https://ekspress.delfi.ee/kuum/sest-nad-saavad?id=86089669
Ilmselt on see tasuline lugu. Ma olen tellija, ega ma ei saa ju aru, mis kõigile lugemiseks ja mis tasuline. Aga ehk on siin peale minu veel “rikkureid”, kes lubavad endale tasulist ajakirjandust.
Kohutavalt valus lugemine. Ma ei kujuta ette, et minuga võiks midagi sellist juhtuda. Ei, ma ei välista perevägivalda. Olen sellega läbi ühe oma sõbranna isegi päris lähedalt kokku puutunud. Aga minu jaoks on alati olnud mõistatud, kuidas see algab? Miks need naised peaaegu kohe ei lõpeta sellist käitumist või siis suhet? Sellest ma saan täitsa aru, et kui juba asi on aastaid kestnud, sa oled täiesti maadligi surutud, su psüühika on murtud, et siis sealt välja tulla nõuab tohutut pingutust. Aga päris alguses? Kui mees hakkab tegema ettekirjutusi, kellega suhelda, miks sa kuulad sõna, mitte ei naera teda välja? Miks esimesel korral, kui mees nõuab su telefoni näha, ei naera teda välja? Kui mees võtab sind esimene kord öösel vägisi, miks järgmisel hommikul jääd veel temaga? Ma ausalt tahaks sellest aru saada! Loos on ka öeldud, et paljudes neis peredes füüsilist vägivalda ei olegi. Milles siis asi, kas mehed on psüühiliselt nii palju tugevamad? Või elab osades naistes siiski aastatuhandete pikku omandatud teadmine, et mees on juht, mehele peab alluma?
Teema: Ekspressi lugu koduvägivallast
Jah, palju küsimusi Su teemapüstituses, oleks ainult vastuseid…
Lõpetasin ka just selle lugemise ja raske on olla. Vägisi mõtlen, kui palju võib enda lähiringis olla seda, mida silmaga ei näe. Tahaks aidata kuidagi, märgata, aga ei oska.
Sest alguses ei tundugi see nii väga vägivallana. Ikka on vahel tülisid, stressi, siis aga leppimist. Ka une pealt armatsemist armunute vahel tuleb ette pigem kire ja iha kontekstis kui vägistamise. Ja normaalsete inimeste puhul see nii ka jääb.
Aga vägivaldur on kui ämblik, mässib su võrku, halvab ja imeb mahladest tühjaks.
See artikkel oli pikk ja põhjalik, kahjuks ei olnud seal statistikat inimeste hariduse/vara/palga/laste arvu kohta. Kui lasteta inimene saab stabiilsel töökohal kõrget palka, kuid ei jäta majanduslikust kindlustatusest hoolimata oma vägivaldset paarilist maha, siis sellest ma aru ei saa. Kuid majandusliku kitsikuse tõttu tehtud valikuid on mul väga lihtne mõista.
Lapsed jäetakse 99% juhtudel naisele. Naised elavad 10 aastat kauem. Naiste tööd on palju vähem ohtlikud. Meil on tööjõupuudus (küll struktuurne, aga tööd leiab ikka). Meil on vanemahüvitis, meil on kõigile olemas lasteaiakoht, lastetoetus, ringitoetus, ranitsatoetus, elatisabi fond jne. Võiks ju päevapealt lahkuda ja hätta ei jääks.
Aga ikka püsivad need naised vägivallatseja juures. Ei oska muud öelda, kui et “ju siis nad tahavad”.
Liberaalsus pidi olema, et “igaüks on oma õnne sepp”. Miks siis nüüd naistevastase vägivalla korral see ei kehti? Nüüd peab äkki mees olema naise õnne sepp?
See on tasuta kõigile lugemiseks ja tõepoolest, väga raske lugemine.
Vastuseks oskan öelda niipalju, et see vägivald(ka psüühhiline), tuleb tasahilju….alguses on seda vaid mõni hetk ja ülejäänud muu on täitsa tore suhe. Ja siis see mittetore osa vaikselt kasvab ja kasvab. Need naised ei oskagi alguses mingeid ohu märke näha, sest kas see ongi nende jaoks normaalsus(sest on tulnud sarnasest peremudelist) või nad on liiga kogenematud, et neid ohumärke tõsiselt võtta
Jah, see ei tundugi alguses vägivallana.
