Algklassi laps elab kahes kodus. Sain hiljuti lapse jutust teada, et isa uus naine ei räägi lapsega. Isegi tere ise ei ütle. Mulle tundub, et last see ei häiri (samas pole välistatud, et ta on lihtsalt ära harjunud selle ebanormaalse olukorraga).
Kellel on sarnaseid kogemusi, kuidas suhtuksite ja kas see on teie arvates probleem või tühiasi?
Kuna sul on juba laps olemas, siis sa objektiivselt ei mõtle sellele, mis on kasvatada last, keda pole planeerinud, teinud, kandnud, sünnitanud, katnud, kasvatanud, toitnud. Mõtle nüüd kõik need sammud läbi, mida tähendab ühe lapse olemasolu. Ta ei ole lihtsalt nunnu väike algklassijüts. Temaga kaasneb ajalugu ja argipäev. Vanemate mõtlemata teod on lastele suur segadus. Ise võttis sellise mehe ja nüüd on siis lapsel nii. Mehega sama lugu, no pidi ta siis sinust lahku minema?
See laps pole selles süüdi, et vanemate kooselu ei sujunud. Iga empaatiavõimeline inimene suudab sellest aru saada. Kui võetakse lastega kaaslane, siis tuleb aru saada, et see inimene tuleb koos nendega ning elu lastega ei olegi kogu aeg lillepidu. Ma ise ei saa aru sellest, et kuidas eks sellele reageerib? Kui mul oleks laps ning mu uus kaaslane teda eiraks, siis sorry, aga see suhe on läbi.
Räägin omast kogemusest. Mul lapsi pole, kaaslasel on. Ema on neil olemas ja teda ma ei asenda, küll aga üritan olla neile sõbranna, kelle juurde ka oma murede ja rõõmudega tulla saab ning hoolimata sellest, et pole neid “planeerinud, teinud, kandnud, sünnitanud, katnud, kasvatanud, toitnud”, hoolin neist siiski.
Lastetu inimese seisukohast, mina ka ei oska lastega rääkida. No tere muidugi ütlen ja mingisuguseid argiasju (süüa tahad vms) vast arutaks ka, kui peaksin lapsega mehe valinud olema (õnneks ei ole). Aga muidu eeldaks, et mees tegeleb oma lapse ja ta asjadega ise.
Mida sa, TA, teha saad on, räägi oma mehega. Kui see uus naine on lapse vastu õel, siis see on probleem, aga kui ta temaga lihtsalt ei tegele, siis sellest pole ju midagi katki, see polegi tema kohustus.
Lapse “ei räägi minuga” võib ka täielik liialdus olla.
Kui uus naine soovib ise selle läbi teha ja omad lapsed saada, siis ei pea ju võtma lapsega meest, kui see ei sobi. Ja elementaarne viisakus peaks igas inimeses olema, ei peagi mingi asendusema olema, aga väikest last bitchi kombel ignoreerida on juba eriline tase.
Ja nõustun eelkirjutajaga, et lapse jutt võib tõesti ka liialdus olla.
Algklassi laps elab kahes kodus. Sain hiljuti lapse jutust teada, et isa uus naine ei räägi lapsega. Isegi tere ise ei ütle. Mulle tundub, et last see ei häiri (samas pole välistatud, et ta on lihtsalt ära harjunud selle ebanormaalse olukorraga).
Kellel on sarnaseid kogemusi, kuidas suhtuksite ja kas see on teie arvates probleem või tühiasi?
Harju ära kärgperendusega!
Äkki laps liialsab? Ei kujuta sellist elu lihtsakt. Või rääkisite lapsega mööda?
Nt sina küsisid -millest te räägite, aga laps oli süvenenud nutiseadmesse ja ei viitsind vestlust arendada ja nii vastasku – ah, ei räägigi. Ja sinu pinnimise peale ühmas lihtsalt midagi?
Või äkki hoopis sinu laps on see, kes ei taha seal rääkida?
