See artikkel oli pikk ja põhjalik, kahjuks ei olnud seal statistikat inimeste hariduse/vara/palga/laste arvu kohta. Kui lasteta inimene saab stabiilsel töökohal kõrget palka, kuid ei jäta majanduslikust kindlustatusest hoolimata oma vägivaldset paarilist maha, siis sellest ma aru ei saa. Kuid majandusliku kitsikuse tõttu tehtud valikuid on mul väga lihtne mõista.
majandulik külg on siin kõige vähem oluline. kõige suurem takistus on häbi ja süütunne
Kelle ees ja miks peaks häbenema, kui inimesel on piisavalt raha, et vägivaldse mehe/naise toeta hakkama saada? Ega ei pea ju kõigile rääkima, miks tegelikult lahku mindi.
Vägivallatseja tekitab kannatajas alaväärsuse. See pole kunagi vaid füüsiline väguvald, nagu ka artiklis välja toodi. Põhiline on vaimne. Rünnatakse ohvri enesehinnangut kuni inimene enam ei usu et ise hakkama saab või elus veel armastust võib leida. Isoleeritakse ohver perest ja sõpradest kuni neid enam polegi.
See algab hiilivalt ja süveneb. Nagu konna keetmine kus pole võimalik keemispunkti ise tajuda.
“Katastroofi põhjustab alati hoopis see nähtamatu osa, mis vee alla jääb. Väikesed patriarhaalsed mustrid meie igapäevas, mis ütlevad, kus on naise koht, mida ta peab mõtlema, kuidas ta peab tundma, mille eest ta peab vastutama ja mille pärast süüdi olema. Mustrid, mis toodavad kurjust. Mustrid, mille oleme tekitanud meie.”
Perekool – ja mitte ainult virtuaalne, vaid ka reaalne perekool sealhulgas.
Liberaalsus pidi olema, et “igaüks on oma õnne sepp”. Miks siis nüüd naistevastase vägivalla korral see ei kehti? Nüüd peab äkki mees olema naise õnne sepp?
Hea näide manipulaatori jutust. Vägivallatsejast. Naine (või ka laps, väga harva mees) ju tahab. Ise. Sellega vägivallatsejad annavad üksteise käitumisele hoogu juurde. Sest selle kaudu saavad ka nemad pisut osa sellest võimust. Ja, tsiteerides Epnerit: “See, kes tahab võimu, tahab seda alati, see ei muutu kunagi ja selle nimel tehakse kõike. Vägivallatseja ei ole nagu alkohoolik, sest tal ei saabu kunagi surnud punkti, millest allapoole minnes ootaks teda veel ainult surm. Tulevik kuulub tema arvates talle − nagu ka kõik muu.”
Ja “kuni ühiskond ei saa aru, et vägivalla juurde jäämine pole naise vaba tahe, pole lootust…”
Aitäh kommenteerijale (kes kindlasti jätkab samas vaimus, näeme ju, kuidas selline ei väsi) – Sa iseloomustad nii hästi neid, kes võtavad lootuse. Kõigilt.
Ega ei pea ju kõigile rääkima, miks tegelikult lahku mindi.
Aga miks peaks vägivallatsejat katma? Et ta saaks seda edasi teha? Mõtlen ka enda puhul nii.
Ütleme, et astud vägivaldsest suhtest välja.
– aga miks alles nüüd?
Okei, astud esimese vägivallamärgi peale suhtest välja.
– aga miks sa üldse sellisega elama hakkasid, alles nüüd hakkas selliseks või?
No siis ei hakka üldse potentsiaalse vägivallatsejaga liini ajama.
– ütle, kes on su sõbrad…
jne jne jne.
Ühiskondlikult konstrueeritud süüd on nii väga palju ja see langeb 100% ohvrile. Võigas.
Ütleme, et astud vägivaldsest suhtest välja.
– aga miks alles nüüd?