Mul oli kunagi elukaaslane, kes oli siis avaliku elu tegelane ja on ka nüüd. Te kõik eralnditult teate teda. Mind lõi ta üks kord, pärast mida me ka läksime laiali.
Klassikaline lugu, kuidas mulle “abiellumine ei anna ju midagi” rääkinud mees kohe kiiresti leidis teise naise ja temaga abiellus.
Minu elu üks suurimaid šokke oli see, et paar päeva tagasi sattusin sünnipäevalauda nende naabriga. Vist mitte päris kõrvalmajast, aga kas üle tee vms. Tuli juttu perevägivallast ja ta ütles, et selle minu eksi (kõneleja seda muidugi ei teadnud) naine on naaaatuke liiga sageli sinikatega või lahases sõrmedega.
Mingit tüli pole kuulda, mingit karjumist ka mitte kunagi, istuvat koos sageli maja ees pingil ja joovat kohvi. Lahkudes musitavad uksel. Ajakirjanduses on mees viidanud abikaasale vähe, aga väga positiivselt. Naine on ka tööinimene, ikka päris kõva oma akadeemilisel erialal.
Aga naaaatuke liiga sageli on naabri sõnul naine kas trepil kukkunud ja EMOS paar õmblust saanud, pea vastu lahtist kapiust ära löönud ja silmad potisinised, muru niites puuoksaga silma torganud või näpud autoukse vahele jätnud ja lahases. Kui sageli, ma ei hakanud küsima, aga pigem jäi mulje sellisest umbes nagu kord kahe kuu tagant.
Võta siis kinni. Mina muidugi midagi tegema ei hakka ja see naaber ütles ka, et no ei saa ju välistada, et naine ongi selline käpard. Lõpuks on ju neid inimesi ka, kes pidevalt suudavadki endale näppu lõigata, kuskile kukkuda või vastu kappi joosta.
Aga närib, sest ma siiralt arvasin, et see mees muutub uue ja parema naise mõjul. Ma ei mõelnud iial, sekundikski, et ta võiks ka oma naist peksta. See oli mulle päris šokk. Tõesti loodan, et see naine on lihtsalt selline koperdis.
Lapsed jäetakse 99% juhtudel naisele. Naised elavad 10 aastat kauem. Naiste tööd on palju vähem ohtlikud. Meil on tööjõupuudus (küll struktuurne, aga tööd leiab ikka). Meil on vanemahüvitis, meil on kõigile olemas lasteaiakoht, lastetoetus, ringitoetus, ranitsatoetus, elatisabi fond jne. Võiks ju päevapealt lahkuda ja hätta ei jääks.
Aga ikka püsivad need naised vägivallatseja juures. Ei oska muud öelda, kui et “ju siis nad tahavad”.
Liberaalsus pidi olema, et “igaüks on oma õnne sepp”. Miks siis nüüd naistevastase vägivalla korral see ei kehti? Nüüd peab äkki mees olema naise õnne sepp?
TÄIESTI vale informatsioon. See võis kunagi hallil nõukaajal (terve põlvkond aega tagasi!) nii olla… Aga nüüd on asjad teisiti, et mitte öelda teistpidi. Vaata reaalseid kohtulahendeid, ja vaata, kas leiad mõne, kus on (vähegi adekvaatse) isa huvi korral jäetud tegemata 50/50.
Juhtum, kus isa mugavusest lihtsalt udusse kaob, on hoopis teine teema ju.
P.S. Seda, kuidas vägivaldsed, ebaadekvaatsed isad suudavad endast ametnikele sobivat muljet jätta, on samuti artiklis kirjeldatud.
Selle artikli viimane osa: TEADMISEKS OHVRILE, võiks olla kohustuslik nurgake igas trükitud ja ka veebis avaldatud ajalehes ja naisteajakirjas. Miks mitte ka Perekooli esilehel! Nii mõnusalt, julgustavalt kokku pandud ja oluline!
