Esileht Pereelu ja suhted Elatis ja ühine aeg lastega

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 47 )

Teema: Elatis ja ühine aeg lastega

Postitas:
Kägu

Meil kolm last, kellest kaks põhikoolis ja üks lasteaias.
Käksime sõbralikukt lahku ja kokkulepe oli, et tema maksab 100€ lapse kohta ning lapsed on tema vabadel päevadel temaga.
Selline korraldus toimis u 6 kuud. Väiksemaga polegi väga muret, sest ühe päeva nädalas on kindlalt isaga. Suurematega on aga asi hapu, sest vabad päevad on nädala sees. Suvel on lastega olnud u 4-7 päeva kuus.
Järjest enam tuleb takistusi, küll on rohkem tööl, küll on haltuura, küll on üritused jne. Suuremad lapsed ei taha ka enam isa juurde minna, sest isal pole niikuinii aega.
Lahus oleme üle 2a ja no selline ebastabiilne korraldus ei sobi enam ka mulle, sest tahan täiskohaga tööle minna ja ausalt öeldes vajan ise ka puhkust, sest terve suve olen lastega toimetanud ja nende aega sisustanud. Minuke on lapsed olulised ja nii kurb, et isa neist järjest enam võõrdub.
Praegu olen tegelikult ärritunud, sest isa lubas lapsed nv võtta. Ma olin sellega arvestanud ja plaanisin sõbrannaga kohtuda ja kodus suurpuhastust teha ja shopata. Ühesõnaga aeg iseendale. Muidu teen kõik toimetused lastega. Nüüd isa teatas, et tal laupäeval töö ja siis pruudiga pühapäeval üks üritus. Ja üldse andis teada, et esimene vaba nädalavahetus on tal detsembris.
Ja nüüd siis mõtlen, et mina olen talle elatisega vastu tulnud ja pikalt mõistev olnud, aga seda ainukt selle pärast, et lastel oleks isaga suhe. Mõtlesin, et teen pakkumise elatist suurendada, sest kui lapsed temaga pole on minu kukud lastele suuremad (eriti suvel). Võin ka jonnida ja öelda, et tehku tööd, et me saame ise hakkama, sest stabiilsus on parem kui ebastabiilsus. Ma ei teagi kuidas oleks hea läheneda

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ütled otse välja, et kui senised kokkulepped mehe jaoks enam ei kehti, siis sinul on ka õigus omapoolsest lepingu osast taganeda. (Ka suuline leping on leping). Ja et ta kas hakkab lapsi sama tihedasti hoidma, kui kokkulepe ette näeb või maksab elatist senisest oluliselt rohkem.
Muide, ei pea täit kehtivat miinimumi välja nõuda, aga 100 eurot lapse kohta on ikka julmalt vähe, sellest rohkem saab küll tahta.
Kui ta sellele ei reageeri, annad elatise nõude kohtusse. Võid ka lastega kohtumise korra paikapanemiseks pöörduda lastekaitseametniku poole (mina nii tegin), kes kutsub teid mõlemaid siis kohtumisele ja arutate selle korra ametniku juures läbi. Mõni mees ametniku kutse peale tuleb kohale ja võtab aru pähe. Mõni ei võta. Eks sa seda saad näha. Järeldused teed vastavalt tulemusele.
Kui mees ajab sõrad vastu ja üldse enam kohtuda ei taha, siis võid ju ka miinimumi täies mahus sisse kasseerida, saad siis oma asjade ajamiseks lapsehoidjat palgata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui mees ajab sõrad vastu ja üldse enam kohtuda ei taha, siis võid ju ka miinimumi täies mahus sisse kasseerida, saad siis oma asjade ajamiseks lapsehoidjat palgata.

kolmele lapsele ei mõista ükski kohus 3×270 eurot välja

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui mees ajab sõrad vastu ja üldse enam kohtuda ei taha, siis võid ju ka miinimumi täies mahus sisse kasseerida, saad siis oma asjade ajamiseks lapsehoidjat palgata.

