on sellised, eriti nõukaaegsed, kes ei oska oma tundeid välja näidata ja kogu aeg ootavad teistelt initsiatiivi suhtlemiseks. Kui su eksmees juba sellise sms-i saatis, ilmselt siis vanaema siiski soovib suhelda, tee siis jälle algust. Kui ta sulle tegelikult meeldib, siis võiksid ikka proovida vanaema ja lapse suhet säilitada. Kui sellest ei saagi asja, siis vähemalt regulaarselt helistada võiksid ikka.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aga võibolla tunneb vanaema ennast ebamugavalt, sest ei tea, kuidas tema pojast lahku läinud naine temasse suhtub ja ootab just naiselt julgustust või märki, et ta on ikka vanaemana oodatud.
Kui mina tahaks, et laps ja vanaema suhtleksid ja näeksid üksteist, siis ma ei istuks nina püsti uhkelt kodus ja ei ootaks, et vanaema \”peab\” ise minu juurde tulema.
Teeksin ise esimese (vajadusel ka teise, kolmanda ja neljanda) sammu oma soovi täitumise suunas.[/tsitaat]
Nõustun selle postitusega.
kui teemaalgataja juba ON PÜÜDNUD suhelda, algatanud suhtlust, kutsunud külla, jne, siis ämma leige suhtumine ja küllakutsete eiramine on ju täiesti selge signaal, et ta tegelikult ei ole lapselapsega suhtlemisest ise huvitatud.
Ega eksämm ei peagi ju miniaga suhtlema, ikka lapselapsega.Minial ongi õigus oma eluga edasi minna ja vanaemal kohustus oma lapselapse elus osaleda.Ma arvan,et teemaalgataja on isegi palju teinud – loonud võimalusi,millest vanaema loobunud.
Kas sa kujutad ette, kui raske on eksämmal teada, mida tegelikult mõtled. Võibolla ta kardab, et trügib sinu ellu, ja sina ainult viisakusest kutsud teda enda juurde. Sa alusta sellest, et lase ämmal näiteks ise valida, mis päeval lapse sünnipäevale tuleb, julgusta teda, räägi, et kuigi elu tema pojast sind lahku viis, tahad sa, et sinu lapsel siiski oleks vanaema.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