Ei ole tasuline artikkel, kõik saavad lugeda. Aga miks naised ära ei lähe – emotsionaalne sõltuvus. Tihti on naise päritolu- (lapsepõlve) pere analoogne, st ta ongi rohkem sõltuv kui mõni tervest perest pärit naine. Ja algul on kõik niii ilus – mees jumaldab, kingib, hoolitseb. Kui tuleb esimene konflikt, siis mees ütleb, et naine on süüdi ja naine püüabki käituda paremini. Kuna reegleid ei ole ja/ või neid kogu aeg muudatakse, siis ükskõik mida naine ei teeks, ta on ikka süüdi. Naine püüab veel rohkem – tekib kinnine ring. Füüsiline vägivald võib tulla mängu siis, kui naine ongi juba vaimselt täiesti läbi, ära manipuleeritud. Kui on ka lapsed, siis nii lihtne on manipuleerida laste teemal.
Ainus, mida saab selliste naiste puhul teha, on olla olemas ja toetada teda, ükskõik, mis otsuseid naine parasjagu ei teeks. 99% otsustest on tobedad, ta süüdistabki ennast ja katsub muutuda paremaks. Ja ka siis tuleb olla tema kõrval ja anda teada, et toetad. Ühel hetkel toimub naises endas muudatus (see on sisemine, mitte väliselt oluliselt mõjutatav) ja ta suudab tema ise muudatusi. Aga seda ei saa kiirendada, kahjuks.
Sellistel asjadel on palju põhjuseid, tagamaid ja nüansse.
Esimene asi on eelnev elukogemus, mis aluse saanud lapsepõlves, kodus, edasi noorus, kooliaeg, teismeiga jne..
Väga paljud inimesed ei jaga selliste asjade ja kogemuste kohta, mis kogetud neil etappidel, infot teistele, valdavalt ebameeldivat.ja siis teised ei teagi, mis kõik enne on juba seda jama kogetud.
Ja isegi kui sellist tausta ei ole, erineb inimeste loomus nagunii.
Häbenetskse seda, et nii om asjad.
Loodetakse elu muutumist paremaks.
Kardetakse üksindust ja tuntakse abitust.
Kardetakse muutusi ja elukaaslast.
Olukord mässib ohvri sügavamalt sisse.
Puudub nn tugi. Kui sellises olukorras inimesel, näiteks naisel oleks kindel inimene mõne sugulase või tuttava nõol, kellest ta teab, et asi ei piirdu ainult tema rääkimisega, vaid leidub keegi, kes kohe võtab tema eest midagi ette, siis ta ehk räägiks.
See, kui keegi ütleb, et mine naiste turvskeskusesse või tugikodusse vms, ei lohuta ega anna kindlust, sest ta pole kindel, et ta sealt koju tagasi ei lähe ja mis peale seda saab, ta ei saa ju sinna jääda.
Eks minnakse muidugi päeva pealt sinna ka, kui olukord ohtlik või otsene vägivald, aga pigem kauaaegse vaikselt perre imbunud psüühilise vägivalla ja vahel srkka sattuva füüsilise poolega kujuneb selline muster pika aja jooksul ja sisseharjutatult, vaheldudes selliste paremate perioodidega ja siis nii une pealt enam varjupaika ei joosta.
Igal muidugi asjad erinevad.
Üks kannatab rohkem, teine vähem.
Ka mehed erinevad.
Mul oli kunagi tuttav, kes oli naistevangla direktor ja ta ütles, et isegi seks seob sellistes suhetes. Harjumus. Kuigi halb.
päris korralikult valus lugemine oli tõesti.
minu üks sõbranna tuli ära sellise mehe juurest, kes sundis teda voodis teenuseid osutama, tegema asju, mida naine ei soovinud, muidu mees piiras kas pere tegemisi rahaliselt või ei tegelenud kättemaksuks omaenda lastega. teisel juhul (enam ei suhtle temaga) on naine siiamaani mehega, sai veel kaks last ka otsa. kusjuures mees sõimas naist teiste inimeste ees (oma töötajate ees, naine oli raamatupidaja mehe firmas), diagnoosis bipolaarseks ja närvihaigeks. aga ka ebaviisakaks (naine näiteks ei öelnud poes “tere”, ju ei märganud kohe vms, aga mees käitus naisega teiste ees nagu lapsega, “noh, kas sa ei tea, kuidas on viisakas inimest teretada, ma ei kuulnud sinu “tere”, kas ütled juba “tere”, ütle kohe selge ja kõlava häälega, ma ei kuule sind”).
esimesel juhul oli naine rahaliselt siiski iseseisev, lahkus. teisel juhul on mees küllaltki jõukas ja oma valdkonnas tuntud (mitte just eriti positiivselt). miks ma otsustasin enam mitte suhelda, on see, et naine ülbitseb ja alavääristab teiste inimeste elusid, kel nii hästi ei lähe, kaitseb meest, ju talle raha saamise nimel enese alandamine ja sõimlev-sadomaso suhtlusviis siiski sobivad. absoluutselt ei tunne kaasa, tal oleks kõik võimalused, et see vaimne psühhoterror lõpetada.
