Täiesti loll probleem aga häirib iga päevaga üha enam…Elasin enne kahekesi lapsega. Minul on oma korter kus olin nö peremees aastaid, nüüd andsin selle üürile. Kõik oli oma käe-jala järgi, teen koduga mis tahan, sisustan kuidas tahan, ostan mööblit millist tahan. Nüüd tuli armastus, kuldne kuu selgas. Kolisin mehe majja. Jaa maja on lahe ja tore aga… kas ikka on? Tunnen nagu elaksin võõral pinnal. Vaatasin just ükspäev ühte rämpsposti reklaamlehte ja peast käis läbi mõte, et ,,kunagi oma koju ostan selle …,, mis kuramuse oma koju? Mul on OMA KODU ju olemas. Ärge saage valesti aru, mees ei ole mingi hitler ja siin saab ka muudatusi teha aga tema maitse ikka minu omast totaalselt erinev. Lisan ka ,et me ei ole noored ja peale paari kuud kokku kolinud, vaid ikka aastaid käis see teema enne. Paraku ühisvara ostmine ei tule veel aastaid kõnealla. Naised kes samas olukorras, pigem on see küsimus teile, et kuidas oma peas hakkama saate selle ,,peremehe,, tunde kaotamisega oma peas??
Teema: Elamine mehe pinnal. Kuidas te seda suudate?
Kui vaja, võib ta ju pool sulle kinkida ja ongi ühine olemas. Üldiselt ei saa probleemist aru. Meil ka maja, “koos” ostsime, aga laenumakseid maksab mees. Kodu on ühine, otsused ühised. Kui sulle praeguse kodu stiil üldse ei meeldi, siis tee sellest mehega juttu. Äkki on ta nõus sisustust muutma, nö sinu kätt rohkem majja laskma.
Nii kui ma olen oma tavaari mehe koju vedanud, siis mul on juba üsna hubane tunne 😀
Koliksin kokku siis, kui ikka juba tuleb kõne alla ühine kinnisvara st ühine kodu.
Miks üldse koos elada, kui mitte ühise kodu mõttega?
Mind vist pikalt aitas see, et me koos ehitasime maja, mis ametlikult mehele kuulub. Koos ehitasime ja koos sisustasime. Minu maitsega arvestati päris palju. Kõiksugu tapeedid, plaadid ja värvid valisingi põhimõtteliselt mina ja ka mööbli. Mees sebis ehitusmaterjalid. Siiski aastaid hiljem hakkas häirima ja pidevalt peas tiksuma mõte, et see ju pole siiski minu kodu. Muidugi ei olnud ainult see põhjus, oli lõpuks palju muid, aga lahku läksime.
Lisan veel, et meele tegi veidi mõrudaks siis, kui uus naine majja kolis. Oli ikka kahju ka pooleldi oma kodust välja kolida, mille valmimisel enda vaev ka oli. Et nagu ilmaasjata, aga elu juba kord selline on, mis parata.
No vot ei teki seda hubast tunnet, isegi kui kogu mu tavaar siin on. Ma olen vist nii kaua aastaid harjunud ise otustama, ehitama, looma. Kuidagi ei suuda nagu seda kontrolli käest lasta. Minu oma kodu ei tulnud lihtsalt vaid ikka väga ränga töö ja paljude loobumistega, võibolla seetõttu hindasin seda väga kõrgelt, hetkel on tunne, et üürilepingu lõppedes on lihtsam igasugune armastus ära unustada ja tagasi oma koju kolida. Oleksin kindlasti väga kaua aega õnnetu aga minu jaoks on see kodutunne nii oluline… ei oskagi kuidagi seletada vist nii, et see arusaadav oleks.
Mina kolisin välja. Lahku ei läinud, aga tegin selgeks, et ühiselamine saab toimuda vaid ühisel pinnal. Nüüd vaatame, kas ja kuhu ja kuna.