Elu pole must ja valge
Paljud uued naised ussitavadki niikaua, kuni see laps kasvõi ise kategooriliselt keeldub sinna minemast või mees hakkab ära nihverdama, sest ei taha kodus tüli. Kahjuks need uued naised tihtipeale ei mõtle ette, mida tähendab lapsega mees ja see, kui laps nende juures sageli käima hakkab. Minu mehe uus naine isegi ei luba last nende juurde, mees käib siis meie juures lapsega kohtumas, aga ka see ei meeldi, alati meeleheitlikult helistab mehele terve õhtu, kui mees siin on. Ise võimles või naba paigast, et mees tema juurde tuleks, kui veel armuke oli, kui mina siis ütlesingi mehele, et mine ära ja ta oli alguses väga õnnelik, siis nüüd jälle mingi häda. Võiks nagu enne mõelda ka, mis elu siis ees ootab ja mitte oma frustratsiooni laste peale valada, kes on isegi oma pere kaotamise pärast stressis.
isa uus naine ei räägi lapsega. Mulle tundub, et last see ei häiri
Laps teab täpselt, mida sulle rääkida tasub ja mida mitte. Sul tuleb ju kohe pahameel kui kuuled, et lapsel on uue juures hea olla. Igas peres oma jutud, nii ongi.
Lapsele sobib selline edasi-tagasi käimine või on sunniviisiline graafik, äkki ta ei taha sinna minna, kuna reaalselt uus daam ongi ebameeldiv, miks sellist surumist teha, kas sul ka uus mees, kui ei siis laps olgugi sinuga, reeglina lapsed ei taha mingit uut memme või taati oma ellu.
Räägi sellest lapse isaga. Perekoolis tegelikult ei ole selgeltnägijaid.
Uus naine ei pea teiseks emaks ega sõbrannaks hakkama lapsega.
Küll aga öeldakse TERE tuttavatele, lähedastele, kindlasti oma elukaaslase lapsele, kes külas käib. See oleks lihtsalt uskumatu matslikkus.
Niiet ei usu hästi, et ta isegi tere ei ütle.
Küsin sama, mis juba eelnevates kommentaarides kirjas- kes rääkis, kas laps või lapse isa, et uus naine ei suhtle. Ja äkki teemaalgataja oskab isa mõelda, mis võiks olla põhjuseks. Kas juba algusest peale uus naine ei suhelnud lapsega?
Toon näite elust: uus naine palub lapsel asjad ära koristada, laps vastu, et sina ei ole minu ema. Palub lapsel mütsi pähe panna, õues on ju külm. Laps vastu: “Sina ei ütle mulle midagi.” Uus naine saab aru, miks laps nii käitub ja võtab asja rahulikult, aga siis lisanduvad lapse ema ütlused, et miks uus naine mängib lapsele ema ja kamandab. Lapse isa seisab kui möku ja ei oska midagi kosta kahe naise vahel. Ja kuna uus naine on nii väsinud sellest, et saab pidevalt iga asja eest, ka mehe käest, kui palub lapsel midagi teha, siis ta ühel hetkel loobub lapse eest hoolitsemast ja temaga suhtlemast. Jõud sai otsa.
Loodetavasti teemaalgatajal ei ole nii, et ta ise oleks uut naist õpetamas ja noomimas käinud.
Palub lapsel mütsi pähe panna, õues on ju külm. Laps vastu: “Sina ei ütle mulle midagi.” Uus naine saab aru, miks laps nii käitub ja võtab asja rahulikult, aga siis lisanduvad lapse ema ütlused, et miks uus naine mängib lapsele ema ja kamandab. Lapse isa seisab kui möku ja ei oska midagi kosta kahe naise vahel.
