Lapsed, kes käivad juba laagrites ja laulupidudel on piisavalt suured, et ise isaga maha istuda ja kalender läbi arutada. Sina eelnevalt aitad lapsel need laagrite ja laulupidude ajad kirja panna. Edasi siis arutavad isaga seda suvist nädalat. Laps ise ütleb isale, kui see ei sobi, või lepib isaga kokku, et too sõidutab ta laulupeo ajaks paariks päevaks tagasi jne. Milleks ennast üldse nii üles ärritada. Loomulik soov ju mehe poolt. Paljud mehed ei oska seda kaug-isa mängimist teha. Saan aru, et oled solvunud mehe peale, aga kannatajaks jääb laps. Lase neil omavahel asja arutada. Räägi kuupäevaliselt lapsega ka enda plaanid läbi. Usu mind, laps suudab küll isale selgeks teha, et ta tahab kusagilke minna, ega kavatse sel ajal isa juures istuda. Võta seda nädalat hoopis kingitusena endale, kus saad vabalt mitte kedagi teenindada ja mõnu elust tunda.
Teema: Eksmees läheb kohtusse lastega kohtumiskorra paika panemiseks
Lapsed, kes käivad juba laagrites ja laulupidudel on piisavalt suured, et ise isaga maha istuda ja kalender läbi arutada.
See on levinud eksitus. Laagris ja tantsupeol hakkama saamine on üks asi, nende käikude logistika planeerimine on juba keerulisem asi ja sootuks kolmas ning veel keerulisem on lapse jaoks tõrksa ja tema soove eirava täiskasvanuga toimetulek – seda viimast ei suuda ju suured inimesed ka pahatihti. Ses mõttes on kohtusse minek või lastekaitseametniku juures kohtumine parim viis asja lahendada – sealjuures laste enda juttu kindlasti arvesse võttes. Teemaalgatust lugedes jääb küll mulje, et isa ei taha laste plaanidest midagi kuulda.
Kuidas need vanemad võrdsed on? Üks kannab 9 kuud, sünnitab suurtes valudes, ise lõhki, imetab, hoolitseb vähemalt esimesed 1,5-aastat kodus olles. Miks peaks üks naine tahtma selle võrdsuse jutu peale üldse sünnitada? Kas naiste õiguste eest seisvat organisatsiooni pole?
Sünnitada-imetada mehed tõesti ei saa, aga et sa meest isapuhkusele ei jätnud või poolt hoolitsemist talle, on küll sinu probleem. Elemntaarne, et mees tegeleb lapsega alates lapse sünnist.
Mul tekib alati küsimus selliste teemade puhul-te elasite mehega koos, ise valisite selle mehe. Läksite lahku, aega on juba möödunud, kuid täiskasvanud inimestena ei suuda lapsevanematena viisakalt suhelda? Müstika.Poleks internetti, siis ei teakski, et ka niimoodi elatakse. Omas tutvusringkonnas ollakse lahku minnes mitte üksi viisakas suhtes vaid sõbralikes suhetes. Oli see inimene ju kunagi kõige tähtsam.
Sama küsimuse võiks praegu kõigepealt mehele esitada – miks ta eksnaisega ja oma laste emaga asju rahulikult arutada ei suuda, omal ajal olid ju tunded ja puha. Kohtusse mineku jutu käis ju ka esimesena mees välja, loe teemaalgatust.
Kuna temapoolne ettepanek suve nädalateks lahterdada tekitas minus küsimusi ja ma püüdsin temaga neid arutada, siis temapoolne resoluutne sõnum oli, et kui ma ei nõustu, siis tema läheb kohtusse.
Mis probleem selle suve nädalateks lahterdamisega siis on? Loogiline ju, et laulupeo ja laagri nädalad jäävad sulle. Mõne trenni saab ikka suvel ära jätta.
Kuidas need kohtusseminekut tegelikult tekivad:
Isa: “Tahan lapsi suvel X ja X ajal enda juurde”.
Ema: “Ei saa, sest neil on X ja X ajal proovid ja tantsupidu”.
Ja tüli algab…
Miks ei võiks olla mõistlik ja seda olukorda pigem arutada nii:
Isa: “Tahan lapsi suvel X ja X ajal enda juurde.”
