Juhtus kuidagi nii, et aastaid tagasi tekkis suhe töökaaslasega. Nüüdseks on sellest saanud kooselu.
Mees oli küll abielus, aga pereasjad olid tal pingelised.
Nüüdseks oleme paar olnud ligi 4 aastat ja mind on ikkagi häirima hakanud, et mees on ametlikult ikka veel abielus.
Tema endine naine elab teises Eesti otsas, neil on varalahusus ning nii mehel kui eksnaisel tehtud testament. Mees suhtleb eksnaisega minimaalselt ning lapsed meil ei käi, sest eksnaisele see ei meeldivat. Mina pole eksnaist pärast seda kohanudki kui mees endisest kodust ära kolis.
Lapsed on tegelikult suured (17 ja 19) ning ema luba ei vaja tegelikult.
Lastele külla minnes mees mind kaasa võtta ei saa. See eksnaine pole nõus minuga sõnagi vahetama või viisakas olema. Aga samas lapsed meile ka ei tule. Siiski mõned korrad olen lastega kokku puutunud. Siis on kõik normaalsed ja viisakad olnud.
Aga miskipärast mind on ikkagi mehe abielus olemine häirima hakanud. Ise ta ütleb, et see on tähtsusetu asi ja ta ei viitsi tegeleda sellega. Eksnaisel on niikuinii ükskõik, temal uut kaaslast pole.
Miks on üks mees abielus ühe naisega ja elab teisega? Abielu saab lahutada ka ometi ühepoolselt ju.
Kas kunagi tuleb aeg kui see eksnaine ka minuga suhtleb normaalselt?
Teema: Eksnaise kius?
Kas kunagi tuleb aeg kui see eksnaine ka minuga suhtleb normaalselt?
Miks sa peaksid tahtma temaga suhelda? Hoia eemale. Sina ei puutu kuidagi mehe ja tema laste ning laste ema suhetesse.
Miks mees ei lahuta. No ilmselgelt pole tal soovi sinuga abielluda. Kui tal oleks see soov, oleks ta kotkatiivul lahutanud ja su kätt palunud. Kuni aga naist, kellega tahaks abielluda, silmapiiril pole, siis milleks tõesti mingi jama lahutusega, eriti kui varalahusus ka on.
Ükski mees ei oleks abielus teisega, kui tema eluarmastus, sügavalt armastatu ja ihaldatu oleks tal abiellumiseks igal hetkel võtta. Õigemini ettepaneku tegemiseks.
Sa annad talle ju niikuinii. Küll ta siis lahutab, kui tekib sügav armastus.
“Juhtus nii…”
Miks on üks mees abielus ühe naisega ja elab teisega? Abielu saab lahutada ka ometi ühepoolselt ju.
Kas kunagi tuleb aeg kui see eksnaine ka minuga suhtleb normaalselt?
Ta ei ole veel leidnud naist, kelle pärast oma “tähtsusetud” suhted lõpetada ja lahtised otsad kokku tõmmata. Kui sinust tüdineb, tahab hoida tagaukse lahti, et eksi juurde tagasi roomata.
Ei, seda aega ei tule. Sina jääd selle naise jaoks alatiseks perelõhkujaks, isegi kui põhisüü on ikkagi mehel.
Riigi silmis on abielus ikkagi nemad, mitte teie. Kuna elad, siis oledki nõus sellise olukorraga. KUi mees peaks sattuma erakorralisse meditsiini, siis sinule infot ei anta, sinu otsused midagi ei tähenda. Infot antakse ametlikule abikaasale, kes siis omab ka õigust erinevateks otsusteks, kui mees ise on näiteks teadvusetus olukorras. Ole nii kallis kui tahes, riigi tasandil oled sa ei keegi mehega suhetes, kui ametlikult suhe registreeritud pole.