Siin peaks lapse isa ju sekkuma ja asju lapsele selgitama. Nii ju ei toimi pereelu, kui uus elukaaslane kohe midagi ei või öelda ja isa peakski olema, kes aitaks lapsel sellest aru saada ja oma negatiivsete emotsioonidega toime tulla. Laps ei pea uut elukaaslast võtma ema aseainena ega isegi ei pea talle see tegelane meeldima, küll aga peab kohtlema üksteist austavalt ja viisakalt. Paraku on see uus elukaaslane lapsele mingil hetkel võib-olla ainus täiskasvanu ja hooldaja ja peabki temaga käituma vähemalt nagu hoidjaga, nii et tema sõna maksab ka midagi. See võib olla juba turvalisuse küsimus. Ja rohkem polegi vaja, küll ajaga olukord paraneb, kui muututakse lähedasemaks. Või siis jääb see vimm nende vahele, aga vähemalt toime peab üksteisega tulema, kui pereelu elatakse. Aga isa ja ema on ainsad, kes suudavad lapse seda mõistma panna, uus kasuvanem seda üksi tõesti teha ei saa.
Seal võib olla ka palju nüansse, miks nii on kujunenud ja palju nüansse, tegelikult pole olukord üksühele selline nagu üks pool esitab.
Teil sõltub ju paljuski, kui kodus on see uus juba seal kodus ja pereelus ja kui palju nõustub ka laps uuega ja tema juttude ja nõuete vms. Seal kodus võiks ikkagi olla isa selle pere muutuste ja pere kokkusobitaja. Isaga rahulikult arutades saad ehk ka teistest vaatenurkadest infot ja siis saad ka vajadusel omalt poolt last suunata või last “kaitsta” vms, kui selleks vajadus peaks tekkima. Mitte ei otsusta kohe sealse pereelu kohta ainult lapse viidete põhjalt. Olen isegi näinud kõrvalt, kuidas infot siiski serveeritakse nii, et endapoolsed kehvemad osad jäetakse välja vms.
Kui laps isa juurde läheb igasuguse vastumeelsuseta, siis teda ei häirigi. Neil oma kooseksiteerimise viis välja kujunenud ja tulevad toime. Kui aga TA hakkab siin puid alla panema, võib ta väljakujunenud korra kõikuma lüüa ning midagi head sellest ei tule.
Lase vabaks.
Sa ei saa mehe kodus toimuvat paraku kontrollida ja ka sinupoolne arupärimise tõenäoliselt valab ainult õli tulle. Õpeta oma lapsele, et tere tuleb öelda ja viisakas olla ka nendega, kes pole viisakad vastu ja sinna pole midagi parata. Kui siiski räägid mehega, siis kindlasti nii et laps ei kuule pealt ja n-ö pehmendad sellega, et kinnitas et see on lapse jutt ja sa saad aru et see ei pruugi päris tõsi olla. Lapse ei pea olema kasuvanemaga lähedast suhet, aga minimaalne viisakus ja teisega arvestamine ikka.
See, et laps elab kahes kodus, ei tundu sulle ebanormaalne?
Olen ka nn. uus naine. Ka ei suhtle mehe lapsega. Nad elavad meist kaugel, kohtuvad siis kui lapse ema satub siiakanti käima ja siis ööbib laps mehe vanemate juures. Ehk siis- harva. Ka ei ole neil lapsega vastastikust helistamist, kirjutamist, videokõnesid jms. Tegemist on samuti algklassiealise lapsega.
Ok, ei ole normaalne olukord, nõustun. Aga mulle sobib. Mida vähem seda last, seda vähem intriige meil kodus. Meie juurde ööbima ta ei jää kuna oli probleeme tema käitumisega. Lapse ema suhtlema ei survesta. Kauguse tõttu on lahku ja võõraks kasvatud nagunii.
Mina olen nii kinnine inimene ja räägin üldse vähe, niiet mehe lapsega olen ûleûldse mõned laused vahetanud mõnekûmne aasta jooksul. Laps ka muidugi tagasihoidlik ja kokku ongi tulnud selline kombo. Ei mingit õelust või bitchimist, lihtsalt loomus selline.