Okei, astud esimese vägivallamärgi peale suhtest välja.
– aga miks sa üldse sellisega elama hakkasid, alles nüüd hakkas selliseks või?
No siis ei hakka üldse potentsiaalse vägivallatsejaga liini ajama.
– ütle, kes on su sõbrad…
jne jne jne.
Ühiskondlikult konstrueeritud süüd on nii väga palju ja see langeb 100% ohvrile. Võigas.
No ei, nii ka enamasti ei ole. See on see, mida ohver KARDAB.
Piiiik ja põhjalik artikkel. Artikli lõpus lisatakse muuhulgas, et 7% meestest väitsid, et nad on aasta jooksul kogenud vaimset, füüsilist või seksuaalset vägivalda. Kolmkümmend kolm tuhat meest. Lugege kokku, mitu meestevastase vägivalla vastast artiklit on viimase aasta jooksul (või üldse) eesti keeles kirjutatud.
Lugege kokku, mitu meestevastase vägivalla vastast artiklit on viimase aasta jooksul (või üldse) eesti keeles kirjutatud.
Just-just, vägivallatsejate järgmine taktika: meid ju ka solvatakse/ tehakse haiget jne. Nagu see teeks olematuks naistevastase vägivalla.
Kui Sulle muret tekitab: palun, võta käte ja kirjuta lugusid meestevastasest vägivallast.
On veel üks teema, millest pole peaaegu üldse kirjutatud: see on vanurite-, eriti dementsevastasest vägivallast. Mis on taunitav ja kole, aga ei muuda kuidagi olematuks naistevastast vägivalda.
Nagu artiklis öeldud, leiavad kohtunikud veel et on okei mōnitada. Ise istun lapse isaga, kes on krim korras karistatud, peale lahkuminekut ähvardades laste kuuldes meid ära tappa, jälitades , mōnitades ja kiusates, otsustusōiguse asjus aasta aega juba kohtus. Kohtunik ja laste esindaja ei näe probleemi, sest lapsed ju peavad isaga saama olla. Olen esitanud tōendeid kiusamisest aga need on nagu ōhk. Kahe aastaga on laps muutunud kiuslikuks ja vägivaldseks, aga miks eksole, kohus isas süüd ei näe vaid leiab et mōlemad kiusavad…
Nagu see teeks olematuks naistevastase vägivalla.
Kuna meestevastane vägivald ei tee olematuks naistevastast vägivalda, siis pole seda olemas. Koduvägivald on ainult naistevastane, ohvrid on ainult naised ja ka ohvriabi süsteem on rajatud ainult naiste tarbeks.
Lugege kokku, mitu meestevastase vägivalla vastast artiklit on viimase aasta jooksul (või üldse) eesti keeles kirjutatud.
Kirjasõna valdad, tee ära. Uuri nagu Epler ja too teema päevakorda.
Väga tahaks teada, et kui palju neist on naise füüsiline vägivald mehe vastu ja kui palju näiteks poja vägivald isa vastu või vastupidi. Ka need on perevägivalla juhtumid. Üks konkreetne lugu on ka artiklis, kus poeg on isa valmis ära tapma. Ja see isa oma poega, kui too veel väike oli. Õnneks see muster tolles loos ei jäänud korduma. Aga tihti jääb. ????
Lugege kokku, mitu meestevastase vägivalla vastast artiklit on viimase aasta jooksul (või üldse) eesti keeles kirjutatud.
Aga PALUN. Ja need on kõigest artiklid märksõnadega “naine lõi elukaaslast”.