kolmele lapsele ei mõista ükski kohus 3×270 eurot välja

miks mitte? oleneb ju isa palgast. kui sissetulek on näiteks 2000, siis ma arvan, et on väga ok, kui lapstele makstakse 3×270.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja

Laste isa palk on umbes 1100 neto. Selle pärast olengi olnud nõus 300€ suuruse elatisega, sest ei taha teist inimest ju ka rahaliselt ära kurnata. Minu jaoks on oluline, et lastel oleks suhe isaga, aga kui isa nüüd ei panusta peaaegu üldse, siis ka minu headus saab otsa. Ise jah teenin rohkem, aga olen hetkel valinud pigem väiksema koormuse ja väiksema sissetuleku, et laste jaoks oleks rohkem aega. Ise sätin pidevalt oma tööd laste järgi, eriti väikesema. Mul õnneks on selline töö, et saan üsna sageli tööaega ise valida ning ka lapse tööle kaasa võtta. Harvem saan kodust töötada. Laste isa aga väidab, et tal selline töö, et ei saa haiguslehtegi võtta. Ja kui veel koos olime, siis haiguslehe võttis ainult siis, kui ise enam voodist tõusta ei suutnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ise arvan, et ühine aeg lastega ei tohiks tegelikult olla üldse seotud elatise suurusega. Ega mees maksa ju selleks, et oma lapsi näha või mitte näha. Seega, elatist küsi ikka kõikide võimete ja vajaduste piires.
Aga. Kahe aastaga kasvab isa lastest lahku küll kui reeglipäraselt ei näe. Nii vist ongi teil juhtunud. Kahju küll. Ei oska eriti nõu anda, mis isa prioriteete võiks muuta… võibolla lastekaitsetöötaja aarvamused, võibolla pruudi käsk, et ole oma lastega ka… kes teab..

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ise arvan, et ühine aeg lastega ei tohiks tegelikult olla üldse seotud elatise suurusega.

Mina arvan, et võiks küll. Nt kui isa on lastega sageli koos, kuni pool aega, siis ei pea elatist üldse maksma, kui vähem, siis peab maksma natuke, kui üldse mitte, siis täie rauaga. Lisaks peaks elatis muidugi olenema ka maksja palgast.
Teemaalgataja, kas sina saad puhta südamega öelda, et sul ei kulu kolme lapse peale rohkem, kui kolmandik oma sissetulekust? Minul nt kulub enda ja lapse peale võrdselt. Miks siis isa peab nii odavalt pääsema, kui ta sealjuures tegeleda ka ei taha nendega?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Saan aru, et sul emotsioonid laes, aga mina ka ei soovita elatise tõstmist siduda lastega koosveedetud ajaga.
Sul on praegu hästi see, et saad eksmehega suheldud, elatist maksab ja ka lastega kohtub (4-7 päeva kuus). Elatise osas on teil konkreetne kokkulepe. Palju hägusem on laste ja isa koosveedetud aeg. Mida tähendab, et lapsed kohtuvad isaga tema vabadel päevadel? Siin oleks vaja kindlamat süsteemi, kas siis mingi kindel intervall või leppida konkreetselt kokku päevade arv, mille isa veedab kuus lastega. Praegune süsteem võimaldabki laveerida.