Mina elan juba kaksteist aastat mehe lapsepõlve õnnemaal, temale kuuluvas majas. Kasvatame siin koos kolme last. Enne elasin kümme aastat üksi. Siiani aeg-ajalt tekib selles osas mõrusid mõtteid. Sest mulle tõesti meeldis ise oma maitse järgi üsna “julgelt” oma elamist disainida, maalida mööblile jne. Mees on mul kaunis konservatiivne ja teistsuguse maitsega. Kogu aeg peame kompromissile minema. Aia suhtes on meil suuremadki erimeelsused kui maja sisemuse suhtes. Enamuse osa ajast olen ma endaga rahu teinud nii, et otsustanud, elus on muidki olulisi ja huvitavaid asju lisaks kodu ja aia disainimisele. Katsun lihtsalt muudest asjadest rõõmu tunda, neid muid asju on piisavalt.
Ärge saage valesti aru, mees ei ole mingi hitler ja siin saab ka muudatusi teha aga tema maitse ikka minu omast totaalselt erinev.
Kõik juba said aru, et sina oled Hitler.
Ja misiganes maitsetustega sa seal “oma kodutunde huvides” lagedale tahad tulla, see pole sobilik.
Kägu 8:29 näiteks armastab mööblit täis sodida, selge see, et seda võib ta kuskil mujal teha.
Sul on mingi muu vastav kiiks.
Eks kaks-kolm kiiksu võib ju veel norminimene ka välja kannatada, aga üldiselt tehku sellised “kunstiinimesed” on asja ikka kuskil omaette.
Mu mees oli valmis meie kooselu alguses pool majast mulle kinkima, et ma ainult tema juurde koliksin. Ütles, et raha on tema jaoks elus teisejärguline ja ta ei oleks oma majas õnnelik ilma minuta. Tekitas hea tunde küll, aga ega mul rohkem vaja polnud, kui see teadmine. Reaalsuses ostsime koos uue kodu ja maja jäi hoopis mehe vanimale lapsele eelmisest kooselust. Väga hea ja õiglane lahendus.
Ma ei suudaks tunda end perenaisena kodus, mis mulle ei kuulu. Nullmotivatsioon oleks seal pingutada. Olen ka juba sellises eas, et loon praegu kodu mõttega, kuidas mul seal vanaduspõlve oleks mugav veeta. Ajutise loomuga pinnal oleks see mõeldamatu.
Et kuidas siis. Kui kaks inimest koos kodu loovad, vahet pole, mis vanuses. Aga ütleme, et ühine pere, lapsed ja mees ja naine. Siis vahet pole, kas korter või maja. Kas ehitatakse aastate jooksul või laenuga, igatahes koos. Ja enamasti tekib ka siis üles kogu aeg teemasid, kas sees elades juba, et ühe maite ja soov ja teise maiste ja soov. Et üks tahab ühte asja ja teine teist. Riieldakse, vaieldakse, unistatakse.
Kogu oma elu jooksul tean ma ühte tuttavate paari, kus naisele anti vabad käed otsustamiseks, mida ja kuidas kodu remontida ja kuidas sisustada. Ja nad olid hetkel vanuses 55 naine ja 60 mees. Mees loobus oma soovidest ja naine ütles, et ta sai ise otsustada ja et mees oli rahul olnud. Nende lugu oli ka jälle omamoodi, kuna neil on ka kaks ühist last, kes ammu täiskasvanud, nad lihtsalt said nö vanemast peast uuesti kokku, elu viis, kuigi vahepeal elasaid mõlemad 15 a muudes kooseludes ja mujal. Nad ise ütlesid selle kohta, et elu on nende kangust lihvinud ja mehel oli nii hea meel, et naisega uuesti kokku sai ja ütles, et teda tegelikult ei huvita, kuidas naine seda teeb, et tema ostsustab auto ostimise ja õueasjade üle.
Muidu aga olen näinud, kuidas domineerivam pool ka ühises kodu loomises püüab oma maitset peale suruda. Õige oleks, kui mõlemad saaksid läbirääkimiste teel kodu sisustamise koha pealt sõna sekka öelda.