Mina meest abieluga ei survesta. Mul pole omalgi soovi enam kunagi abielluda. Lihtsalt on veider, et inimene ei viitsi lahutada. On abielus kellegagi, kellega ei suhtlegi ning kui ongi vahel hädapärast mõni suhtlemine (laste sünnipäevad näiteks), siis suudab see eksnaine ta alati niivõrd endast välja viia, et mees lõpetab kõne poole pealt.
Ega ma otseselt selle eksnaisega suhelda soovi, aga tema ei ole võimeline isegi tere ütlema. Ükskord marssis koos lastega ürituselt minema, kui me sisse astusime. See pole ka normaalne ju.
Seal võib põhjus olla, et pole mingit varalahususe lepingut ja mees lükkab igasugust varajagamist tulevikku.
Mina meest abieluga ei survesta. Mul pole omalgi soovi enam kunagi abielluda.
Sellest ju keegi ei räägigi, et kas sa survestad või tahad. Räägitakse sellest, et kui mees tahaks sinuga abieluuda, küll ta oleks ammu lahutatud. Järelikult – ta ei soovi sinuga abielluda ja naist, kelllega ta sooviks, veel silmapiiril pole. Seega ta hoiab eksist veel kõvasti kinni, sest armastatumat veel silmapiiril pole.
Kuidas sulle meeldib see seisus, on juba sinu otsustada.
Ega ma otseselt selle eksnaisega suhelda soovi, aga tema ei ole võimeline isegi tere ütlema. Ükskord marssis koos lastega ürituselt minema, kui me sisse astusime. See pole ka normaalne ju.
Miks ta peaks viibima ühes ruumis inimesega, kes talle vastumeelne ja ebameeldiv on? Ei pea. Tal pole mitte mingit kohustust ega vajadust oma mehe armukesega suhelda. Ja samuti pole seda ka lastel. Mehe asi on vaeva näha, et tal oma lastega normaalsed suhted säiliksid ja päris kindlasti ei pea lapsed külas käima oma isa uuel naisel. Nemad olid selle mehe elus enne sind ja jäävad ka pärast sind.
Oot, kus see eksnaise kius on? Muideks, Eestis saab lahutada ka ühepoolselt, s.t et kui üks tahab lahutada, siis teine ei saa teda vägisi abielus edasi elada sundida. See, miks mees lahutada ei taha, on kindlasti mingi põhjus. Kindlasti mitte “ei viitsi” pole selleks põhjus.
Aga eksnaisest- teie olukorras ongi normaalne, et ta sinuga ei suhtle ja sind isegi ei tereta. Oled käitunud alatult ja abielumehega voodisse roninud, sisuliselt oled armuke. Ei mõista kunagi inimesi, kes käituvad nagu loomad ja ei suuda oma sugutungi ohjes hoida.
Mismoodi see eksnaine sind kiusab, palun seleta veelkord?
Ja MIKS peaks eksnaine sinuga suhtlema tulema, mida head sa temale teinud oled elus, et sa arvad, et sul oleks õigus midagi oodata temalt? Või mehe täiskasvanud lastelt- nemad ei vaja ammu enam emme luba ja kui nad tahaksid teiega suhelda, küllap nad suhtleksid. Järelikult ei ole neil tahtmist. Nemad olid 13 ja 15 ehk just kõige halvemas eas, kui “teist paar sai” ehk nemad isata jäid, mille eest nemad peaksid sinule hea suhtumise võlgu olema?
Ja mis on sinul võõrast naisest, kes elab teises Eesti otsas? Ega sina temaga abielus ei ole!