Jah, see ei tundugi alguses vägivallana.
Mul oli kunagi elukaaslane, kes oli siis avaliku elu tegelane ja on ka nüüd. Te kõik eralnditult teate teda. Mind lõi ta üks kord, pärast mida me ka läksime laiali.
Klassikaline lugu, kuidas mulle “abiellumine ei anna ju midagi” rääkinud mees kohe kiiresti leidis teise naise ja temaga abiellus.
Minu elu üks suurimaid šokke oli see, et paar päeva tagasi sattusin sünnipäevalauda nende naabriga. Vist mitte päris kõrvalmajast, aga kas üle tee vms. Tuli juttu perevägivallast ja ta ütles, et selle minu eksi (kõneleja seda muidugi ei teadnud) naine on naaaatuke liiga sageli sinikatega või lahases sõrmedega.
Mingit tüli pole kuulda, mingit karjumist ka mitte kunagi, istuvat koos sageli maja ees pingil ja joovat kohvi. Lahkudes musitavad uksel. Ajakirjanduses on mees viidanud abikaasale vähe, aga väga positiivselt. Naine on ka tööinimene, ikka päris kõva oma akadeemilisel erialal.
Aga naaaatuke liiga sageli on naabri sõnul naine kas trepil kukkunud ja EMOS paar õmblust saanud, pea vastu lahtist kapiust ära löönud ja silmad potisinised, muru niites puuoksaga silma torganud või näpud autoukse vahele jätnud ja lahases. Kui sageli, ma ei hakanud küsima, aga pigem jäi mulje sellisest umbes nagu kord kahe kuu tagant.
Võta siis kinni. Mina muidugi midagi tegema ei hakka ja see naaber ütles ka, et no ei saa ju välistada, et naine ongi selline käpard. Lõpuks on ju neid inimesi ka, kes pidevalt suudavadki endale näppu lõigata, kuskile kukkuda või vastu kappi joosta.
Aga närib, sest ma siiralt arvasin, et see mees muutub uue ja parema naise mõjul. Ma ei mõelnud iial, sekundikski, et ta võiks ka oma naist peksta. See oli mulle päris šokk. Tõesti loodan, et see naine on lihtsalt selline koperdis.
Ma loodan väga, et sa mainisid sellel naabrile, et seesama mees sind ükskord lõi. See annab ju selge suuna, et ehk naine ikka pigem ei ole käpard ja põhjused võivad olla hullemad. Naabril oleks põhjus minna temaga sõprust sobitama ja uurima, et kuidas sul ikka läheb ja kas kõik on hästi..
Siin tekib vist ka sarnane olukord, nagu Stockholmi sündroom. Sul on oma piinajast millegipärast kahju, ja tõsimeeli arvavad, et nad oma vale käitumisega ärritavad oma kaaslast. Arvad, et see algul stressist ja agressiivsus läheb üle. Loodad ja loodad, selline segu haletsusest ja armastuselaadsest tundest. Tean, millest räägin. Üle 10 aasta võttis aega, et sellest suhtest välja tulla.
Minu jaoks kiskus see artikkel paljud vanad haavad lahti, aga ma olen tohutult tänulik, et see artikkel ilmus. Seda on vaja ja ma usun, et see on väga väike samm, kuid kui vähemalt üks inimene saab tänu sellele abi, siis on see oma eesmärgi täitnud.
Just eile kirjutasin “keelatud sõprade teemasse” oma kogemusest. Tsiteerin:
“Minu eelmine suhe algas nii. Alguses oli kõik imeline ja tunded tormilised ja elu ilus. Siis hakkas tulema… “kuule, mulle eriti ei meeldi, et sa Mariga läbi käid, ta tundub selline imelik”. Järgnes “ma ei saa aru, miks sa nii sageli ema juures käid, saate telefoni teel ka suhelda”. Siis “selle kleidiga sa küll välja ei lähe, see on liiga lühike”. Viimane vaatus oli see, kui ma ärkasin haiglas rangluumurruga, peapõrutusega ja verevalumitega. Sinna vahele mahtus palju keelde, piiranguid, solvanguid ja vägivalda. Manipuleerimine ja vägivald algabki nii – väikestest asjadest, mis ühel hetkel pole enam nii väikesed, aga sa ei saa päris täpselt ise ka aru, kuidas asjad nii kaugele jõudsid. Aga näed, samm-sammhaaval jõudsid.”