Mull kunagi üks vanem mees ütles, et see aeg, kui nad naisega maja ehitasid ja seda seest tegid, oli nende elus üks suur kiskumiste aja vaidluste aeg, et “maja ehitamis ajal – küll sai kisutud ikka.
Arvan, et üks ei pea saama kõike ise otsustada isegi ühise kodu puhul. Kui aga pole oma kodu ja oled vanem inimene ja seal kõik korras ja olemas – mul pole aimugi, kuidas siis rahul olla. Kui te pikka aega tunnete, siis saate ehk rääkida, kardinaid või vaipa vms saad ehk ikka aja jooksul muuta või seinavärvi. See, mis värskendust vajab ja siis koos arutada.
Kummaline tõesti, et see murepilv tekib nt 10a peale kooselu. Vaevlen samuti selle tundega. Järsku, ei kusagilt, ilmus välja tohutu soov ise kodu/kinnisvara omada.
Täiesti loll probleem aga häirib iga päevaga üha enam…Elasin enne kahekesi lapsega. Minul on oma korter kus olin nö peremees aastaid, nüüd andsin selle üürile. Kõik oli oma käe-jala järgi, teen koduga mis tahan, sisustan kuidas tahan, ostan mööblit millist tahan. Nüüd tuli armastus, kuldne kuu selgas. Kolisin mehe majja. Jaa maja on lahe ja tore aga… kas ikka on? Tunnen nagu elaksin võõral pinnal. Vaatasin just ükspäev ühte rämpsposti reklaamlehte ja peast käis läbi mõte, et ,,kunagi oma koju ostan selle …,, mis kuramuse oma koju? Mul on OMA KODU ju olemas. Ärge saage valesti aru, mees ei ole mingi hitler ja siin saab ka muudatusi teha aga tema maitse ikka minu omast totaalselt erinev. Lisan ka ,et me ei ole noored ja peale paari kuud kokku kolinud, vaid ikka aastaid käis see teema enne. Paraku ühisvara ostmine ei tule veel aastaid kõnealla. Naised kes samas olukorras, pigem on see küsimus teile, et kuidas oma peas hakkama saate selle ,,peremehe,, tunde kaotamisega oma peas??
No isegi kui te ühisvara ostate, siis see su probleemi ju ei lahenda….sa tahad ise “oma” kodu sisustada ja mehega on totaalselt erinev maitse…et siis ühise kodu sisustamusel trambid mehe soovid lihtsalt maha ja tema peab sinu valitud mööbliga lihtsalt leppima?
Me rääkisime remondi ja sisustuse poole enne ära, kui tema sünnikoju kolisin. Õnneks oli maja räämas ja vajas kapitaalsemat remonti ning remondiotsused tegime juba koos. Tunnen end siin väga koduselt, sest see ongi minu kodu.
Sellest soovitusest küll aru ei saa, et müügu mees oma maja maha ja ostke uus asemele. Et meest peaks oma (lapsepõlve)kodu maha müüma et naise kapriise rahuldada? Minu arust üsna loomulik, et kui elatakse koos, siis tehakse koos ka remonti ja arvestatakse mõlema poole soovidega, ükskõik kellele see kinnisvara ka kuuluks. Nagu üks eelmine vastaja siin ütles, siis ega koos kinnisvara ostes ju mehe maitse muutu. Kas panete siis mehe fakti ette, et teie hakkate oma maitse järgi pesa punuma ja temal tuleb leppida sellega, et vaid teie otsustate?
Elame mehega n.ö. minu majas ja suvila on ehitatud ka minu krundile, aga mitte hetkegi ei mõtle ma sellele, et see on minu – vaid meie. Meil on ka korter, mille väljaüürime. Kui peaks lahku minema – siis maja jääks minule lastega, mees saaks korteri ning suvila saab meie vanem laps. Kuna maja jättis vanaema minule pärandusena, siis ei müüks seda kellelgi võõrale vähemalt nii kaua, kui võimalik.
Vaatasin just ükspäev ühte rämpsposti reklaamlehte ja peast käis läbi mõte, et ,,kunagi oma koju ostan selle …,, mis kuramuse oma koju? Mul on OMA KODU ju olemas. Ärge saage valesti aru, mees ei ole mingi hitler ja siin saab ka muudatusi teha aga tema maitse ikka minu omast totaalselt erinev.