Jah, ega see vägivallatseja, olgu vägivald vaimne või füüsiline, siis kohe alguses oma õiget palet näita. See käib ikka peenelt ja tasapidi, ‘ohvrit’ aegamööda töödeldes. Ma olin ise ka sellises katkises suhtes, üpris noorelt, olin veel alaealine ja mees ise minust 7 aastat vanem. Ta oli olnud pikka aega hea sõber, sõbrana oli tõesti tore inimene. Noh, nii sügava sõprusena, kui seda üks pubekas vajab eksole. Aastad läksid mööda ja atraktiivne oli ta mulle olnud alati, ühel hetkel hakkas ta mulle rohkem lähenema ja nii ma lummusesse vajusin. Ohumärgid olid kusjuures veel päris päris alguses olemas, väga selgelt, aga toona ei osanud ma seda oma sinisilmses armastusejoovastuses taibata. Juba esimestel väga põgusatel kohtumistel minu vanematega suutis ta üles keerata tohutu draama, et mu vanemad olla olnud temaga liialt järsud ja tema nüüd ei tea mis saab edasi. Minul muidugi paanika, mõtlesin et issand jumal, äkki tõesti. Selliselt ta hästi oskuslikult vähendas mu “usaldust” kõigi mu lähedastega. Kõik tegid midagi valesti, kõik olid tema vastu. Tülide ajal helistas mulle väidetavalt tabletihunnik suus, et tapab ennast kohe ära, kui ma nüüd kohe ei tule andestust paluma. Mu mälu on ausalt enamuse sellest komejandist täielikult ära blokeerinud, et kuigi see ei olnud nüüd nii meeletult kaua aega tagasi, siis ma ei mäleta suurt midagi. Kätt ei tõstnud ta minu peale kordagi, küll aga mõlgistas vihahoos oma autosid ja kodu. Ja tegelikult kuigi ma juba üsna ruttu otsustasin enda jaoks ära, et see on suhe kust mul on vaja välja saada, siis oma manipulatsiooniga sai ta alati jälle mu ümber räägitud. Kordamööda käis ähvardamine, palumine, armastuseavaldused jne. Lõpp kujunes ka selliselt, et valetasin talle maad ja taevad kokku, et kui ta mulle mu isiklikud asjad tagastab, siis on meil jälle võimalus. Kohtusime ühes parklas, minul olid kaasa võetud 2 inimest juhuks, kui asi inetuks läheb ja tema tuli sinna minu asjadega. Rabasin oma asjad ja läksin minema, sealt ära sõites jälitas ta me autot veel pikalt, raputasime ta tiirutades maha ning siis järgnes paar väga intensiivset kuud ähvarduste keskel. Ilma liialdamata sajad kõned ja sõnumid päevas, pidev pommitamine ja ahistamine, ähvardas mind üles otsida ning mu perekonnale liiga teha. Sai tehtud ka avaldus politseile, paar ametnikku käisid temaga rääkimas, mille peale ta pärast mulle sõnumiteel “näkku irvitas”. Lõpuks vist väsis ära ja sain rahulikumalt edasi elada. Soovis mulle veel aastaid truult sünnipäevadel õnne ja aastavahetusel head uut. Aga tõesti, kui ma sellele ajale tagasi vaatan, siis ma olin reaalselt inimvare. Psühholoogiliselt väga kurnav sellise inimesega võidelda ja mõni ei pruugigi sellisest suhtest suuta välja sibeleda. Ma olen lihtsalt õnnelik, et minul ei kulunud ta peale aastaid ega kümneid
Sest alguses ei tundugi see nii väga vägivallana. Ikka on vahel tülisid, stressi, siis aga leppimist. Ka une pealt armatsemist armunute vahel tuleb ette pigem kire ja iha kontekstis kui vägistamise. Ja normaalsete inimeste puhul see nii ka jääb.
Aga vägivaldur on kui ämblik, mässib su võrku, halvab ja imeb mahladest tühjaks.
Tülisid muidugi. Me mehega oleme suured tülitsejad. Aga see on tüli kahe võrdse vahel!