Alguses olid need kommentaarid pigem nagu heatahtlikud märkused, ma ei osanud neis midagi halba näha. Uskusingi siiralt, et ta tahab mulle sellega head või mind kaitsta kogu maailma halva eest. Mina rabelesin sellest välja tänu haiglas minuga tegelenud õele, kes mind päästis ja tegi palju-palju enam, kui temalt oodata oleks võinud või saanud ja ma olen selle eest elu lõpuni tänulik.
Kägu 08.05.2019 11:48 – palun pöördu politseisse, kui on kahtlus, et seal peres ei ole asjad päris okei. Silma kinni pigistamine kahtluse korral on üks hullemaid asju, mida kõrvaltvaataja saab selles olukorras teha.
Ma loodan väga, et sa mainisid sellel naabrile, et seesama mees sind ükskord lõi. See annab ju selge suuna, et ehk naine ikka pigem ei ole käpard ja põhjused võivad olla hullemad. Naabril oleks põhjus minna temaga sõprust sobitama ja uurima, et kuidas sul ikka läheb ja kas kõik on hästi..
Ei, ei öelnud. Küll aga ma viitasin ühele tema kohta olnud ürgvanale uudisele, mis sisaldas viidet tema äkilisele iseloomule.
Kägu 08.05.2019 11:48 – palun pöördu politseisse, kui on kahtlus, et seal peres ei ole asjad päris okei. Silma kinni pigistamine kahtluse korral on üks hullemaid asju, mida kõrvaltvaataja saab selles olukorras teha.
Ma pole ju ise midagi näinud 🙁 Ma ei saa ju viidata mingi inimese jutule, kelle nimegi ma ei tea (ok, saaksin küsida) ja kes ise ka ei olnud üldse kindel, mis seal toimub. Tema väljend oli just – naaaatuke nagu liiga sageli.
Päriselt ka, me teame kõik mõnda inimest, kes pidevalt õnnetustesse satub.
Soovitan kõigile kuulamiseks ka Ööülikooli, kus Kait Sinisalu väga hästi räägib https://vikerraadio.err.ee/913839/ooulikool-kait-sinisalu-lahisuhte-vagivallast
Jah, palju küsimusi Su teemapüstituses, oleks ainult vastuseid…
Lõpetasin ka just selle lugemise ja raske on olla. Vägisi mõtlen, kui palju võib enda lähiringis olla seda, mida silmaga ei näe. Tahaks aidata kuidagi, märgata, aga ei oska.
Nii on. Olen elanud 45 aastat oma roosas mullis ja seetõttu on raske leida vastuseid. Kui vaid oskaks aidata. Mina olen tugev ja ei laseks endaga selliseid asju juhtuda. Miks? Sest mul oli isa, kes kasvatas mind tugevaks naiseks, kes ei laseks endale liiga teha. Mul on pere, kes ei laseks juhtuda sellistel asjadel ja märkaks kohe, kui midagi on valesti. Mind on ikka ja alati ümbritsenud head ja toredad mehed.
Aga mitte kõik naised ei ole sellised, nad on pidanud juba lapsena kannatama vägivalla all ja nende enesekindlus on tambitud mutta (ilmselt pole lastud sel kasvadagi). Ja nii ongi kerge tulema uus ring.
minu üks sõbranna tuli ära sellise mehe juurest, kes sundis teda voodis teenuseid osutama, tegema asju, mida naine ei soovinud,
Perekooli pikaagse lugejana ma võtan selle lause ühe kirjutaja tekstist eraldi välja.
Vat see on see, mis ei lähe kokku perekooli naglade naiste hüppamisega ja tegelikult juraga. Nimelt igas petmise ja armukeste teemas leidub naisi, kes haugutavad petetud naisi sellega, et = kui teie ei tee seda voodis, siis leitakse teised, kes teevad, või et ise sa ei anna mehele piisavalt, siis ole valmis, et saad seda ja seda tunda või et ühesõnaga, sina ei tee voodis, mida mees tahab, siis tehakse armukesega. ja vahetatatakse sind välja. Ometi on seegi manipulatsioon, vaimne vägivald teiste naiste suhtes. Ammugi sealsamas peres, kus selline asi toimub.