Mul on kergem ilmselt seetõttu, et mina ei ole selline inimene, kes tahaks sisustuse tingimata nullist alustades teha ja siis (näiteks iga viie aasta tagant) tunneks vajadust sisutust-mööblit jälle mingi uue moe järgi välja vahetada. Olen pigem uuskasutaja, kes lähtub olemasolevast ja kombineerib selle endale sobivaks. Mehe majja kolides vaatasin kogu olemasoleva sisustuse üle selle pilguga, et mis siin on säilitamis-kasutamiskõlblik ja mis tuleks ära muuta/juurde osta ning mis (kõne alla tuli paar mööblieset) saaks minu eelmisest elamisest mehe elamisse üle tuua.
Näiteks olid olemas tore puust talusöögilaud ja toolid. Ma ei taha ma neid välja vahetada – jäägu või elu lõpuni. Köögikappe aga normaalseid ei olnud. Rääkisin mehega, et kööki peaks tulema vanast söögilauast lähtuv köögikappide rivi. Mees oli pmst nõus ja leppisime kokku, kellelt köögikappide uksed tellida. Tööpinna valisin ehituspoes välja kõigepealt mina – mees oli nõus ja saigi see. Magamistoas näit. vaatasin,et oh, vanad ja lahedad riidekapid. Jäid vanad ja väärikad riidekapid samad, aga ei sobinud üksi vana voodi. Ühe sobimatu kapi läkitasin magamistoast pööningukorrusele (praegu on seal mingid asjad ära pandud, eks edaspidi siis vaatab, kas läheb laste kasutusse või…). Tegin ettepaneku osta endale uus ja korralikult lai voodi – ostsimegi. Vanade taluvoodite puhul tegin ettepaneku jätta need hoopis laste vooditeks (tellisin erimõõdus taskuvedrudega madratsid sisse).
Tegelikult on paljud muutused olnud minu algatus, aga õnneks oleme saanud kokkuleppele, st. meest minu ideed ja maitse vähemalt ära ei ehmatanud pole (kuigi ta ise nende peale ehk ei oleks tulnud). Õnneks meil vist pole väga erinev maitse.
Nagu üks eelmine vastaja siin ütles, siis ega koos kinnisvara ostes ju mehe maitse muutu. Kas panete siis mehe fakti ette, et teie hakkate oma maitse järgi pesa punuma ja temal tuleb leppida sellega, et vaid teie otsustate?
Mul tekib ka see küsimus, et kui probleemiks on mehe totaalselt erinev maitse – siis te ju hakkaksite ÜHIST maja sisustades ka kogu aeg vaidlema! Sina vaataksid reklaamlehte ja teeksid ettepaneku osta ühisesse koju …., aga mehele ei pruugi meeldida see mõte ….-st teie ühises majas, kuna tema maitse on väga erinev, nagu sa ütlesid. Ühise maja sisustamine ei saaks teil mitte kergem olema. Ma selles mõttes vahet ei näe.
Nõustun ka sellega, ega siis ühine maja ei tee otsustamist kergeks. Tuttavatel on ühine maja ja vaidlevad poes nagu hullud, kumbki ei tagane ja lõpuks ostetakse selline asi, mis kummalegi ei meeldis – aga peaasi, et teise sõna peale ei jääks.
Maja on küll minu oma, aga oleme kõik asjad lõpuks üksmeelselt ära otsustanud, õnneks on suht sarnane maitse. Mees aktsepteerib mind lahenduste pakkumisel (kuhu teha vahesein, panna kapid jne) – kuna mul on sellel natuke nutti rohkem. Koos oleme ehitanud sisuliselt ümber eluamaja, 0st suvila ja renoveerinud 3-toalise korteri.
Elame mehega n.ö. minu majas ja suvila on ehitatud ka minu krundile, aga mitte hetkegi ei mõtle ma sellele, et see on minu – vaid meie. Meil on ka korter, mille väljaüürime. Kui peaks lahku minema – siis maja jääks minule lastega
Tegelikult ju mõtled küll.