See, et laps elab kahes kodus, ei tundu sulle ebanormaalne? Olen ka nn. uus naine. Ka ei suhtle mehe lapsega. Nad elavad meist kaugel, kohtuvad siis kui lapse ema satub siiakanti käima ja siis ööbib laps mehe vanemate juures. Ehk siis- harva. Ka ei ole neil lapsega vastastikust helistamist, kirjutamist, videokõnesid jms. Tegemist on samuti algklassiealise lapsega. Ok, ei ole normaalne olukord, nõustun. Aga mulle sobib. Mida vähem seda last, seda vähem intriige meil kodus. Meie juurde ööbima ta ei jää kuna oli probleeme tema käitumisega. Lapse ema suhtlema ei survesta. Kauguse tõttu on lahku ja võõraks kasvatud nagunii.
Tüüpiline uus naine, kes teeb kõik, et isa lapsega võõraks jääks ja ta enam sellest lapsest kunagi midagi kuulma ei peaks. Miks sellised võtavad lapsega mehed, jääb täiesti arusaamatuks.
See, et laps elab kahes kodus, ei tundu sulle ebanormaalne? Olen ka nn. uus naine. Ka ei suhtle mehe lapsega. Nad elavad meist kaugel, kohtuvad siis kui lapse ema satub siiakanti käima ja siis ööbib laps mehe vanemate juures. Ehk siis- harva. Ka ei ole neil lapsega vastastikust helistamist, kirjutamist, videokõnesid jms. Tegemist on samuti algklassiealise lapsega. Ok, ei ole normaalne olukord, nõustun. Aga mulle sobib. Mida vähem seda last, seda vähem intriige meil kodus. Meie juurde ööbima ta ei jää kuna oli probleeme tema käitumisega. Lapse ema suhtlema ei survesta. Kauguse tõttu on lahku ja võõraks kasvatud nagunii.
Tüüpiline uus naine, kes teeb kõik, et isa lapsega võõraks jääks ja ta enam sellest lapsest kunagi midagi kuulma ei peaks. Miks sellised võtavad lapsega mehed, jääb täiesti arusaamatuks.
Milles uus naine süüdi on? Et tema ei võta initsiatiivi mehe ja lapse suhtlemise korraldamises? Ju vanaema-vanaisa ka tahavad last vahel enda poole kui too ainult harva tuleb, pole ju öeldud et uus naine keelaks lapsel tulla.
pole ju öeldud et uus naine keelaks lapsel tulla.
Kui uus naine juba siin ütleb, et väga tore, et nii on, et mees on lapsega võõraks jäänud ja talle see igati sobib, siis on ta seda iga oma keharakuga ilmselt ka mehele ja ka lapsele igati selgeks teinud. Mehed ei taha tüli ja siis nii ongi. Ei ole midagi sellist, mille üle uhke olla.
Minu mehe uus naine isegi ei luba last nende juurde,
:):):) Miks sa teda oma meheks nimetad?:P
Mina olen siis sarnases olukorras, kuid siis selle uue naise rollis. Alati ei ole kõik nii must-valge tõesti. Mina pean välja kannatama iga 2 nädala tagant mehe last, kes ropendab, on lohakas ja ei austa mitte ühtegi täiskasvanud inimest enda ümber. Ma ütleks et vabakasvatuse vili. Olen proovinud suunata nii heaga asja muuta, kuid tänaseks olen loobunud. Ei saa Mina kasvatada teiste inimeste lapsi. Mul on endal ka laps, seega kogemus kasvatamises olemas viimased 10 aastat. Nii et, siis kohal tasuks asja vaadata natuke laiemalt 🙂
minu arvates on ebanormaalne olukord, kui see tõele vastab. ma uuriks asja välja ja kui tõesti nii on ja kui isa naine ennast muuta ei oska, siis nõuaksin, et isa ja laps kohtuvad kuskil mujal, kui isa kodus.