Kui naiivne ja enesekeskne saab üks naine olla. Ja pealkiri on ka imelik, mismõttes eksnaise kius? Ikka segad oma mehe otsustusvõimetusse eksnaise. Mees ütles sulle selge sõnaga, et ta ei ole viitsinud tegeleda sellega ja sina räägid eksnaisest. Ja see ka, et eksnaine ei luba 17 ja 19 aastast last teile. Järelikult ikka ei soovi need lapsed ise sinuga kohtuda ja ei peagi. Samuti ei pea eksnaine sinuga suhtlema ega ühes seltskonnas viibima. Kas sa siis ka temaga suhtlemist ja läbikäimist soovisid, kui tema abikaasa armuke olid. Oled lihtsalt üks õnneotsija ja perekonna lõhkuja, kes nüüd kümne küünega oma petisest mehest kinni hoiab ja tema tehtus või tegemata jätmises teisi süüdistab. Oleks sul veidigi eneseuhkust ja väärikust, siis sa sellise mehega koos ei elaks, aga ilmselgelt sul puuduvad need isikuomadused. Neljas aasta lihtsalt sedasi abielumehega koos elada, kes iga kell võib su maha jätta.
Kas kunagi tuleb aeg kui see eksnaine ka minuga suhtleb normaalselt?
Lugemata eelmisi postitusi…
Kass see on sinu eluülesanne suhelda kellegi eelmise eksnaisega?
Kas sul pole inimesi kellega suhelda? Vastasel korral ei tekiks sellist küsimust…
Kas otsisid/leidsid omale mehe lihtsalt selleks, et “normaalselt suhelda”?
Mis sul viga on?
Mina küll ei taipa, miks peaks eksnaine Sinuga suhtlema või Sina temaga või miks peaks mees Sind kaasa võtma, kui enda lastele külla läheb? Sul sõbrannasid ei ole või tahad lastele head ja toredat kasuema mängida või tahad silma peale hoida, et äkki hakkab meest tagasi tahtma?
Mina küll ei kujuta ette, et minu eks tuleks lastele külla ja võtaks enda uue naise kaasa. Mingit vaenu mul selle naise vastu ei ole, sest meie olime juba ennem lahus, kuid enda koju ka teda ei taha, minu jaoks täiesti võõras inimene ju.
Tule taevas appi! Kuidas saab sul üldse tulla pähe mõte ronida laste koolilõpetamisele või veel hullem pulma kui sind pole sinna kutsutud? Kas sa tõesti arvad, et vägisi pereüritustele trügimine teeb sind omaks ja armsaks?
Ja otse loomulikult ei pea keegi oma kodus majutama nende jaoks võõraid inimesi. Sinu ja mehe suhe on teie endi asi, sellega ei kaasne automaatselt suhe mehe lastega ja neil pole mitte mingit kohustust sind kuhugi kutsuda või enda juures majutada.
No see naine ei ole ju eksnaine, kui ta on selle mehega abielus. Sina oled teine naine, tema on endiselt abikaasa.
Mis eksnaisest sa kogu aeg räägid, see on ikka mehe abikaasa ju, sina oled abielumehe armuke. Miks peaks abikaasa tahtma armukesega suhelda?
Kallis inimene, sa lõhkusid ära nende perekonna. Ja supinahk on see mees ka, et niimoodi võõrasse voodisse ronib oma abikaasa kõrvalt. Igal juhul, see naine ilmselt on pidanud tegelema laste hingehaavade ravimisega, mille põhjustamises oli sinul väga suur roll ja ta on pidanud ennast välja võitlema ka abielu lagunemisest ning suhte purunemisest. Iga kord, kui tema või lapsed sind kuskil tolgendamas näevad, siis tuleb jälle kõik see tehtud halb ja emotsionaalselt raske aeg meelde.
Mina selle naise asemel käituksin täpselt samamoodi ausalt öeldes. Väga normaalne ja ennastsäästev käitumine ju – hoiad endast ja oma lastest eemal selle inimese, kes on kurja teinud.
Ja selle naise asemel ausalt öeldes mina ka ei alustaks mingit lahutamisprotsessi. Milleks? Et pärast mees saaks öelda, milline mõrd, näe läks ja andis lahutuse sisse. Tegelegu ise selle asjaga, kui väga vaja on. Tema lõhkus perekonna koos oma armukesega, nüüd rapsigu ise.
Sa teemaalgataja oled veits hull või? Arvad, et mehe voodis magamine annab sulle ühtlasi õiguse ka tema pere kinnisvara oma äranägemise järgi kasutada ja muudab su ka kohustuslikus korras pereliikmeks?