Tundute mõistlikud inimesed olema ja soovitan ikkagi silmast-silma kokku saada, suud puhtaks rääkida ja kohtumiste osas leppida kokku süsteem, mis oleks konkreetsem. Ähvardused võiks jääda kõrvale. Praegu lahmima hakata ei maksa. Isa maksab oma palga kohta suhteliselt mõistlikku elatist, ehk saad kohtus 50 eurot lapse kohta rohkem, aga kui tulemuseks on see, et isa siis üldse lastega ei kohtu? Võiks ka arvestada pikema perspektiiviga – väga suure tõenäosusega langetatakse miinimumelatise summat aastast 2021. Praegu viiakse Tartu Ülikooli juures läbi vastavat uuringut.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui tunded kõrvale jätta, siis aeg on raha ja kui isa aega ka ei panusta, siis kulub emal aega rohkem. Selge see, et isa peaks siis rohkem maksma. Jah, rahaga isa armastust ei kompenseeri, küll aga saab ema tänu rahale natuke rohkem hingetõmbeaega, kui saab palgata näiteks lapsehoidja. Või saata lapsed kinno selleks ajaks, kui ise juuksuris on.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina käisin aastaid tagasi kohtus elatist nõudmas ja küsisin selle aja kohta tugevalt üle miinimumi. Põhjuseks tõin isa hea palga (oli üle keskmise), et on tal ainus ülalpeetav ning et kogu kasvatus on langenud minu õlule, kõik otsused ja käimised, et pean töölt vabaks võtma, et eriarstile kaasa minna, sest ei tea ju 4-6 kuud ette oma graafikut ning lisakulud bussipiletile (elasime linnast väljas ja autot mul polnud, juhiluba oli). Kohtunik tegi suured silmad ja küsiski, et te soovite, et teie aeg kinni makstakse? Ma vastasin ausalt jaa. Seal oli veel paar täpsustatavat küsimust, aga neid ei mäleta. Siiski jäi mulje, et see kohtunikule üldse ei meeldinud, et nii nõudsin.

Kokkuvõttes sain oma küsitud summa. Nüüd on see vaid väga napilt üle miinimumi ja ma pole tõstmist nõudnud ja ei nõua ka. Ma oleksin ausalt olnud nõus selle väiksema summaga, kui ta oleks seda igakuiselt maksnud. Hea oleks ka olnud, kui ta kasvõi natukene oleks lapsega koos aega veetnud. Kahjuks pole ta seda üle kuue aasta teinud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Saan aru, et sul emotsioonid laes, aga mina ka ei soovita elatise tõstmist siduda lastega koosveedetud ajaga.

Sul on praegu hästi see, et saad eksmehega suheldud, elatist maksab ja ka lastega kohtub (4-7 päeva kuus). Elatise osas on teil konkreetne kokkulepe. Palju hägusem on laste ja isa koosveedetud aeg. Mida tähendab, et lapsed kohtuvad isaga tema vabadel päevadel? Siin oleks vaja kindlamat süsteemi, kas siis mingi kindel intervall või leppida konkreetselt kokku päevade arv, mille isa veedab kuus lastega. Praegune süsteem võimaldabki laveerida.

Tundute mõistlikud inimesed olema ja soovitan ikkagi silmast-silma kokku saada, suud puhtaks rääkida ja kohtumiste osas leppida kokku süsteem, mis oleks konkreetsem. Ähvardused võiks jääda kõrvale. Praegu lahmima hakata ei maksa. Isa maksab oma palga kohta suhteliselt mõistlikku elatist, ehk saad kohtus 50 eurot lapse kohta rohkem, aga kui tulemuseks on see, et isa siis üldse lastega ei kohtu? Võiks ka arvestada pikema perspektiiviga – väga suure tõenäosusega langetatakse miinimumelatise summat aastast 2021. Praegu viiakse Tartu Ülikooli juures läbi vastavat uuringut.

Rahaga on asi seotud nii palju, et ka ema vajab mõnikord (laste)vaba aega. Sel ajal hoiaks lapsi isa. Kui isa seda ei tee, tuleb palgata lapsehoidja.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja

