Mina pole küll eripedagoog, aga ühes klassis oli mul selline õpilane, kes ei suutnud hästi paigal istuda. Oli selline suurt kasvu, minust pikem ja parajalt turjakas ja direktor hirmutas, et kui teda ärritada, siis võib ära keerata (ma ei tea, mida sellega öelda taheti, direktor oli ise ka natuke imelik).
No ja jalutasgi see noormees siis tunni ajal klassis ringi, vahepeal esines, näppis minu isiklikke asju, korjasin neid siis järjepidevalt tal käest ära. Vahel kui istus, siis tegi vihikusse-töövihikusse ka üht-teist. Too õpilane oli vähemalt rõõmsameelne ja mu meelest polnud agressiivne, tunni andmist väga ei seganud. Aga ma pole päris kindel palju ta ainest omandada suutis. Kedagi kaasas tal koolis polnud ja minu teada ametlikku diagnoosi ka polnud, aga seda polnud mitmetel õpilastel, kel ilmselgelt oli probleeme kas käitumise või õppimisvõimega. Mõnel oli asi algatatud, aga vanemate huvipuuduse tõttu oli protsess katki jäänud…
Mis ma tahan öelda, on see, et kui laps lihtsalt ringi jalutab ja natuke asju näperdab, siis saab õpetada küll. Aga mida individuaalsemalt saab lapsega tegeleda, seda parem. Üks-ühele suutsin ka kõige lootusetumateks kuulutatud lastele üht-teist õpetada.
Toitumise asja võib proovida, ega kahju ju ei tee ja neid, kes väidavad, et toimib, on veel. Tavalistele lastele piisab tavalisest tervislikust toidust, aga inimene on nii keeruline, et see, millega enamik inimesi kenasti toime tuleb, on mõnele liiast.