Nii on. Olen elanud 45 aastat oma roosas mullis ja seetõttu on raske leida vastuseid. Kui vaid oskaks aidata. Mina olen tugev ja ei laseks endaga selliseid asju juhtuda. Miks? Sest mul oli isa, kes kasvatas mind tugevaks naiseks, kes ei laseks endale liiga teha. Mul on pere, kes ei laseks juhtuda sellistel asjadel ja märkaks kohe, kui midagi on valesti. Mind on ikka ja alati ümbritsenud head ja toredad mehed.
Aga mitte kõik naised ei ole sellised, nad on pidanud juba lapsena kannatama vägivalla all ja nende enesekindlus on tambitud mutta (ilmselt pole lastud sel kasvadagi). Ja nii ongi kerge tulema uus ring.
Just see on asi, mis on tõeliselt oluline! Mina olen sellise vägivaldse suhte ohver ja minu laps on kahjuks selline nässukeeratud psüühikaga laps. Aga mitte seepärast, et ma ei tundnud seda käitumist ära või oleks algus olnud ilus. Ma elasin selles suhtes, sest minu ema kasvatas mind selliseks. Mul ei olnud mitte kunagi õigus. Ma tegin kõike valesti. Ma ei tohtinud iial kellelegi vastu vaielda, isegi kui mul oli õigus. Mind alandati ja sõimati avalikult. Mind ei kaitstud mitte kunagi mitte mmingi juhtumi puhul. Kunagi ei oldud minu poolt. Kõiki minu probleeme lahendas palumata ja valjuhäälselt ema. Ainuke riietele sobilik värv oli pruun. Ainuke õige olek oli madalam kui muru. Olen 50 ja ma pole ema arust siiani oma elus ühtki asja õigesti teinud. Mul ei tulnud teismeliseea lõpus pähegi, et võiksin oma käsi mulle pluusi alla toppivale purjus jobule vastu hakata või ta ebaviisakalt eemale tõugata, sest konflikte olla ei tohi ja teistel on alati õigus. Ja loomulikult ei tulnud mulle pähegi, et kui mees karjub, et kõik on halvasti, siis see ei ole minu süü. Teisel inimesel on ju minu käitumise pärast halb, järelikult olen mina süüdi.
Olen nüüdseks sellest suhtest vaba, aga siiamaani tunnen end süüdi poemüüja turtsakas tujus, selles, et ei suuda oma emaga normaalselt suhelda, selles, et päike parasjagu ei paista või selles, et poe ees pole vaba parkimiskohta.
Minu vanemad ei olnud omavahel füüsiliselt vägivaldsed ja minu isa oli täielik vastand minu emale, kuid kahjuks sama vaimse terrori all. Ilmselt tänu isale ei ole ma hullumajas ega surnud. Aga ma tahan öelda – palun kasvatage oma lapsed tugevateks, iseeisvateks ja ennast väärtustavateks inimesteks!
Nagu see teeks olematuks naistevastase vägivalla.
Kuna meestevastane vägivald ei tee olematuks naistevastast vägivalda, siis pole seda olemas. Koduvägivald on ainult naistevastane, ohvrid on ainult naised ja ka ohvriabi süsteem on rajatud ainult naiste tarbeks.
http://www.pealinn.ee/koik-uudised/ule-400-eesti-mehe-saab-kodus-peksa-n145405
Kui Sulle muret tekitab: palun, võta käte ja kirjuta lugusid meestevastasest vägivallast.
Jumala õige! Keda häirib, võtku ette ja tehku korda. Meestevastane vägivald on meeste värk, naistevastane vägivald naiste värk.
Naised, keda segab see, et Tallinna varjupaigal pole kuu aja pärast ruume, palun minge pange rahad kokku. Kui muret tekitab.
Üldiselt on nende artiklitega praegusel ajal kaks probleemi.