Ma tahakski.mingit kindlat graafikut või teadmist, millal isa lastega on. Mina ju olen see, kes lastele asju selgitab ja pärast pean nende pettumusega toime tulema.
Juunis oli lastega 4 päeva, juulis 7 päeva ning augustis pole veel aega leidnud, kuigi isal just lõppes pikk puhkus. Meil mõlemal on sisuliselt juuni-augusti keskpaik vaba.
Muul ajal on isal üks kindel päev nädala sees vaba. Ja sel päeval on suurematel lastel kool ja õhtul trenn. Suuremad lapsed ei ole valmis trennist loobuma, et mõne tunni isaga veeta ja ma seda ei soosi ka. Väiksem saabki nii ühe lasteaia vaba päeva juurde.
Isa tööaeg on tavaliselt 10.00-15.00 ja siis paus ning 18.00-22.00. Saan aru, et sinna on keeruline lapsi mahutada, aga kuidagi ju peab saama. Ja lisaks on siis nädalas mõni hommik või õhtu vaba, vahel veel mõni päev. Need ajad siis täidab oma hobide ja pruudiga. Ja sedasi need lapsed pildilt kaovadki. Kooli ajal on täiesti reaalne, et isa on suuremate lastega 1 või 2 päeva kuus.
Kui rääkida rahalistest kulutustest, siis võin julgelt öelda, et minu poolsed kulutised 3-le lapsele on palju suuremad. Mul on majalaen ja autoliising ning lastel trennid. Laste transport ja arstil käimised on kõik minu teema. Samuti laste esinemised ja võistlused, mis on pidevalt teises linnas. Minu jaoks ei ole raha nr 1, sest väärtustan aega lastega. Majandan end täpselt nulli ja hoian kokku pigem enda pealt. Lapsed ei saa hirmkalleid riideid, aga saan neile lubada siiski valdavalt uusi asju.

Ja igasugune aja planeerimine on keeruline, sest lastel on ju ka sünnipäevad ja sõpradega plaanid. Kui lõpuks isa saab nendega aega veeta, siis palun neil plaanid ümber teha vms. Ja siis juhtub see, et isa teatab, et ta ei saa. Ja lapsed on õrnad. Nutavad, on kurvad ja siis jälle vihased ja ütlevad, et ei taha isa juurde minna ja siis jälle loodavad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Päris jõhker tööaeg nii kleenukese palga jaoks. Ei imesta sugugi, et tal aega pole. Lahendust ei oska pakkuda, kuid frustratsioonist saan aru.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sellise graafikuga tööl käies ei näeks isa lapsi ka koos elades kuigi palju. Millal ja kuidas praegu kokku lepite, millal isa lastega kohtub?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mehe palga ja tööaegade järgi tundub, et isik töötab kas teatris või ERRi majas, kus päeval proovid või võtted või muu ettevalmistav tegevus ja õhtul etendus või võtted. Aga teema osas arvan, et tuleb ikkagi üle vaadata varasemad kokkulepped ja keskenduda ajaprobleemi lahendamisele. Raha osas mehega vägikaigast vast praegu vedama ei hakkaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

mees laseb mõnusasti liugu sinu kukil. ise tead kas lased seda teha v mitte.
igasugune lastega koosveedetud aeg on kulukas, isegi kodus olles pead ekstra süüa ostma, aga välja minnes kaob kolme lapsega raha taskust tuulekiirusel.
isal on nii mugav sellest kõigest kõrvale hiilida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja

