Riik maksab lastele, kes on vanema kaotanud läbi surma toitjakaotuspensionit aga kui lapsevanem laseb lihtsalt jalga ja teda lapse jaoks ei eksisteeri enam, siis peab üks vanematest ise vaatama, kuidas hakkama saada.
Nii ebaõiglane.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Riik maksab lastele, kes on vanema kaotanud läbi surma toitjakaotuspensionit aga kui lapsevanem laseb lihtsalt jalga ja teda lapse jaoks ei eksisteeri enam, siis peab üks vanematest ise vaatama, kuidas hakkama saada.
Nii ebaõiglane.[/tsitaat]
Saa kaineks. Ja hoia meestest eemale, et jälle 9 kuu pärast üks soovimatu laps siia ilma ei saabuks.
Võtke see pension ja andke isa tagasi. Kadestada ei ole siin midagi.
Siin on natuke ka samad põhjused, mis üksikvanema toetus nii madalal hoitakse, oli vist 19 eurot. Ka selle raha nimel on neid naisi, kes ennast teadlikult üksikvanemaks registreerivad, kuigi lapse isaga koos elavad. Kui nüüd riik hakkaks rongaisade eest elatist maksma, siis neid “rongaisasid” tekiks nii-öelda kohe juurde, kelle naised kaebaksid, et mees ei maksa jne, kuigi ise võib-olla mehega koos last kasvatavad. Hea öelda, et tuleb kehtestada paremad kontrollimehanismid jne, aga sellised asju on lihtne lavastada. Surmatunnistust juba ei võltsi.
Jääb mulje, et parem surnud vanem kui elus…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Jääb mulje, et parem surnud vanem kui elus…[/tsitaat]
Mul on üks nn. “sõbranna”, kellel on kaks last nagu minulgi ja esimese lapse isa elatist ei maksa, vahel harva võtab lapse enda juurde ja helistab ja suhtleb mingil määral. Minu esimese lapse isa on surnud. Ja ükskord ta siis ütles, et minul on ikka parem, et parem surnud isa kui vahel pildil olev isa. Mul jäi karp ikka totaalselt lahti sellise avalduse peale. tema lapsel on vähemalt võimalus vahel harvagi oma isaga suhelda, minu lapsel ei tule seda võimalust kunagi. Minu arust väga haige avaldus.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mul on üks nn. “sõbranna”, kellel on kaks last nagu minulgi ja esimese lapse isa elatist ei maksa, vahel harva võtab lapse enda juurde ja helistab ja suhtleb mingil määral. Minu esimese lapse isa on surnud. Ja ükskord ta siis ütles, et minul on ikka parem, et parem surnud isa kui vahel pildil olev isa. Mul jäi karp ikka totaalselt lahti sellise avalduse peale. tema lapsel on vähemalt võimalus vahel harvagi oma isaga suhelda, minu lapsel ei tule seda võimalust kunagi. Minu arust väga haige avaldus. [/tsitaat]
Sõbranna lapse isal on “võimalus” nii lapsele kui emale korduvalt ja korduvalt haiget teha oma harvade väljailmumistega. Sinu lapse isal seda “võimalust” pole. Rohkem empaatiat!
Ebaõiglane on siinjuures elatise ja toitjakaotuspensioni vahe, mis ei tohiks sentigi olla väiksem kui minimaalne elatis. Isa surmaga lapse materiaalsed vajadused ei vähene! Kahjuks on aga toitjakaotuspension oluliselt väiksem (kuni poole väiksem) kui elatis.
Ja viimasele kommenteerijale tõesti: ole hea ja hangi endale empaatiavõime! Parem surnud isa kui eraldi elav isa? Mul pole sõnu… oled sa ilma isata (st. orvuna) kasvanud? Küllap mitte.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Jääb mulje, et parem surnud vanem kui elus…[/tsitaat]
Kui sest vanemast miskit tolku lapsele ei ole, siis küll jah.
Täpselt. Ma olen selle peale juba mitu aastat mõelnud. Laps alles lasteaiaealine ja isa oli ka suht noor alles, nii et ennem surma tööaastaid ka polnud jõudnud eriti koguda.
Sellist asja, et “parem surnud, kui kuskil eemal” räägib ainult rumal, empaatiavõimetu inimene.
Palun ärge öelge seda kunagi lesele või isa matnud lastele. Neelake alla oma kibestumus.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Ja viimasele kommenteerijale tõesti: ole hea ja hangi endale empaatiavõime! Parem surnud isa kui eraldi elav isa? Mul pole sõnu… oled sa ilma isata (st. orvuna) kasvanud? Küllap mitte.
[/tsitaat]
Mina pole öelnud, et surnud isa on parem kui eraldi elav isa – need sõnad panid sa minu suhu vägivaldselt. Lihtsalt juhtisin tähelepanu, et teemaalgataja sõbrannast on võimalik siiski ka aru saada.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