Kas sina oledki see stereotüüpne keskealise mehe noor mimm-armuke või kuidas saab olla, et nii rumalat juttu ajad?
Mingite lõpetamiste ja pulmade pärast ära küll oma peakest vaeva, nendel üritustel käivad ikka päevakangelaste vanemad ja sugulased. Isa armuke loomulikult ei osale.
Mingit eksnaist pole ju olemas, on abielumees, kes elab teise naisega. Ja sina oled nördinud, et miks küll sinuga ei käituta nagu sa oleksid nende pereliige… Pressid end kuhugi kohvikusse ja võõrasse korterisse ja isegi kujuteldavasse pulma oled end juba kutsunud. Kas grammigi eneseväärikust pole enam alles? Miks sa oled üldse nõus elama mehega, kes on teisega abielus? Kui alandav!
Ma ei tea, kui kunagi mõni laps pulmi pidama hakkab – siis ka eksnaine pööritab silmi või astub ürituselt minema või kui laste isa koos kaaslasega kohale tuleb?
Mis paneb sind arvama, et sind pulma kutsutakse? Mees läheb sinna oma abikaasaga ja ei olegi probleemi. Pulmakutseid jagab ikka pruutpaar, mitte peiu isa.
Okei, selgitan.
Ma ei arvagi, et eksnaine peaks normaalselt suhtlema, aga suhtumine võiks olla ikka normaalsem.
Praegu ma näen, et kannatab mees.
Ja mehe abikaasa peaks hoolima mehe tunnetest ja kannatamisest? Pärast seda, mida mees on temale ja lastele teinud ning neid kannatama pannud, peaks ta seda supinahakest ikka poputama ja säästma?
Ma ei näe kuskil kiusu. Mehel on oma elu ja temal oma elu, lapsed juba nii suured, et otsustavad ise. Sina ei suuda aktsepteerida, et naisel on oma elu ja tahad mingit ühist suurt kärgpere tekitada. Nii suurte lastega pole see ei võimalik ega vajalik. Oma isalt said lapsed 4 aastat tagasi elu suurima õppetunni, nüüd on ilmselt mehel aeg oma õppetund vastu võtta ehk ka veidi kannatada.
Teemaalgataja, sina ei tea selle naise ja laste valu, mida nad pidid kogema, kui nende perekond lagunes. Sina ei tea seda, mida tähendab, et sinu kõige lähedasem inimene hakkab kõrvalt panema, suudab sulle ja lastele nii palju haiget teha. Sa ei tea seda, kuidas sa oled emotsionaalselt nii maas, kuid sa pead laste nimel hakkama jälle oma elu uuesti üles ehitama. Sa ei tea seda, kuidas see mahajäetud naine ei ole huvitatud sinu tunnetest, ta ei taha sulle halba, kuid päris kindlasti ei taha ta oma ellu enam kõike seda juhtunut meenutama. Tal on tema lapsed, kelle jaoks ta elab ja hingab, ta peab nende laste isaga suhtlema, sest tegemist on ikkagi laste isaga. See mees ei adu mitte kunagi, et mida ta päriselt tegi. Jah, tal võib olla ebameeldiv suhelda oma naisega, sest ka tema saab mingli määral oma valikutest aru. Ja ikka jääb mulle arusaamatuks, et miks peaks naine või tema lapsed mõtlema, kuidas sinul hea on, sest mingi aeg sina ju nui neljaks lohistasid selle mehe enda juurde. Jah, mees oli see, kes kõrvalt hakkas panema, kuid nii need asjad ei käi, et sõidetakse korralikult üle, kuid siis äkki peavad kõik mingit head nägu tegema. Asjad on nii nagu on. Usu mind, see naine tegeleb oma eluga, tal on väga keeruline jälle elu ja mehi usaldada, mille kõrval veel lasta sind ja seda meest oma ellu on ikka absurdsuse tipp. Ela sina oma elu, las see naine ja lapsed elavad õnnelikult oma elu. Usu mind, nad on oma eluga rahul, mistõttu sinu susserdamist pole küll neile vaja. Aga õnnitlused, et mehe said, kuid kahjuks jätkuvalt abielus. Aga sa ju omal ajal tahtsid abielumeest, seda sa said.