Ema: “Lastel on Y, Z ja W kuupäevadel tantsupeo proovid asukohas N ja tantsupidu toimub C-E kuupäevadel. Kui saadan nad X ja X ajaks sinu juurde, kas organiseerid ise nende kohaleviimise trennidesse või saadad nad nendeks perioodideks minu juurde, et neil oleks lihtsam proovides osaleda? Kui see läheks sinu jaoks liiga keeruliseks, siis pärast tantsupidu olulisi plaane ei ole ja see periood saaksid lapsed probleemivabalt sinu juurde tulla. Anna teada, mis arvad.”
Sama küsimuse võiks praegu kõigepealt mehele esitada – miks ta eksnaisega ja oma laste emaga asju rahulikult arutada ei suuda, omal ajal olid ju tunded ja puha. Kohtusse mineku jutu käis ju ka esimesena mees välja, loe teemaalgatust.
Jah, sest need inimesed ei suuda omavahel suhelda. Kusjuures mul oleks väga hea meel, et lapsed pikemaks ajaks isa juurde lähevad-sõidaks reisile, kohtuks regulaarselt kallimaga või mida iganes-naudiks lastevaba elu.
Kas siis tõesti selle 3 kuu kohta ei ole siis ühtegi sellist aega, et lapsed saaksid pikemalt isaga olla? Isa võiks võtta 2x2nädalat või siis 1x3nädalat +1nädal. Selleks ei pea kohtusse minema ja lapsi traumeerima.
Ma saan aru, et asi on selles, et isa ei leia kolme kuu vältel muud aega, kui just konkreetne nädal, kus on tantsupidu ja trennid. Isa võiks tõepoolest paindlikum olla ja leida siis mõni muu nädal. Ise olen ka lahutatud ja et laste huve arvestada, peame MÕLEMAD isaga paindlikud olema. Mina tunnen, et mina pean ikka palju paindlikum olema, sest isal on uus perekond ja väga ajakulukas hobi, tänu millele on ta aprillist oktoobrini üldiselt kõik nädalavahetused kinni, aga noh, vähemalt kõik üritame. Aga kui üks pool proovib paindlik olla ja teine ajab ainult oma joru, siis ei tulegi midagi välja ja kannatavad kõik.
Kuidas need kohtusseminekut tegelikult tekivad:
Isa: “Tahan lapsi suvel X ja X ajal enda juurde”.
Ema: “Ei saa, sest neil on X ja X ajal proovid ja tantsupidu”.
Ja tüli algab…Miks ei võiks olla mõistlik ja seda olukorda pigem arutada nii:
Isa: “Tahan lapsi suvel X ja X ajal enda juurde.”
Ema: “Lastel on Y, Z ja W kuupäevadel tantsupeo proovid asukohas N ja tantsupidu toimub C-E kuupäevadel. Kui saadan nad X ja X ajaks sinu juurde, kas organiseerid ise nende kohaleviimise trennidesse või saadad nad nendeks perioodideks minu juurde, et neil oleks lihtsam proovides osaleda? Kui see läheks sinu jaoks liiga keeruliseks, siis pärast tantsupidu olulisi plaane ei ole ja see periood saaksid lapsed probleemivabalt sinu juurde tulla. Anna teada, mis arvad.”
Sinu arust on loogiline, et mees võib alustada agressiivselt ja ultimatiivses vormis, aga naine peab hakkama siis siluma. Miks ei võiks pöördumine juba alata normaalselt: sooviksin lastega pikemalt koos olla, kõige paremini sobiks x ja x aeg, kui see teile sobib.
Kui öeldakse, et sel ajal on lastel planeeritud see ja see oluline asi, mis on põhjendatud, siis leitakse kompromiss või ütleb isa, et pole hullu, ta viib ise lapsed sinna ja tänna. Miks peaks sellisel juhul emal midagi selle vastu olema, et tema kohustusi vähemaks võetakse.
Kuidas need kohtusseminekut tegelikult tekivad:
Isa: “Tahan lapsi suvel X ja X ajal enda juurde”.
Ema: “Ei saa, sest neil on X ja X ajal proovid ja tantsupidu”.