Kooselu ajal oli ta väga mugav, laisk, edev ja muude pahedega mees, aga lastega tegeles ja neil olid loovad ja põnevad tegemised. Tõesti, tegu on inimesega, kelle töö on laval särada. Väljaspool aga väike meeslaps.
Varasemad kokkulepped elatise osas ja aja kasutusega oli see, et 100€ laps ja vähemalt 2 nv nädalas, reaalselt see toimis lühikest aega. 1,5a juba teema ja tüütab ära. Lisaks võtab muid asju juurde.
Usun.siiralt, et me mõlemad võiksime olla head lapsevanemad, kui ta ise ka natukenegi pingutaks.
Mina ei tea ka kuidas temaga asju ajada või suhelda. Kuulen ainult, et ei saa.
Minu vajadus oleks 2 nv kuus või siis 1 nv ja mingi muu aeg. Ülekõige igatsen sellist 24h üksiolemist ja vaikust.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Hm. Mul olid vahepeal eksiga samalaadsed probleemid ja ma täiesti tõsiselt kaalusin nende probleemide lahendamist sel viisil, et nõuaks elatisena välja maksimumi, mis saada on, aga kui isa on kuu jooksul lapsega piisavalt kaua aega koos olnud, siis nö maksaks osa raha tagasi.
Ütleme, nädalavahetuse – reede õhtust pühapäeva õhtuni – pealt 25 ja kui on lapsega pikemalt, siis 10 eurot täispäeva pealt. Poolikud päevad ei läheks arvesse, sest poolik isaga veedetud päev ei anna isiklikult mulle mitte mingit vabadust. No ta siiski sai pika veenmise peale (lastekaitseametniku abiga) aru, et ta peab oma aega ka lapsele kulutama nii et ma seda varianti sel kujul välja ei käinud. Jäi küll kokkulepe, et suvel on laps pikemalt – kaks nädalat – isaga ja selle aja eest isa elatist ei maksa. Oleks ta terve kuu järjest võtnud, ma oleks talle ise elatist maksnud, aga seda ei juhtunud iialgi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sina oled ka sinisilmne, kes arvab, et lahku minnes ei muutu laste jaoks midagi ja nad saavad kaks armastavat perekonda? Mis vahet seal on, rahumeelselt või mitterahumeelselt lahku, suhted eraldielava vanema ja laste vahel kaugenevad ju nagunii. Lapsed ei pruugi öelda, mida nad lahutuse tõttu tunnevad, aga sageli teevad nad nii seetõttu, et ei soovi oma vanematele haiget teha või neid muretsema panna.
Olen nii endine kui uus naine.
Esimesest kooselust on kaks last. Mees oli tore ja töökas, ei suitsetanud ega joonud, lastega vägagi tegeles. Kasvasime lahku. St mina kasvasin lahku. Elasime ühe katuse all, perekonnaelu see enam ei olnud. Kuni ta ära läks, uue naise juurde. Mulle oli see kergendus- käsi südamele, null protsenti armukadedust, mul oli nii hea meel, et tal lõpuks keegi on ja koht, kuhu minna. Elatist ma ei nõudnud. Õigupoolest ei läinud elu minu jaoks ka kallimaks, kommunaalarveid maksnud ja süüa ostnud olin ju ennegi. Lisaks kuna mina olin see, kes elu lõhkus, pidasin ausaks teisele inimesele kirvest mitte selga lüüa. Kodu (ilma ühegi laenuta) jäi ju mulle, tema aga pidi oma elu uuesti algusest üles ehitama hakkama. Lastega suhted säilisid. Helistasid, kohtusid, kui midagi oli vaja, osteti. Mina end vahele ei torkinud. Isa uue naisega saavad hästi läbi, väga armas naine on (meil omavahel temaga suhtlus ja suhted puuduvad, aga kohtudes teretame kenasti). Isa uude koju nad kordagi ööbima pole jäänud ja selle osas ma silmi ei pöörita- ega see minu laste kodu ei ole ja pealegi on meie elukohtade vahe vaid 15 km, olekski nagu veider kui nad ööseks oma koju poleks tulnud. Tänaseks on lapsed täiskasvanud.
Praegusel abikaasal on varasemast laps. Lahkuminek lapse ema tegude läbi. Lapsega suhted minimaalsed. Elavad kaugemal, kohtuvad harva. Uue naisena ei pane ma sugugi puid alla, a´la toome ta enda juurde ega innusta rohkem suhtlema. On kordi, kus neil on jäänud kohtumata, kuna meil on olnud muud plaanid (sõitsime reisile, käisime sugulase juubelil jms.). Ei, ei ole soovinud teda meie pere üritustele kaasa võtta.
Mõtled, et äkki nõuaks elatist rohkem. Sellega saavutad ilmselt selle, et eksmees kohtub lastega veel vähem. 4-7 päeva kuus on isegi palju. Lisaks 3*270 ei mõista ükski kohus välja. Jaga oma kolme lapse eest saadav riiklik toetus kahega ja lahuta see 810st. See on maksimum, mis saaksid.
Ma arvan küll, et kuna tal on uus pruut, siis seetõttu on ka kohtumised lastega jäänud harvemaks. Aga kas tal siis ei ole õigust uuele elule? Mõjutada uue pruudi kaudu meest lastega rohkem suhtlema, ma arvan, see on tühi töö. Kui see naine näeks murekohana isa ja laste suhtluse kaugenemist, oleks ta neid juba rohkem suhtlema proovinud saada. Ilmselgelt teda ei huvitagi ja kuna neil on mehe töö iseärasuste tõttu ühist vaba aega niigi vähe, siis on lapsed talle vaid tüütud. Karm, aga aus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sina oled ka sinisilmne, kes arvab, et lahku minnes ei muutu laste jaoks midagi ja nad saavad kaks armastavat perekonda? Mis vahet seal on, rahumeelselt või mitterahumeelselt lahku, suhted eraldielava vanema ja laste vahel kaugenevad ju nagunii. Lapsed ei pruugi öelda, mida nad lahutuse tõttu tunnevad, aga sageli teevad nad nii seetõttu, et ei soovi oma vanematele haiget teha või neid muretsema panna.