Minu kogemus ütleb ka, et meie asjad on täpselt nii kaua meie kuni meie oleme meie, siis muutuvad hoobilt minuks. Meie on tähtajaga termin.
Kui saad vanemaks ja oled mõnda aega ka üksi elanud, siis ongi kuramuse raske uues suhtes seda “oma kodu” leida.
Kui on uuel mehel kodu ja endal on kodu, isegi ühist ehitades jääd oma kodu igatsema (seda mille ise oled juba kord ehitanud). Pluss veel on minu maakodu ja mehe maakodu ja no neid juba välja ei üüri, kumbki tahab oma maakodus käia ja toimetada.
Elame mehega n.ö. minu majas ja suvila on ehitatud ka minu krundile, aga mitte hetkegi ei mõtle ma sellele, et see on minu – vaid meie. Meil on ka korter, mille väljaüürime. Kui peaks lahku minema – siis maja jääks minule lastega
Tegelikult ju mõtled küll.
Ma lihtsalt selgitan, et maja jääks minule, kuna lapsed jäävad siia ja ühisvarana ostetud korter saaks mehele. Asi on vara jagamises, kui peaks abielu lõppema.
Tegelikult ei ole ju vahet, kas kolid mehe juurde ja tunned, et ei saa seal kõike omatahtsi sättida või siis ostate kahe peale uue pinna – sest ka seal ei saaks kõike omatahtsi sättida ju. Koos ealdes tuleb paratamatult teise inimese soovidega arvestada ja kui maitsed on ikka totaalselt erinevad…
Ühisel pinnal on lihtsalt suurem õigus oma suu lahti teha ja oma soove avaldada.
Mina oleksin ka tahtnud MEIE koos ostetud kodus usteklaasidele midagi maalida, aga mees oli konsrvetiivne ja ütles, et jääb ära, sest temale see ei meeldi. Ma ei hakanud neid klaase ju vastu tema tahtmist täis maalima ometi.
Nüüd on mul oma kodu ja siin on usteklaasidel maalingud ja voodi on täpselt selline nagu mina seda tahtsin. Koos elades pidime leidma ju voodi, mis mõlemale sobis jne, jne.
Mõnda aega võttis aega, kuni harjusin mõttega, et elan mehe korteris. Olen selline, et vajan seljatagust, nii et enda korteri andsin üürile, see teadmine, et enda kinnisvara on endiselt olemas, oli ka kindlasti abiks. Ja probleem polnud mitte ainult mehele kuuluvas korteris elamises, vaid kindlasti ka selles, et olin aastaid üksi elanud, nii et korraga kellegagi koos elamine juba tahtis harjumist, kuigi see ei tulnud ju ka üleöö ega kuidagi kiirustades. Kui lapse saime ja abiellusime, siis ostsime suurema ühise elamise, nii et kogu elu lihtsalt loksutas kõik paika.
Elan mehe kodus. Abielus oleme, ühine laps on, minul on oma kinnisvara olemas, nüüdseks lihtsalt maakodu. Mehe maja on lihtsalt asukohalt mugavam ja lapse puhul mõistlikum. Esimene aasta oli mulle raske, igatsesin oma kodu, nutsin öösiti lausa. Aga mees on mul hea, toetav ja toimekas. Teeb minu kodus kõike, mida vaja ja mida ise näeb, et vajab tegemist, samamoodi mina tema kodus. Kooselatud aastate jooksul on mehe maja läbinud täieliku uuenduskuuri, paljuski pigem minu soovide järgi, mitte mehe. Maitsed on meil väga erinevad, mehel on parem maitse, tuleb tunnistada. Aga mina toimetan kodus rohkem, seega minu mugavus loeb rohkem kui tema maitse. Nii arvab mees ja käitub vastavalt sellele. Mina jällegi õpin mehelt, kuidas tehakse rahumeelselt kompromisse ja sealjuures proovin ka oma maitset kohandada.