1) Jäetakse mulje, et “suur osa mehi on sellised”. Arvudest ei räägita – räägitakse üksiknäidetest. Täpselt samamoodi saaks jätta vildak mulje, et “suur osa naisi on kullakaevajad”, “suur osa õpilasi on koolikiusajad/lumehelbekesed”, “suur osa vanureid on dementsed” jne. See mulje jäetakse väga peenelt, otse ei öelda midagi välja.
2) (isegi olulisem) Vägivalla ohvril (antud juhul naisel) pole justkui mingit oma tegevusvõimet. Palgalõhe juures on küll naised võrdsemast võrdsemana hakkamas, aga kui on perevägivalla teema, siis oleks nagu täielikult tegu objektidega. Et ütleks välja: üks (mitte ainus) põhjus, miks selline vägivald üldse saab toimuda, on see, et naine ei märka ära minna. Et ütleks välja: vägivallasõltuvus on haigus. Seda paraku ei tehta.
See oleks umbes nagu, et alkohoolik poleks nagu saanud midagi teha oma haiguse vältimiseks ega ravimiseks. Ainult alkohol on kõiges süüdi.
Sama moodi ei saanud midagi teha need, kes läksid õhtul kell 23 kangialusesse baari, pannes selga 10 cm pikkuse miniseeliku ja võrksukad ja istudes kõige jämedama ketiga isiku sülle. Ja siis said vägistatud. Need isikud ei saanud mitte midagi vägistamise vältimiseks teha. Absurd!
See on väga peen teema. Feminatsid muidugi räuskavad kohe “ohvri süüdistamine”. Kuidas tegutseda nii, et ohvrid tajuksid “minu tegevus võib lõppeda kurvasti, kui ma suhet ei lõpeta/siit olukorrast kohe ei lahku/kui ma üldse end sellesse olukorda panen/…”.
Taolised artiklid on väga vajalikud, aga komponentidega 1) ja 2) on hetkel vägagi halvasti. Kuni nii on, ei võta otsustajad (mehed?) naistevastast vägivalda (aga ka palgalõhet jm. sooküsimusi) tegelikult tõsiselt. Ei ole võimalik, et naine on ühtaegu võrdväärne arukas olend tööl ja täiesti ilma mõistuseta ja teovõimeta isik kodus, kus ta ei saa mitte midagi teha vägivalla vältimiseks.
Hetkeseisuga pakub see temaatika pigem võimalusi poliitiliseks ärapanemiseks (süütuse presumptsioon, presidendi valikuline suhtumine a la Ojasoo ja Kuusik jne), mitte ühiskonna tervendamiseks. Ka neid ärapanemise võimalusi saab ajakirjandus süvendada. Umbes nagu “1984” õpetati, kuidas lapsed oma vanemaid üles võiks anda. Kampaaniad “metoo” käivad kõik samasse auku (ei, need, kes produtsentidega magasid, et saada oma rolli, ei saanud mitte midagi oma saatuse määramiseks teha, produtsendid on 100% süüdi jne).
See on väga peen teema. Feminatsid muidugi räuskavad kohe “ohvri süüdistamine”.
Oehh. Ja ära reptiile ning soroslasi unusta.
Kole, et ma nii mõtlen, aga soovin, et oleksin saanud oma eelmises suhtes keretäie peksa. Siis oleks mul vähemalt olnud mingisugune tõend, et asi pole õige. Oleksin ehk suutnud varem lahkuda. Lahkumiseks kulus ca 6 aastat ja raiskasin oma 20-ndad eluaastad ära. Närvid rikkusin ära, minu peas kujunesid ebanormaalsed arusaamad suhetest ja meestest.
Põhjused jällegi lapsepõlves. Madal enesehinnang, koolis mõnitati, keegi ei tahtnud minuga sõber olla. Ema oli ükskõikne ja oli suhtes jobuga, kes teda lehmaks sõimas ja tujutses. Ka peksa ei andnud, aga sõimas kohutavalt. Sealt siis sain eeskujud. Mäletan, et lapsena veensin ema, et meil oleks kahekesti palju parem- pole sellist siga vaja. Aga ema ei jätnud teda vaatamata minu palvetele. Kui olin pubekas, siis
ühe tüli käigus viskasin ta ise välja (ta karjus minu peale ka).