Olen nii endine kui uus naine.

Esimesest kooselust on kaks last. Mees oli tore ja töökas, ei suitsetanud ega joonud, lastega vägagi tegeles. Kasvasime lahku. St mina kasvasin lahku. Elasime ühe katuse all, perekonnaelu see enam ei olnud. Kuni ta ära läks, uue naise juurde. Mulle oli see kergendus- käsi südamele, null protsenti armukadedust, mul oli nii hea meel, et tal lõpuks keegi on ja koht, kuhu minna. Elatist ma ei nõudnud. Õigupoolest ei läinud elu minu jaoks ka kallimaks, kommunaalarveid maksnud ja süüa ostnud olin ju ennegi. Lisaks kuna mina olin see, kes elu lõhkus, pidasin ausaks teisele inimesele kirvest mitte selga lüüa. Kodu (ilma ühegi laenuta) jäi ju mulle, tema aga pidi oma elu uuesti algusest üles ehitama hakkama. Lastega suhted säilisid. Helistasid, kohtusid, kui midagi oli vaja, osteti. Mina end vahele ei torkinud. Isa uue naisega saavad hästi läbi, väga armas naine on (meil omavahel temaga suhtlus ja suhted puuduvad, aga kohtudes teretame kenasti). Isa uude koju nad kordagi ööbima pole jäänud ja selle osas ma silmi ei pöörita- ega see minu laste kodu ei ole ja pealegi on meie elukohtade vahe vaid 15 km, olekski nagu veider kui nad ööseks oma koju poleks tulnud. Tänaseks on lapsed täiskasvanud.

Praegusel abikaasal on varasemast laps. Lahkuminek lapse ema tegude läbi. Lapsega suhted minimaalsed. Elavad kaugemal, kohtuvad harva. Uue naisena ei pane ma sugugi puid alla, a´la toome ta enda juurde ega innusta rohkem suhtlema. On kordi, kus neil on jäänud kohtumata, kuna meil on olnud muud plaanid (sõitsime reisile, käisime sugulase juubelil jms.). Ei, ei ole soovinud teda meie pere üritustele kaasa võtta.

Mõtled, et äkki nõuaks elatist rohkem. Sellega saavutad ilmselt selle, et eksmees kohtub lastega veel vähem. 4-7 päeva kuus on isegi palju. Lisaks 3*270 ei mõista ükski kohus välja. Jaga oma kolme lapse eest saadav riiklik toetus kahega ja lahuta see 810st. See on maksimum, mis saaksid.