Ja püha taevas, siin perekoolis meie, naised kiidavad sellisele asjale veel takka. Naised ise on pole paremad.
Sest ega see naine ,kes survet tunneb, milles tahes vooditeemadel, ei hakka seda ega sellega kaasatulevat mehe poolt mitte kuskil avaldama.
Selle artikli viimane osa: TEADMISEKS OHVRILE, võiks olla kohustuslik nurgake igas trükitud ja ka veebis avaldatud ajalehes ja naisteajakirjas. Miks mitte ka Perekooli esilehel! Nii mõnusalt, julgustavalt kokku pandud ja oluline!
See info on ikka naiivsele ohvrile,kes lolli peaga kõike usub. Lapsed jagatakse tänapäeval lahutuse korral enamasti ära. Sest mehed ei taha elatisraha maksta ja nii nad pääsevad sellest. Kui on 2 last, kummalegi jääb üks lastest, õde-vend rebitakse üksteisest lahti, kedagi ei huvita nende hingelised traumad. Ja osa lastest saab ka vägivaldne mees endale, sest on “nii tore isa”. Seega – emalt võetakse siiski lapsed ära. On pahatahtlik jätta see “pisiasi” seal mainimata ja ohvrile sisuliselt valetada.
No kes ometi? Isa kasvatas tugevaks naiseks? Ei või olla! Sa oled mingi igand.
Praegusel ajal pole isasid vaja, eriti mitte neid, kes tütreid endaga toime tulevaks naiseks kasvataks.
Selle meestepoolse vägivallaga on nagu meestepoolse pedofiiliaga. Seda leitakse nüüd kõikjal. Vahepeal oli pedofiilia kella küljes. Ise olen mees ja nägin tänaval üht koolieelikut hädas oma jalgrattaga: see oli katki läinud, vaja natuke väänata porilauda jne. Mõtlesin, kas tasub aidata – võib-olla peetakse pedofiiliks: võõras mees, kes tülitab tänaval lapsi. Siiski seekord aitasin.
Eks varsti on naistega ka nii. Näen, et sinikad silma all, aga kõnnin mööda, sest muidu arvatakse, et klobisin või tahan veel juurde klobida.
Kes selle tegi, et perekonda pole vaja, isasid pole vaja, naised on ise tugevad? Kas need polnud mitte sotsliberid? Aga EKRE on süüdi! Ekre on reaktsioon sellele jamale.
No kes ometi? Isa kasvatas tugevaks naiseks? Ei või olla! Sa oled mingi igand.
Praegusel ajal pole isasid vaja, eriti mitte neid, kes tütreid endaga toime tulevaks naiseks kasvataks.
Selle meestepoolse vägivallaga on nagu meestepoolse pedofiiliaga. Seda leitakse nüüd kõikjal. Vahepeal oli pedofiilia kella küljes. Ise olen mees ja nägin tänaval üht koolieelikut hädas oma jalgrattaga: see oli katki läinud, vaja natuke väänata porilauda jne. Mõtlesin, kas tasub aidata – võib-olla peetakse pedofiiliks: võõras mees, kes tülitab tänaval lapsi. Siiski seekord aitasin.
Eks varsti on naistega ka nii. Näen, et sinikad silma all, aga kõnnin mööda, sest muidu arvatakse, et klobisin või tahan veel juurde klobida.
Kes selle tegi, et perekonda pole vaja, isasid pole vaja, naised on ise tugevad? Kas need polnud mitte sotsliberid? Aga EKRE on süüdi! Ekre on reaktsioon sellele jamale.
Palun too üks konkreetne viide mingist ametlikust teadaandest, ajaleheartiklist või mõne sotsioloogi kõnest, kus on öeldud, et isasid pole vaja!