Peale seda oli emal ka jaks otsas. Võibolla oligi vaja, et keegi teine seda tema eest teeks. Ta ei suutnud ise seda vastutust võtta.
Minu pikk ja piinarikas suhe oli mehega, kes oli emotsionaalselt külm. Ta ei löönud, ta ei sõimanud. Tal oli suva. Ta ajas minu nähes ligi teistele naistele. Tal oli alkoholiga probleeme. Ta kommenteeris minu kuuldes teiste naiste välimust ja kiitis. Ta tahtis iga päev seksi, kuigi minu jaoks oli see liig. Ta ei näidanud kunagi minu vastu välja hoolivust- tähtpäevadest suva, isegi sünnipäeva unustas. Kui tema halva käitumise kohta aru pärisin, siis tegi kutsikasilmi ja küsis, et miks ma tõmban tühjast tüli üles? Kogu tema jutt on ju NALI, olem liiga armukade. Ta moonutas reaalsust ja vahel ka vaikis. Vaikis siis, kui nõudsin, et ta vastutaks oma tegude ja sõnade eest. Ta pettis mind- jah, tean sest nuhkisin. Nuhkisin, sest ta varjas oma käike ja “sõbrannasi”. Ta ütles, et ma ei tohi tema privaatsust rikkuda. Ka siis, kui oli mitu nädalat kadunud.
Ja ikkaa vaatamata sellele põrgule ma jäin temaga. Jäin, sest kartsin, et tal ongi õigus. Mina olen vist segi- ta ei löö, ta ei sõima, tal on hea haridus ja töö.
Siiani kahtlen oma reaalsustajus. Vahel mõtlen tõsiselt, et kõik oli minu süü. Mina ei andnud privaatsust ega vabadust. Mina ajasin teda oma käitumisega teisi naisi taga ajama. Mina polnud piisavalt ilus ja kõhn. Sellised mõtted.
Tore jah et alati kui keegi tuleb rääkima mingist naiste teemast siis tuleb keegi õigusi taga nõudma ‘aga miks mitte meeste!?’
Absoluutselt peaks meeste probleemidest rääkima aga siis peaks mehed ise sellest huvitet olema, ja mitte ainult siis kui naiste teema on üleval vaid päriselt ka huvitatud.
Näiteks Eestis on suured probleemid meeste alkoholismiga ja terviseprobleemidega. Aga paljud mehed üldse oleks nõus isikliku kogemuse pealt ajakirjandusega rääkima sellest?
Eestis on suured probleemid meestel, tegelikult ka see EE lugu räägib sellest – ohvreid poleks kui poleks käitumisprobleemidega vägivallatsejaid. Aga kui paljud on üldse nõus abi vastu võtma kas või siis kui nad käe kõrval õigesse asutusse suunata?
Ma lihtsalt ei suuda kaasa tunda nendele naistele. Ema vaatab pealt kuidas isa vägistab veriseks surnuks tombuks oma 2-aastase lapse. Ema, kes paneb oma lapsed aastateks pshühhoterrorit taluma. No ei suuda kaasa tunda, tappa saavadki sellised naised õigusega, äkki mingi hetk tuleb mõistus jalgevahelt kõrvade vahele tagasi ja suudetakse lapsed sellest elust päästa.
Ma lihtsalt ei suuda kaasa tunda nendele naistele. Ema vaatab pealt kuidas isa vägistab veriseks surnuks tombuks oma 2-aastase lapse. Ema, kes paneb oma lapsed aastateks pshühhoterrorit taluma. No ei suuda kaasa tunda, tappa saavadki sellised naised õigusega, äkki mingi hetk tuleb mõistus jalgevahelt kõrvade vahele tagasi ja suudetakse lapsed sellest elust päästa.