ma olen töö tõttu kokku puutunud kümnete selliste peredega, kus laps elab kahes kodus või elab ühes kodus, aga käib regulaarselt ka teise vanema juures. mulle ei tule meelde ühtegi juhtumit, kus “isa uus naine ei räägi”. vastupidi – kõik need lapsed saavad oma isade naistega hästi läbi. ma usun, et paljud emad ei soovi teada, kui hästi. väga väga sageli on olukord selline, kus isa ei oska lapse emotsionaalsete vajadustega üldse arvestada, lisaks on isa hilisõhtuni tööl, jättes kogu koduse elu naise kanda ning siis see isa laps toetub isa kodus nii emotsionaalses kui ka igapäevavajaduste katmise mõttes isa naisele. mõned lapsed on öelnud, et oleksid selles või teises asjas küsinud isa abi või toetust, aga kuna isa pole kodus, siis on abiks ja lohutajaks isa naine. on ka selliseid juhtumeid olnud, kus laps ei taha enam isa juurde minna peale seda, kui isa on uuest naisest lahku läinud, laps ülteb, et isaga üksi “on igav”.
pole ju öeldud et uus naine keelaks lapsel tulla.
Kui uus naine juba siin ütleb, et väga tore, et nii on, et mees on lapsega võõraks jäänud ja talle see igati sobib, siis on ta seda iga oma keharakuga ilmselt ka mehele ja ka lapsele igati selgeks teinud. Mehed ei taha tüli ja siis nii ongi. Ei ole midagi sellist, mille üle uhke olla.
Kus ma seda ütlesin, et “väga tore”? Ma ütlesin, et mulle sobib, ja sobibki, et laps ei ööbi meie juures. Põhjus oli lihtne, ei osanud külas olles käituda, jättis asju vedelema, õiendas vastu jne. Täielik emapoolse vabakasvatuse ja koduse ülesässitamise vili, sama, nagu keegi teinegi siin kirjeldab. Oma kodus me võime end siiski hästi tunda, nii et süüdi ma end selles, et laps enam meie pool ei ööbi, ma küll ei tunne.
Loomulikult on nad võõraks jäänud. Vahemaa on suur, kokkupuudet harva. Peaksin hakkama organiseerima, et mees lapsega sagedamini kohtuks ja suhtleks? Lapse ema tegi enda poolt kõik, et meest nende elust välja saada, mis see nüüd minu asi peaks olema, neid lepitada ja suhtlema aidata? Saati veel siis kui mees ise ka erilist huvi ei tunne.
väga väga sageli on olukord selline, kus isa ei oska lapse emotsionaalsete vajadustega üldse arvestada, lisaks on isa hilisõhtuni tööl, jättes kogu koduse elu naise kanda ning siis see isa laps toetub isa kodus nii emotsionaalses kui ka igapäevavajaduste katmise mõttes isa naisele. mõned lapsed on öelnud, et oleksid selles või teises asjas küsinud isa abi või toetust, aga kuna isa pole kodus, siis on abiks ja lohutajaks isa naine. on ka selliseid juhtumeid olnud, kus laps ei taha enam isa juurde minna peale seda, kui isa on uuest naisest lahku läinud, laps ülteb, et isaga üksi “on igav”.
Meil näiteks seda probleemi pole, mees on/oli rohkem kodus kui mina ja alati tegeles lapsega 100%. Suhtlemine ei tule lihtsalt kõigil välja. Ma räägin oma mehega kodus samamoodi väga vähe.
Kui ma enda varateismelise käest küsin, et mis vanaisa juures tegite, siis on vastus tavaliselt, et ei midagi. Küsin, mida sõpradega rääkisite, vastus, et ei midagi. Jne.jne ???????? Kuigi ma tegelikult tean mida tehti maal ja aiman ka, et päris neli tundi ei istutud vaikuses ka sõpradega.
minu arvates on ebanormaalne olukord, kui see tõele vastab. ma uuriks asja välja ja kui tõesti nii on ja kui isa naine ennast muuta ei oska, siis nõuaksin, et isa ja laps kohtuvad kuskil mujal, kui isa kodus.
