Teema: Elamine Randveres

Elame Randveres mitu aastat, haisuteema leidsin ka googeldades enne kui siia kolisime – tegelikkuses ei ole haisu täheldanud. Või kui väga meenutada äkki paar korda hommikuti on olnud mingi teistmoodi õhk.  aga muidu, kool on olemas, lasteaed, terviserajad. Poodi peab küll Haabneeme minema, aga auto peab niikuinii olema. Tallinna ühistranspordi nr 38 sõidab siia, aga see vist liigub harva, vallasisesed bussid liiguvad kah.

#3766304:

Ja küllap kohapeal selgub, milline kant mulle tegelikult meeldib, Tallinna tollest piirkonnast ei tea midagi. Kaardi järgi tundub ka Lasnamäe lähedal, aga Lasnamäe kõlab koledalt, Muuga ka.

Küllap nägid ka seda kaardilt, et Viimsi ei ole Tallinn.

#3766827:

#3766724:

#3766304:

Ja küllap kohapeal selgub, milline kant mulle tegelikult meeldib, Tallinna tollest piirkonnast ei tea midagi. Kaardi järgi tundub ka Lasnamäe lähedal, aga Lasnamäe kõlab koledalt, Muuga ka.

Küllap nägid ka seda kaardilt, et Viimsi ei ole Tallinn.

Randvere kulgeb Tallinna piiri lähedal, Ecolandi hotellist vasakule jääb juba Mähe, mis kuulub Tallinna linna alla. Samamoodi pirita teelt tulles on piiriks Miiduranna Coopi juures asuv raudtee. Muuga kuulub ka veel Viimsi alla. Lasnamäele sõidab nii Randverest kui Pärnamäelt autoga minnes 30 min. Bussiliikluse juures mainin ära, et Tallinnas ja Viimsis on erinevad piletihinnad – tallinnlastele ühiskaardiga tasuta, isikustatud ühiskaardiga Viimsis 0,72 senti vallasisestel liinidel, tallinnas sõites tuleb osta tunnipilet 1,50 eur. 174 liini haldab Sebe, linna sõit 1,28 euri.

Muu jutt ilmselt õige, aga Pirita teed mööda ega Miiduranna Coopi juurest Sa küll ühegi valemiga otse Randverre ei satu, sealt on Randvereni kilomeetreid.

#3766237:

Plaan suurem elamine soetada ja ühe paigana on silma jäänud Randvere Viimsis. Millised oleksid selle koha head ja vead? Guugeldades leidsin, et Muuga sadamast tuleva haisuga on probleeme, aga need artiklid olid mitu aastat vanad. Kas see probleem on endiselt üleval?

Elasin seal aastaid. Elupõliste tallinlastena kolisime. Tõsi, mõnedki aastad olen sealt ära. Aga mitte ei olnud see iidammu. Laias piiris võiks öelda, et Metsakasti kandis.

* haises jah, aga periooditi
* kolises jah, eriti öösiti lahtise aknaga magamine suvel oli raske
* linnatransport oli väga hea
* taksod-kiirabid tulevad väga kiiresti
* krundid imepisikesed. isegi alla 1200 ruutmeetri
* poodidega kehvasti, st linnas tuli ikka poes käia
* palju uudishimulikke naabreid, kes püüdsid kogukonnatunnet tekitada 🙂 ja mingeid “hopp-
hopp – sel laupäeval kõik hekkisid pügama!” hoogtööpäevakuid korraldada. Ilmuti väravale rinnutama ja “sõbrustama” ja naabreid klatšima. Meie soovisime elada aga rahulikult ja omaette.

Meile ei sobinud selline ei liha ega kala elu. Pole maakoht ega pole linn. Null privaatsust ja ikka sellised nagu kortermajades a la ühistu koosolekud, kus arutatakse, kas peavad olema ühesugused postkastid või ei. Või kas võidupühal võib kell 11 päeval muru niita. Kohutav koht. Kolisime maale, sest juba Randverre kolisime kesklinnast lootusega saada rohelisemasse, rahulikumasse ja mõnusamasse piirkonda. Pideime rängalt pettuma, kuigi meil oli isegi hästi – kahel pool olid väga-väga normaalsed naabrid. Aga see-eest leidus ikka neid, kes tulid küsima, et miks ma ometi küll koerale kaks korda päevas süüa annan või et kas ma ikka tean, et mu mees eile poest kaks õlut ostis. Või kes tulid siiralt küsima, et kas nende Pontu võiks meie koerale kutsikad teha, sest kutsikad on ju nii armsad. Ning solvusid, kui keeldusime. Või kes kiljatasid ja katsid oma vanamehe silmad, kui mööda minnes juhtusid naabrinaist bikiinides oma aias töötamas nägema. Õudne koht meie jaoks.

Aga inimestele, kellele annab turvatunnet sinu päikesevõtukohast 4 meetri kaugusel peenraid rohiv naaber ja kes igatsevad ühistu koosolekuid ja tänavanurkadel naabritega klatsimist (ja enda klatšida laskmist) on see ideaalne koht.

#3766368:

Elame Randveres mitu aastat, haisuteema leidsin ka googeldades enne kui siia kolisime – tegelikkuses ei ole haisu täheldanud. Või kui väga meenutada äkki paar korda hommikuti on olnud mingi teistmoodi õhk. aga muidu, kool on olemas, lasteaed, terviserajad. Poodi peab küll Haabneeme minema, aga auto peab niikuinii olema. Tallinna ühistranspordi nr 38 sõidab siia, aga see vist liigub harva, vallasisesed bussid liiguvad kah.