See ema tahtis end ära tappa, ilmselt ta ei olnud selline, et vaatas niisama pealt…
tappa saavadki sellised naised õigusega, äkki mingi hetk tuleb mõistus jalgevahelt kõrvade vahele tagasi
Kuule, nad ei ole sellises kooselus mitte sellepärast, et neil oleks mõistus jalgevahel, vaid seetõttu, et neilt on igasugune mõistus hiilivalt võetud.
Loe uuesti artikli algust: asi ei alga ju kunagi sellest, et kohe lüüakse nägu üles või pekstakse laps läbi. Kõik algab sellest, et tekitatakse süütunne – alati on see teine süüdi, olgu naine või laps, sest nad ju “tegid nii”, “nad punnivad vastu”, “nad…” Enesehinnang taotakse vaikselt, rahulikult ja järjekindlalt mutta.
Sama on toimunud ka mitmesugustes vangilaagrites, vanglates jm kinnipidamiskohtades. Jah, kõik ei murdu, kuid suurem osa küll.
Ma lihtsalt ei suuda kaasa tunda nendele naistele. Ema vaatab pealt kuidas isa vägistab veriseks surnuks tombuks oma 2-aastase lapse. Ema, kes paneb oma lapsed aastateks pshühhoterrorit taluma. No ei suuda kaasa tunda, tappa saavadki sellised naised õigusega, äkki mingi hetk tuleb mõistus jalgevahelt kõrvade vahele tagasi ja suudetakse lapsed sellest elust päästa.
Sa oled nagu mu eksmehe õde. Ta ütles mulle, et sai oma mehelt peksa ja oli selle ära teeninud ja sõimas, et mis mul viga on, et ei suuda ta vennale andestada. Kuigi ta õde on minu vastu üles ässitatud, on mul temast väga kahju. Ta ei saa aru, et on ise ka ohver. Tal kaks tütart, loodan, et nemad sellisesse suhtesse ei satu. Nüüd sain teada, et nende ema oli ka peksukotiks olnud. Mehe isa oli pealtnäha vaikne ja hea mees.
Lapsed jäetakse 99% juhtudel naisele. Naised elavad 10 aastat kauem. Naiste tööd on palju vähem ohtlikud. Meil on tööjõupuudus (küll struktuurne, aga tööd leiab ikka). Meil on vanemahüvitis, meil on kõigile olemas lasteaiakoht, lastetoetus, ringitoetus, ranitsatoetus, elatisabi fond jne. Võiks ju päevapealt lahkuda ja hätta ei jääks.
Aga ikka püsivad need naised vägivallatseja juures. Ei oska muud öelda, kui et “ju siis nad tahavad”.
Liberaalsus pidi olema, et “igaüks on oma õnne sepp”. Miks siis nüüd naistevastase vägivalla korral see ei kehti? Nüüd peab äkki mees olema naise õnne sepp?