Alati, kui räägitakse perevägivallast, kargab kuskilt mingi isane, kes ennast sellest millegipärast puudutatuna tunneb ja klähvima kukub, et miks räägitakse ainult meestepoolsest vägivallast/pedofiiliast/ahistamisest. Jah, on ka peresid, ja mitte vähe, kus vägivaldur on naissoost. Ja palun rääkige sellest, mehed! Tehke oma suu lahti! Aga see, et kuskil on naine/ema, kes oma manipulatsioonide ja peene psüühhilise vägivallaga pere elu põrguks on muutnud ei nulli ära kõike seda, millest see EE artikkel kirjutas.
Mine parem ütle ise kõva häälega kuskil avalikult, et laps vajab ema ja isa. Kas seda seisukohta leiab kusagilt (peale EKRE reklaamide)? Hea seegi, kui öeldakse, et vajab “kaht vanemat” või äärmisel juhul “isaeeskuju”
Mine parem ütle ise kõva häälega kuskil avalikult, et laps vajab ema ja isa. Kas seda seisukohta leiab kusagilt (peale EKRE reklaamide)? Hea seegi, kui öeldakse, et vajab “kaht vanemat” või äärmisel juhul “isaeeskuju”
Laps vajab ennekõike turvalist ja stabiilset kasvukeskkonda. Ja päris kindlasti ei vaja laps oma ellu meest või naist kes juhuslikult õigel ajal viljakas vahekorras oli aga pole vaimselt piisavalt stabiilne et lapsele turvalist kodukeskkonda tagada.
Lapsi kasvatab kogukond. On alati kasvatanud. Ja kiviajal lükati need kes kogukonnas rahumeelselt elada ei osanud välja. Ja see tähendas surma. Vägivallatsejad üritavad eelkõige just oma ohvreid kogukonnast isoleerida ja põhjustavad sellega lapsele väga suure karuteene.
Mine parem ütle ise kõva häälega kuskil avalikult, et laps vajab ema ja isa. Kas seda seisukohta leiab kusagilt (peale EKRE reklaamide)? Hea seegi, kui öeldakse, et vajab “kaht vanemat” või äärmisel juhul “isaeeskuju”
Kas on nendes EKRE reklaamides olnud virvendamisigi juttu sellest, millist isa laps vajab? Praegu käib jutt vägivaldsetest isadest. Nii et selles kontekstis on sinu sõnum, et igal juhul tuleb lapsega vägivaldse mehe juurde jääda. Ja tood seejuures argumendiks, et laps vajab isa. Reaalseid näiteid psühhosomaatilistest häiretest, mida vägivaldne keskkond lastele tekitab, on samuti artiklis kirjeldatud.
Väljavõte artiklist:
“Kõik lapsed vajavad isa, ütlevad veel tänapäevalgi mõned naised ja ametnikud, ämmad ja kohtunikud. „Mina ei vajanud,“ ütleb sõber. „Ja minu õde ei vajanud. Mitte sellist isa.“ Ta oleks eelistanud kõiki teisi kooseluvorme peale selle, et see natuke tema näoga mees samas majas ringi liikus.”
Jah, on ka peresid, ja mitte vähe, kus vägivaldur on naissoost. Ja palun rääkige sellest, mehed! Tehke oma suu lahti! Aga see, et kuskil on naine/ema, kes oma manipulatsioonide ja peene psüühhilise vägivallaga pere elu põrguks on muutnud ei nulli ära kõike seda, millest see EE artikkel kirjutas.
Ei nulli tõesti.
Siinsamas perekoolis on ka vahel kirjeldatud emade ja laste pikaajalisi vastasseise, kus kirjeldatud on ikka täiesti jubedad emad. Muide, ka sinna kargab alati mõni, kes haugub, et ema peab austama ja ükskord kui sul teda enam ei ole, siis sa kahetsed ja veel midagi samast retoorikakogumikust. Muidugi võiks sellest ka artikli kirjutada.
Nõme on hoopis, et nende lugude juures kraabitakse kohe välja mingi ettekujutatav meeste ja naiste või vanemate ja laste vaheline üleüldine vastasseis ja sellega seotud ähvardused: “Kui te vägivalda vaikides alla ei neela, hävib ühiskond”. Seda vastasseisu ei ole. Suhtes vägivallatsevad inimesed on (õnneks) erand, mitte reegel, aga neid erandeid ei peaks õigustama nende formaalse rolli (mees olemine, ema olemine) alusel.
Õigupoolest need räuskajad, kes igal pool propagandat näha tahavad, on ise ka vägivallatsejad.