Mulle jääb mõistetamatuks, miks seda vastust on miinustatud. Oleksin ise enam-vähem samamoodi vastanud.

Elan Randveres nüüdseks 6 aastat. Seal tagumises otsas, Tädu terviserajani 400 m, meri paistab aknast.

Sadama näeb ka aknast ära. Haisu ei ole täheldanud. Vbl mõned üksikud korrad on selle aja sees varahommikul natuke teistmoodi lõhnanud, kuid mitte märkimisväärselt.

Bussiliiklusega on tõepoolest jamavõitu – peres küll 2 autot, kuid aeg-ajalt sooviks ikka väljas söömas käia ja veini ka kõrvale juua. Või siis sõbrannadega veiniõhtut teha.

Nr 38 bussi peatuseni on 1,3 km. Kõnnitav, kuid kontsakingaga siiski ebamugav. Paduvihmaga ka ei ole kõige toredam. Kõike seda on tehtud. Lisaks ei kipu see 38 sõitma sobivatel kellaaegadel. Laps käis Reaalis ja kui kool lõppes, siis oli mitu tundi vaba auku bussiliikluses. Siis kasutas nr 8 võimalust – selle peatusest 3,2 km kõmpimist.

Nüüd on olukord siiski parem, kui 115 sõitma pandi. Aga see ka suhteliselt nagu kuuvarjutus.

Poes käime Pirita Selveris, kui töölt koju tuleme.

Muidu on täiesti tore siin elada – on terviserajad, korralik kergliiklustee (sõidan rullsuuskadega), meri.

Märgin siiski ära – enne elasin Nõmmel. Seal meeldis mulle rohkem.

Mina elupõlise tallinlasena küll Viimsi karuperse ei koliks. Linna jõudmiseks on tarvis läbida paras pudelikael. Mu sugulane, kes Viimsist Tallinna tööle sõidab, kasutab juba ühistransporti. Sellega on vähemasti lootus mingikski ajaks linna jõuda.

Mitte ühelgi Tallinna lähivallal ei ole nii kehva ühendust lähima tõmbekeskuse ehk siis Tallinnaga.

Ma küll Randveres pole elanud, aga seal samas kõrval asuvas külas küll. Lapsed käisid Randvere lasteaias ja koolis. Lasteaia ja kooliga olin küll rahul. Üldse laste jaoks on see kant nagu paradiis. Päris ilusat randa jah polnud, aga oli Randvere muul ja seal sai ikka ujumas käidud. Koera paska oli küll muul täis pidevalt, sadam ka kohe kõrval, aga kui väga pirtsakas pole, siis kõlbas küll. Meie puhul oli plussiks see, et 38 peatus oli lähedal, miinuseks see, et käis harva. Samas pluss oli see, et 1km jalutada ja sain 34A peale. Ma käisin Piritale tööl ja hommikul ummikute tõttu jõudsin bussiga siiski kiiremini kohale.
Nagu siin keegi ütles, siis minu jaoks oli samuti see koht ei liha ega kala. Ma pigem oleks elanud sel juhul juba Tallinna kesklinnas korteris ja omanud veel lisaks maakodu.
Me mehega kumbki ei kannata seda, et naabrid on ümberringi. Isegi kui nad on toredad. Privaatsust absoluutselt pole ja mina pole mingi inimeste sõber. Isegi korteris on rohkem privaatsust. Tagatipuks ehitati meie kõrvale suur kahekordne monstrum, mis nägi välja nagu kindlus oma pisikeste laskeavadega. Venelaste värk, mis teha.
Igal juhul ära me sealt kolisime. Lapsed nutsid oma sõpru taga. Mulle ei meeldi inimestega külg-külje kõrval elada. Hetkel elame korteris, aga paari-kolme aasta pärast saab meil valmis päris oma maja, mille ümber laiub 8ha maad ja metsa. Mina väärtustan sellist elukohta ja olen sellest juba kümneid aastaid unistanud.

elame Muugal ja väga rahul, linnaga hea ühendus, 34a käib regulaarselt. Lapsed käivad Pirital koolis, kodus peatus ukse ees ja koolis samuti bussipeatus väga lähedal. Elame nagu maal, aga samas nagu linnas ikkagi, sest autoga on kanalist kesklinna kiire ja ladus sõit. Krunt on meil 1200, parasjagu selline, et jõud käib üle ja kõik mahub ära – ajaviiteala ja peenramaa kasvuhoonega, viljapuud. Nüüd on mitu toidupoodi, isegi toidukohti lisandub, kurta nagu polegi millegi üle. Suuremaid oste teeme nagunii linnas. Hambaarst kooli juures, lastel mugav. Kuuldavasti vist perearst millalgi pidi tulema, aga hetkel meil perearst linnas.  Kohalik kogukond on enam-vähem aktiivne ka. Sedasorti reegleid, et pühapäeviti ei niida jne, püütakse teatud seltskonna poolt sisse viia, aga teised ei tule järele. Üldiselt mingit metsikut lällamist ja lärmamist pole kuulnud kunagi pühapäeviti, mistõttu ei tunne igasugustest reeglitest ka puudust. Keegi meie aial ei kõõlu ja vastasnaabrit ei siuna. Piisavalt suur koht põhiliste teenuste olemasoluks, meeldivalt väike koht lastele liikumiseks ja samas ka küllaltki privaatne.