kogemus kahaksakümnendatest: isa oli kainena väga lahe ja mõnus töökas mees, jõi alkoholi siis muutus vägivaldseks…tihti jõi küll kodust väljas, kuid koju jõudes kui ema hakkas temaga midagi arutama, lendasid kummikud ja ka kirved. Tahtis ka autorooli minna, sõitiski purjus peaga ringi. Kohutav.
Aga see toimus maal tema kodutalus, kus oli tema ema, pärast vanaema surma jäigi see tal niiöelda pummeldamise kohaks, emal oli linnas ka korter, sealt käisime kooli ja väliselt oli kõik ok. Üks kord isa karjus korteris, kohe tuli alt naaber (politseinik) ja rohkem purjutamist ja möllu seal ei olnud. Maal jätkus kõik, leebem versioon sealt EE artiklist.
Meil oli suurem rahakott ema käes, selles suhtes on selliste naiste pääse haridus ja majanduslik iseseisvus.
Minu ema oli pärit väga soojast ja heast kodust, tema ilmselt ei osanud mõeldagi, et keegi võiks halvasti käituda. Isa aga hakkas ju jooma tasapisi… kusagil 35 aastaselt…
Tulime vennaga sellest mõlemad suht koht tervelt välja, mind aitas sport ja raamatute lugemine ning ülikooli minek (sain sellst möllust eemale ja ema ja isa hakkasid viiekümnendates ka paremini läbi saama).
Kuid tutvusin oma mehega ja tema peres käib keskmine vaimne vägivald: isa mõnitab ema ja joob, intelligentsed rikkad inimesed.
Mul on muidugi radar kogu aeg sees: oma meest jälgin, et ega isa moodi ei lähe. Kohati on tal küll selline teema: et naised ajavad mehi hulluks. Vägivalla keskel kasvanud meestel on twisted arusaam asjadest. kui nad ise sellega tööd ei tee, siis ilmselt muster jätkub.
Teema: Ekspressi lugu koduvägivallast
Minu jaoks kiskus see artikkel paljud vanad haavad lahti, aga ma olen tohutult tänulik, et see artikkel ilmus. Seda on vaja ja ma usun, et see on väga väike samm, kuid kui vähemalt üks inimene saab tänu sellele abi, siis on see oma eesmärgi täitnud.
Just eile kirjutasin “keelatud sõprade teemasse” oma kogemusest. Tsiteerin:
“Minu eelmine suhe algas nii. Alguses oli kõik imeline ja tunded tormilised ja elu ilus. Siis hakkas tulema… “kuule, mulle eriti ei meeldi, et sa Mariga läbi käid, ta tundub selline imelik”. Järgnes “ma ei saa aru, miks sa nii sageli ema juures käid, saate telefoni teel ka suhelda”. Siis “selle kleidiga sa küll välja ei lähe, see on liiga lühike”. Viimane vaatus oli see, kui ma ärkasin haiglas rangluumurruga, peapõrutusega ja verevalumitega. Sinna vahele mahtus palju keelde, piiranguid, solvanguid ja vägivalda. Manipuleerimine ja vägivald algabki nii – väikestest asjadest, mis ühel hetkel pole enam nii väikesed, aga sa ei saa päris täpselt ise ka aru, kuidas asjad nii kaugele jõudsid. Aga näed, samm-sammhaaval jõudsid.”
Alguses olid need kommentaarid pigem nagu heatahtlikud märkused, ma ei osanud neis midagi halba näha. Uskusingi siiralt, et ta tahab mulle sellega head või mind kaitsta kogu maailma halva eest. Mina rabelesin sellest välja tänu haiglas minuga tegelenud õele, kes mind päästis ja tegi palju-palju enam, kui temalt oodata oleks võinud või saanud ja ma olen selle eest elu lõpuni tänulik.
Kägu 08.05.2019 11:48 – palun pöördu politseisse, kui on kahtlus, et seal peres ei ole asjad päris okei. Silma kinni pigistamine kahtluse korral on üks hullemaid asju, mida kõrvaltvaataja saab selles olukorras teha.
Võta nüüd teisest otsast. Kui mees ei näita välja huvi selle vastu, milliste riietega naine välja läheb või kellega suhtleb või kohtub, siis naine arvab hoopis, et mees ei hooli temast ja ei armasta teda, ning jätab hoopistükkis sellise mehe ise maha.
Yxik, ei.
Seal on täiesti ilmne vahe, mida tajub loomuldasa iga normaalselt sotsiaalselt funktsioneeriv inimene.
Kompliment on kompliment siis, kui see on siiras märkamine, hoolimine. Nt näeb naine mingis riietuses või uue soenguga eriti nupsik välja, siis märkad seda, ütled, et see hõlst või uus sonks sobib sulle nii hästi; need sukad on su jalas väga seksikad; sulle tõesti sobib see pluus jne.
Aga kui hakkad nõudma, et kuule, naine, kanna neid sukki, ma tahan et sa pandavam välja näeks; või keelama, et selle kleidiga sa küll välja ei lähe, liiga litsakas – siis on ahistamine ja ebameeldiv, kohatu kontrollimine.
Ja seal on vahe, kas mees tunneb normaalset, seltskondliku vestluse tasandil huvi, kellega ja kuhu naine läheb, see huvi peaks jääma umbes samale tasandile kui huvi tundmine naise töö, hobide või lemmikraamatu vastu – või kontrollib teda range vanema või armukadeda maniaki laadis.
Mul endal lôppes vaid paar päeva tagasi selline elu. Ma ei oska siia kirjutadagi midagi ega millestki alustada. Kogu see vaimne ja füüsiline vägivald sai alguse tegelikult juba suhte alguses ja sealt peakski alustama. Ma võiksin kirjutada raamatu, lausa kaks. Miks ma juba varem ei lahkunud? Sest ma EI TEADNUD, et ma kannatan vägivalla all. Tõsiselt.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