Selge see, et iga naisega ei läheks sellised manipuleerimised läbi, aga vägivallatsejad otsivadki endale just õiged ohvrid. Need manipuleerijad on tihti head psühholoogid ja oskavad asju serveerida alguses hoolimise, armastuse ja ohvri huvide eest seismisena. Mul on endal kogemus mehega, kes mind ei peksnud, aga natuke alguses proovis ka endale allutada. Näiteks esimesel kohtumisel juba tõi sületäie roose. Kui suhe veidi edasi arenes, oli näiteks juhtum, kus ma pidin talle mingiks kellaks helistama, aga ei saanud ja juba viis minutit pärast kellaaja kukkumist sain sellise sõnumi, et kuku pikali. Et sa ei armasta mind, meie suhe on läbi jne, jne. Kui siis helistasin ja karmilt aru pärisin, et mis see peaks tähendama, siis tõmbas kohe tagasi. Mõned sellised proovimised olid veel, aga kuna need ei läinud läbi, siis ta edasi ei punnitanud. Samas minu liigse iseseisvuse tõttu läksimegi lahku lõpuks. Kui aastaid hiljem kuulsin, et ta pidi oma uut naist peksma, siis keegi ei uskunud, aga mina usun seda küll. Minult küsiti tunnistust, et kas ka minu suhtes esines vägivalda, siis tegelikult mitte. Aga sellegipoolest see mees normaalne ei olnud.
Mine parem ütle ise kõva häälega kuskil avalikult, et laps vajab ema ja isa. Kas seda seisukohta leiab kusagilt (peale EKRE reklaamide)? Hea seegi, kui öeldakse, et vajab “kaht vanemat” või äärmisel juhul “isaeeskuju”
Nii et sinu meelest laps vajab sellist ema ja isa nagu EE artiklis kirjeldatakse?
Miks satutakse vägivalla ohvriks? Minul oli nii. Vanemad lahutasid, kui olin väike, kasvasin üles depressiivses kodus. Koolis noriti, kuna olin teistest suurem ja null enesehinnanguga. Kui olin 20nene, tuli mu ellu mees, kes ei lubanud mitte kellegil mulle haiget teha, tegi kingitusi, tuli mulle töö juurde vastu jne. Algul oli kõik ilus, nii paar aastat, aga siis asi muutus.Ta ei löönud mind mitte kunagi, ainult alavääristas. Näiteks, kui sa peaksid mu maha jätma, siis uut meest sa ei leia, kes sind ikka tahab. Lubas lapse ära võtta, mind hullumajja panna jne. Tulin mehe juurest ära, kaks kätt taskus, elatist ei küsinud, kuna kartsin temaga suhelda. Hiljem saime nii kokkuleppele, et ostab lapsele vajalikud asjad ja maksab trennid ja muud otsesed kulud. Ta on mu käest vabandust palunud, aga mis see enam aitab,vanad haavad tulevad ikka lahti. Laps, kes on peaaegu täiskasvanu, isaga suhelda ei taha. Nüüd eksmees pingutab ja proovib lapse vastu hea olla. Kui te mind tänaval kohtaksite, siis näeksite üht säravat ja hästiriietatud sportlikku naist. Ma arvan, et oleks isegi raske uskuda, et ma olen sellise jama läbi teinud. Olen nüüd uues suhtes, aga tunnen vahel, et ma tahaks oma mehe maha jätta, kuna ma olen sisemiselt nii katki. Tahaks olla üksi kuskil nurgas ja mitte kedagi enam näha, õnneks sellised tunded tulevad vahel peale.
Mu sõbranna lugu. Üks hetk läks kodus asi nii hulluks ja me kavandasime sõbranna põgenemist, meil oli täpselt paigas, et siis kui mees on komandeerigus, siis naine lihtsalt kaob ära. Meil oli ka töö ja elukoht välismaal juba välja otsitud. Otsustasime, et me sõidame autoga teise riiki, et ei jääks mitte ühtki jälge, et naine on lennupiletid ostnud. Mina ei tohtinud mehele avaldada naise elukohta, ainult politseile oli lubatud, kui teda otsima oleks hakatud. Ja siis mõtles naine ümber ja ütles, et annab mehele uue võimaluse. Koos on nad siiani, rohkem sõbranna ei ole mulle rääkinud sinikatest,äkki tõesti mees muutus. Edukad on nad mõlemad.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