Muuseas, olen igati positiivne inimene, kuid kahjuks kõik need asjad läbi teinud, mistõttu ei lähe mul süda sinu osas haledaks ning ei soovi ka mingit konstruktiivset nõu anda. Iga inimene elab oma valikutes, sina pead nüüd oma valikutega hakkama saama. Vabandan kõigi teiste ees, kes minu suht negatiivset sõnavõttu lugesid. Päikest!
See ei ole kius, vaid ta on lihtsalt kibestunud ja pole kaotusest üle saanud. Käitumine pole eriti adekvaatne täiskasvanud inimese ja lapsevanema kohta. Pean silmas seda suhtumist, et ei luba lapsi sinna, kus oled sina jms.
Ma ei tea, tegemist pole ju lastega. Sellises eas inimesed pole enam kellegi lükata. Ilmselt neil on ema vastu soojemad tunded kui isa (see šoppama mineku näide näiteks). Miks teemaalgataja küll arvab, et need noored temaga väga tahavad suhelda? Ka teismelisi ei saa ema keelata ega lubada, kui nad oleks tahtnud isa ja teemaalgatajaga suhelda, oleks nad selleks viisi leidnud. Jah, võimalik, et nad ei taha emale haiget teha ja on lojaalsed, sest tema jäi ju nendega koos maha ja tegeles nii enda kui nende tunnetega ega jooksnud kuhugi uut suhet otsima või tekitama. Aga kindlasti ei saa ema nii suuri lapse keelata ega lubada.
Olin 13 kui isa teise naise juurde läks (kusjuures olid ka abielus ema surmani). Ma ei suutnud ikka väga väga palju aastaid isa uue naisega samas ruumis olla. Mingi suhtlemine hakkas alles siis kui mul endal ka lapsed sündisid. Ja ei tahtnud ka isaga suhelda.
Ei tasukski teemaalgatajal midagi üldse oodata sealt, aga normaalne oleks suhtuda neutraalselt ja eluga tuleks edasi minna. Jään selle juurde, et tolle abikaasa käitumine on ebaadekvaatne ja jätab ebastabiilse inimese mulje. Kui suhe oli juba enne hapu, siis ei saa üksi süüdistada teemaalgatajat. Paljud siinsed kommenteerijad ei suuda olukorda lihtsalt erapoolikult näha.
mina olen nõus sinuga. inimesi pimestavad emotsioonid. nad on oma vihas nii pimedad, et käituvad ogaralt ja väiklaselt. mahajäetud naised ei tunnista ju iial, et olid mehega ammu lahku kasvanud, voodis meritähed (kui sedagi), ja muus elus lihtsalt vinguvad eided. mees ja eksnaine on samaväärselt süüdi lahkuminekus, mitte ainult mees üksinda.
see, et eksnaine siiamaani komejanti teeb, näitab selgelt, et ta pole üle saanud ega ole osanud oma eluga edasi minna, ammugi pole ta suutnud teha enda käitumismustrites revisjoni, vigu enda käitumises eksnaine raudselt ei näe. lihtsam on lapsed esirinda lükata ja märtri oreool enda ümber kumama panna. järelikult on eksnaine siiamaani mehest mingil määral sõltuv, kas siis emotsionaalselt või rahaliselt.
tuletan meelde, et valida tuleb hoolega inimesi enda ümber. tihti annavad sõbrad inimesele rohkem elus, kui mingid mehe sugulased. ei pea meeldima kõigile, saati siis suhtlema kõigiga. elu on liiga lühike selleks, et mingeid ebakindlaid eksnaisi ümber koolitada või ema poolt nn eeltöödeldud laste ees lipitseda. mõttetu. suhelda võikski omavahel ainult neutraalselt ja väga minimaalselt.