Pika remondiperioodi jooksul ei riielnud me kordagi, mõni asi vajas enne tegemahakkamist lihtsalt pikemat settimist ja järeleandmisi oleme teinud mõlemad. Mina ei ole neid teinud mitte sellepärast, et tegu on mehe koduga, vaid sellepärast, et peale vaagimist sain aru, miks mehe mõte oli mõistlikum. On ka asju, mille puhul andis järgi mees. Aia koha pealt ta üldse sõna ei võta, seal käib kõik minu taktikepi järgi. Maakodus käivad asjad täpselt samamoodi, kord jääb peale minu, kord mehe tahe, ühel meelel oleme ka üsna sageli. Seal aga on ta aia osas toimekam ja otsustab rohkem.
Suurema osa ajast on küll nii, et näen, kuidas ta tahab mulle rõõmu valmistada ja laseb mul teha asju, nagu mina tahan. Aga täpselt samaoodi tahan mina talle rõõmu valmistada.
Tema kodus elades ei ole ma kordagi pidanud tundma, et see ei ole ka minu kodu. Juriidiliselt on meil kodud rangelt eraldi, aga senini (ja loodetavasti edaspidi ka) on ikkagi nii, et meie puhul loeb rohkem, et me oleksime ühtne perekond, mitte et meil oleks ühine maja.
Elan mehe kodus. Abielus oleme, ühine laps on, minul on oma kinnisvara olemas, nüüdseks lihtsalt maakodu. Mehe maja on lihtsalt asukohalt mugavam ja lapse puhul mõistlikum.
Abiellusid maatüdruk, kel oli maamaja ja linnalähi (lausa linna) mees, kel oli seal maja.
Ok.
Maatüdrduk väga suuri nõudmisi maja sisekujunduses ei esita (ja Koduekstra püsikunde õnneks ei ole), AGA endiselt arvab, et kuna tema on maalt pärit, siis tema talutütreteadmised on ka EPA lõpetanud maastikuarhitekti aiakujundaja teadmistega võrdsed. (“aias käib asi minu taktikepi järgi”)
Aga kui inimestele sobib, miks mitte.
Maja osas üldse ei häiri. Aitab see, et ma olen laisk inimene ja nii mugav on, et kõik kütmise, elektri ja ehitamise asjad on mehe vastutusala. Ma pole 20+ aastaga selgeks saanud, mis see tema maitse õieti on, sest kõik sisustamise (ja juurdeehituse, trepi asukoha, ahju välimuse jne) ettepanekud on minult tulnud. Aia suhtes on natuke kahtlasem. Kuna puud on minu valitud ja sätitud ning nüüd ilusaks kasvanud, oleks kahju küll, kui nendega enam koos ei oleks. Aga see juhtuks lahku kolides ju igal juhul, isegi ühisomandi puhul – sest üksi ma praegusse elukohta niikuinii elama ei jääks.
Kinnisvara on meil mõlemal rohkem, jätkub maju-kortereid nii endale elamiseks kui lastele, kui vaja – seega ei ole praegune elukorraldus otseselt kitsikuse süü.
Seega teemaalgataja mure puhul tundub, et kas lihtsalt hakkab kuldne kuu tuhmuma ja pea kainenema või on tõesti maitsed nii erinevad, et ta tunneb end praeguses majas piiratuna. Aga kummalegi hädale ei aitaks ka ühisvara.
Mulle meeldib ka peremehetseda ja see mehe pinnal elamine on ikka raske. Ma saan sinust aru! Ega siin ei ole muud lahendust, kui tuleb seda mehele selgeks teha ja kui ta sellest aru ei saa, siis suhe lopetada.
No lahkumineku korral ei jää sulle ju midagi.
Koliksin kokku siis, kui ikka juba tuleb kõne alla ühine kinnisvara st ühine kodu.
Miks üldse koos elada, kui mitte ühise kodu mõttega?
Et nui neljaks peab mees ka uue kodu soetama? Maja müük või üürileandmine ei käi nagu naksti, seda enam, et uus laen võib kordi suurem olla.