Ja tüli algab…
Miks ei võiks olla mõistlik ja seda olukorda pigem arutada nii:
Isa: “Tahan lapsi suvel X ja X ajal enda juurde.”
Ema: “Lastel on Y, Z ja W kuupäevadel tantsupeo proovid asukohas N ja tantsupidu toimub C-E kuupäevadel. Kui saadan nad X ja X ajaks sinu juurde, kas organiseerid ise nende kohaleviimise trennidesse või saadad nad nendeks perioodideks minu juurde, et neil oleks lihtsam proovides osaleda? Kui see läheks sinu jaoks liiga keeruliseks, siis pärast tantsupidu olulisi plaane ei ole ja see periood saaksid lapsed probleemivabalt sinu juurde tulla. Anna teada, mis arvad.”
Sinu arust on loogiline, et mees võib alustada agressiivselt ja ultimatiivses vormis, aga naine peab hakkama siis siluma. Miks ei võiks pöördumine juba alata normaalselt: sooviksin lastega pikemalt koos olla, kõige paremini sobiks x ja x aeg, kui see teile sobib.
Kui öeldakse, et sel ajal on lastel planeeritud see ja see oluline asi, mis on põhjendatud, siis leitakse kompromiss või ütleb isa, et pole hullu, ta viib ise lapsed sinna ja tänna. Miks peaks sellisel juhul emal midagi selle vastu olema, et tema kohustusi vähemaks võetakse.
Jah, minu meelest on normaalne, et mehed on vähem tunnetekesksed ja ei kirjuta oma kirju enamasti empaatilises stiilis, vaid ütlevad konkreetselt ja lakooniliselt mida nad tahavad. See, et maine tõlgib selle enda jaoks agressiivseks on naise, mitte mehe probleem.
Isa: “Tahan lapsi suvel X ja X ajal enda juurde”.
Ema: “Ei saa, sest neil on X ja X ajal proovid ja tantsupidu”.
Ja tüli algab…
Jah, see isa võiks siis taibata, et ise tuleb uus aeg välja pakkuda, mitte hakata kohe tüli üles kiskuma.
Jah, minu meelest on normaalne, et mehed on vähem tunnetekesksed ja ei kirjuta oma kirju enamasti empaatilises stiilis, vaid ütlevad konkreetselt ja lakooniliselt mida nad tahavad. See, et maine tõlgib selle enda jaoks agressiivseks on naise, mitte mehe probleem.
Antud juhul sa ei tea, kumb oli konkreetne ja kumb mitte, teemaalgataja jutust jääb otseselt mulje, et just mees solvus ja keeldus dialoogist. Mis tähendab, et naine võiski olla täiesti konkreetne, lihtsalt mees tõlgendas seda agressiivsusena. Nagu ka sina praegu tahad iga hinna eest naisepoolset konkreetsust millegi muuna tõlgendada. Aga mehe soov igal pool vaenu näha on ju ka tema probleem ja eksnaine ei pea tema eest seda probleemi lahendama.
Kokkuvõtvalt me seda ei tea, sest teemaalgataja pole rohkem sõna võtnud.
Lühidalt vajavad need inimesed selle asja arutamiseks kolmandate inimeste vahendamist ja kohus sobib selleks väga hästi. Ning kuniks kohtus pole asja arutatud, jääb lastele kehtima seni planeeritud ajakava. Nii lihtne ongi.
Jah, minu meelest on normaalne, et mehed on vähem tunnetekesksed ja ei kirjuta oma kirju enamasti empaatilises stiilis, vaid ütlevad konkreetselt ja lakooniliselt mida nad tahavad. See, et maine tõlgib selle enda jaoks agressiivseks on naise, mitte mehe probleem.
Selle peale võiks öelda, et kui mees võib esitada nõudmise, et tema tahab lapsi sellel nädalal (kolme kuu vältel muud aega ei ole võimalik leida), siis naine võib sama konkreetselt öelda, et see pole võimalik. Siis polegi võimalik suhelda, kui üks pool selle koheselt välistab ja esitab ultimaatumeid. Ja see on mõlema probleem. Miks sa mehi debiilideks pead, kes ei peagi oskama suhelda. Kui tõesti pea endal ei võta, on suhtlemist võimalik õppida.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