Aga seda eksnaine ju teebki! Väga neutraaselt ja väga minimaalselt.
suhelda võikski omavahel ainult neutraalselt ja väga minimaalselt.
Aga seda eksnaine ju teebki! Väga neutraaselt ja väga minimaalselt.
suhelda võikski omavahel ainult neutraalselt ja väga minimaalselt.
jah, aga ta teeb seda emotsioonidega ja demonstratiivselt, ässitades lapsi ja sugulasi samamoodi emotsioonidemöllu ja teatraalsesse komejanti. sealt perest tulevad järjekordsed emotsioonidest sõltuvad noored inimesed, kes iga emotsiooni peale kohe uksi paugutavad ja suhteid katkestavad. neutraalne ja minimaalne suhtlus tähendab seda, et sa ei sunni oma mehe vennale peale topelt lapse sünnipäeva ega torpedeeri lapse kokkusaamisi isaga kohvikus.
See ei ole ju kius. Eksnaise jaoks oli nende abielu purunemine ja mehe truudusetus ilmselgelt suur löök, mida ta siiani üle elab. Lapsed olid sel ajal pubekad, kindlasti mõjus see, et isa pere maha jättis ja ema pettis samuti üsna rängalt. Mida sa siis ootad? Te ei peagi suhtlema. Üks lastest on juba täisealine, teine ka peagi, nad ise valivad ju, kas tahavad isaga suhelda, kas tahavad sinna juurde ka isa uut elukaaslast. Vaevalt et nad selles osas ema ütlemise järgi teevad. Ja mis põhjus peaks mehe lastel olema sinuga kohtuda või suhelda? Et näha, kes see naine oli, kes nende perekonna uppi lõi?
Süüdistad eksnaist, aga alustama peaksid oma elukaaslasest. Kui ta tahaks lahutada, siis ta oleks seda juba teinud. Kui ta mõistaks, et see on sinu jaoks oluline – siis ta oleks seda kohe kindlasti teinud.
Eksnaise ja mehe laste elu ning laste suhtlemine isaga ei puutu tegelikult sinusse. Lapsed on piisavalt suured, et ise otsustada, kuidas nad oma isaga suhtlevad. Need inimesed said selle mehe ja sinu tõttu väga haiget, pole ju ime, et lapsed ei taha sind näha, see oleks pidev meeldetuletus nende elu negatiivsest perioodist, kui vanemad lahku läksid ja elu muutus.
Lahutuseteema on asi, mida peaksid mehega arutama, aga mitte süüdistama selles kõiges eksnaist. See küsimus, et kas kunagi tuleb aeg, kui eksnaine sinuga normaalselt suhtlema hakkab, on kummaline. Miks sa üldse tahad mehe eksnaisega suhelda? Tahad, et mees lahutaks, et oleks ametlikult vaba, siis räägi sellest uuesti mehega, selgita, miks sulle selline olukord ei sobi. Selleks kõigeks ei ole ju sul vaja eksnaisega suhelda. Ja tulevikus ka mitte, te olete üksteisele võõrad inimesed.
Või laste koolilõpetamised, mida näiteks tõid, et sind sinna ei taheta. Miks sa ometi tahad selle pere laste üritustele minna? Sul pole mingit osalust olnud nende elus, lõpetamised jmt on nende laste, nende ema ja isa asi. Läheksid kiusu pärast, et näidata end? Või miks ometi? On asju, mida mees võib ja peaks oma laste ja endise perega üksi tegema. Ja uuel kaaslasel võiks olla taktitunnet ja mõistmist, et mitte solvuda, saa aru, et sa rikuksid selle lõpetamise nende jaoks ära. Kas sa tahaksid enda tähtsale sündmusele inimest, kes on sulle haiget teinud? Ole palun mõistvam, need lapsed ei vaja sind, nad vajavad sellistele üritustele oma isa.