Tegelikult pole naiste tööd meeste omadest rohkem ohtlikud, sest kõige ohtlikum on tööl inimene inimesele ja just naised töötavad sellistes suhtlust vajavates ametites. Tööl rünnatakse naistöötajaid rohkem kui mehi, nii töökaaslaste kui ka klientide poolt. Seda ei nähta aga ohtlikuna, sest eeldus on, et ohtlikku tööd teeb söetolmune mees kuskil kaevanduses ja oht tuleb halvasti funktsioneerivatest masinatest või kaevandusest endast, nagu maalihked. See kujutluspilt jääb tegelikult väga vanasse aega, enam pole ammugi nii. Masinatega töötamine on inimestest tunduvalt ohutum. https://feministeerium.ee/naiste-ornad-ametid/
Kunagi aastaid tagasi oli suhe välismaa mehega. Kohtusime reisil olles. Juba nädala pärast avaldas armastust (tegemist oli valge eurooplasega, minuvanusega, ütlen igaks juhuks)ja nimetas mind oma tõenäoliseks eluarmastuseks. Tekkisid endal ka tunded tema vastu ja olime mitu aastat kaugsuhtes. Kuna olin ise noor ja mul polnud tõsiseid suhteid olnud, siis sain alles tagantjärele aru, et sellel kõigel olid emotsionaalse vägivalla tunnused. Ta üritas mind pidevalt kontrollida, see õnnestus tal isegi kaugelt üpris hästi, sest tal oli hämmastav nö ülekuulamisvõime. Iga kord kui kuskil käisin, pidin pärast vastama küsimustele, kes seal olid, kellega ma rääkisin, palju ma jõin. Mingi hetk pandi mulle peale piirang joodava alkoholi kogustele, sest väidetavalt ei saanud mind muidu usaldada. Kui koos riideid ostmas käisime, surus oma maitset peale, kui ma tema poolt valitud asja osta ei tahtnud, siis läks vihaselt poest välja, ütles solvunult, et siis tema minuga ei shoppa. Seda solvumist oli üldse palju, tema tahtis hästi palju suhelda, pidevalt avaldas armastust, tundis huvi kõikide minu asjade vastu ja oli solvunud, et mina sama intensiivsusega ei vastanud (see polnud ausalt mu loomuses). Samuti võis solvuda, kui piisavalt kiiresti ei vastanud või kui talle tundus, et arvutis rääkimise ajal polnud tähelepanu kogu aeg 100% temal (et kas räägin kellegi teisega, kogu aeg pidin selgitama ennast). Tegi hästi palju kingitusi, samas rõhutades, et kingitusi väärivad head tüdrukud ja et ta loodab ikka, et olen hea tüdruk olnud. Pidevalt ütles et kui ma käituks nii ja nii, siis oleksin hea tüdruksõber. Kui käitusingi nagu hea tüdruksõber tema arvates, siis sain kiita, aga kui ei käitunud, siis ähvardas lahkuminekuga, korra tahtis ka sillalt alla hüpata. Temast lahkuminek oli üliraske, sest ta ei olnud sellega lihtsalt nõus ja tal oli minu üle suur võim. Ma pole kindel, et oleksin sellega hakkama saanud, kui me oleks koos elanud. Alles hiljem sain aru, millises suhtes olin mitu aastat olnud ja olin õnnelik, et mul temaga lapsi polnud või et ma ei olnud nõus tema riiki kolima.
Ma lihtsalt ei suuda kaasa tunda nendele naistele. Ema vaatab pealt kuidas isa vägistab veriseks surnuks tombuks oma 2-aastase lapse. Ema, kes paneb oma lapsed aastateks pshühhoterrorit taluma. No ei suuda kaasa tunda, tappa saavadki sellised naised õigusega, äkki mingi hetk tuleb mõistus jalgevahelt kõrvade vahele tagasi ja suudetakse lapsed sellest elust päästa.
See ema tahtis end ära tappa, ilmselt ta ei olnud selline, et vaatas niisama pealt…
Kui ma artiklis selle kohani jõudsin, siis ma hakkasin lihtsalt nutma. Kui minu mees minu lapsega nii teeks, siis ma ausalt tapaksin ta ära, siis vb alles hüppaks aknast alla. See ei ole inimene, kes nii teeb, see on koletis. Tulevad pisarad silma jälle kui selle vaese lapse peale mõtlen, kes milleski süüdi ei olnud
Kelle ees ja miks peaks häbenema, kui inimesel on piisavalt raha, et vägivaldse mehe/naise toeta hakkama saada? Ega ei pea ju kõigile rääkima, miks tegelikult lahku mindi.
See, et ise ei räägi, ei tähenda et vägivallatseja peenelt viimistletud märkuseid tutvusringkonnas ei pillaks.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