ma olen töö tõttu kokku puutunud kümnete selliste peredega, kus laps elab kahes kodus või elab ühes kodus, aga käib regulaarselt ka teise vanema juures. mulle ei tule meelde ühtegi juhtumit, kus “isa uus naine ei räägi”. vastupidi – kõik need lapsed saavad oma isade naistega hästi läbi. ma usun, et paljud emad ei soovi teada, kui hästi. väga väga sageli on olukord selline, kus isa ei oska lapse emotsionaalsete vajadustega üldse arvestada, lisaks on isa hilisõhtuni tööl, jättes kogu koduse elu naise kanda ning siis see isa laps toetub isa kodus nii emotsionaalses kui ka igapäevavajaduste katmise mõttes isa naisele. mõned lapsed on öelnud, et oleksid selles või teises asjas küsinud isa abi või toetust, aga kuna isa pole kodus, siis on abiks ja lohutajaks isa naine. on ka selliseid juhtumeid olnud, kus laps ei taha enam isa juurde minna peale seda, kui isa on uuest naisest lahku läinud, laps ülteb, et isaga üksi “on igav”.
Tekib küsimus, kas neis kümnetes peredes isa võttis uue naise või võttis lapsehoidja.
<p style=”text-align: right;”>
minu arvates on ebanormaalne olukord, kui see tõele vastab. ma uuriks asja välja ja kui tõesti nii on ja kui isa naine ennast muuta ei oska, siis nõuaksin, et isa ja laps kohtuvad kuskil mujal, kui isa kodus.
ma olen töö tõttu kokku puutunud kümnete selliste peredega, kus laps elab kahes kodus või elab ühes kodus, aga käib regulaarselt ka teise vanema juures. mulle ei tule meelde ühtegi juhtumit, kus “isa uus naine ei räägi”. vastupidi – kõik need lapsed saavad oma isade naistega hästi läbi. ma usun, et paljud emad ei soovi teada, kui hästi. väga väga sageli on olukord selline, kus isa ei oska lapse emotsionaalsete vajadustega üldse arvestada, lisaks on isa hilisõhtuni tööl, jättes kogu koduse elu naise kanda ning siis see isa laps toetub isa kodus nii emotsionaalses kui ka igapäevavajaduste katmise mõttes isa naisele. mõned lapsed on öelnud, et oleksid selles või teises asjas küsinud isa abi või toetust, aga kuna isa pole kodus, siis on abiks ja lohutajaks isa naine. on ka selliseid juhtumeid olnud, kus laps ei taha enam isa juurde minna peale seda, kui isa on uuest naisest lahku läinud, laps ülteb, et isaga üksi “on igav”.
</p>
Veidi imelik jutt. Ma olnud uus naine kahele erinevale lapsele ja no ma näiteks EI SOOVI emotsionaalset sidet luua mehe lastega. Jah, nii hull pole, et tere ei saaks öeldud. Ma introvert ja siiralt ei huvita tavalaste loba. Lihtsalt tüütu mu jaoks. Ühe mehega olen siis nüüdseks lahus, tema ja ta lapsega suhtlus 100% puudub, käekäik ei huvita ka. Elu on selline lihtsalt. Kaasaga loon suhte ikka muul alusel, kaasatulev on teisejärguline.
See, mis isa kodus toimub on isa reguleerida. Kui last ennast ka ei näi häirivat, siis ära sekku. Sa ei tea, kas lapse jutt vastab tõele ega ka seda, et kui vastabki, siis mis on põhjused selle taga. Igaks juhuks ütlen, et ennast tasub ka korra hinnata selles võtmes, et kuidas sa ise eksi uude kaaslasesse suhtud ja mis signaale oma lapsele edasi oled andnud. Kui laps saab aru, et emmele issi uus ei meeldi ja ema vihastab selle peale, kui lapsel on issi uuega tore, siis hakkabki laps infot filtreerima, et emale mitte meelehärmi valmistada.