Ma arvan küll, et kuna tal on uus pruut, siis seetõttu on ka kohtumised lastega jäänud harvemaks. Aga kas tal siis ei ole õigust uuele elule? Mõjutada uue pruudi kaudu meest lastega rohkem suhtlema, ma arvan, see on tühi töö. Kui see naine näeks murekohana isa ja laste suhtluse kaugenemist, oleks ta neid juba rohkem suhtlema proovinud saada. Ilmselgelt teda ei huvitagi ja kuna neil on mehe töö iseärasuste tõttu ühist vaba aega niigi vähe, siis on lapsed talle vaid tüütud. Karm, aga aus.

Ei saagi aru, mida sa oma jutuga öelda tahad? Et ema leppigu kõigega, loobugu raha juurde küsimast,loobugu oma vabast ajast, sest issil on õigus uuele elule?
Millal see ema aeg on uut elu elada? Huvitav suhtumine ausalt öeldes.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sina oled ka sinisilmne, kes arvab, et lahku minnes ei muutu laste jaoks midagi ja nad saavad kaks armastavat perekonda? Mis vahet seal on, rahumeelselt või mitterahumeelselt lahku, suhted eraldielava vanema ja laste vahel kaugenevad ju nagunii. Lapsed ei pruugi öelda, mida nad lahutuse tõttu tunnevad, aga sageli teevad nad nii seetõttu, et ei soovi oma vanematele haiget teha või neid muretsema panna.

Olen nii endine kui uus naine.

Esimesest kooselust on kaks last. Mees oli tore ja töökas, ei suitsetanud ega joonud, lastega vägagi tegeles. Kasvasime lahku. St mina kasvasin lahku. Elasime ühe katuse all, perekonnaelu see enam ei olnud. Kuni ta ära läks, uue naise juurde. Mulle oli see kergendus- käsi südamele, null protsenti armukadedust, mul oli nii hea meel, et tal lõpuks keegi on ja koht, kuhu minna. Elatist ma ei nõudnud. Õigupoolest ei läinud elu minu jaoks ka kallimaks, kommunaalarveid maksnud ja süüa ostnud olin ju ennegi. Lisaks kuna mina olin see, kes elu lõhkus, pidasin ausaks teisele inimesele kirvest mitte selga lüüa. Kodu (ilma ühegi laenuta) jäi ju mulle, tema aga pidi oma elu uuesti algusest üles ehitama hakkama. Lastega suhted säilisid. Helistasid, kohtusid, kui midagi oli vaja, osteti. Mina end vahele ei torkinud. Isa uue naisega saavad hästi läbi, väga armas naine on (meil omavahel temaga suhtlus ja suhted puuduvad, aga kohtudes teretame kenasti). Isa uude koju nad kordagi ööbima pole jäänud ja selle osas ma silmi ei pöörita- ega see minu laste kodu ei ole ja pealegi on meie elukohtade vahe vaid 15 km, olekski nagu veider kui nad ööseks oma koju poleks tulnud. Tänaseks on lapsed täiskasvanud.

Praegusel abikaasal on varasemast laps. Lahkuminek lapse ema tegude läbi. Lapsega suhted minimaalsed. Elavad kaugemal, kohtuvad harva. Uue naisena ei pane ma sugugi puid alla, a´la toome ta enda juurde ega innusta rohkem suhtlema. On kordi, kus neil on jäänud kohtumata, kuna meil on olnud muud plaanid (sõitsime reisile, käisime sugulase juubelil jms.). Ei, ei ole soovinud teda meie pere üritustele kaasa võtta.

Mõtled, et äkki nõuaks elatist rohkem. Sellega saavutad ilmselt selle, et eksmees kohtub lastega veel vähem. 4-7 päeva kuus on isegi palju. Lisaks 3*270 ei mõista ükski kohus välja. Jaga oma kolme lapse eest saadav riiklik toetus kahega ja lahuta see 810st. See on maksimum, mis saaksid.

Ma arvan küll, et kuna tal on uus pruut, siis seetõttu on ka kohtumised lastega jäänud harvemaks. Aga kas tal siis ei ole õigust uuele elule? Mõjutada uue pruudi kaudu meest lastega rohkem suhtlema, ma arvan, see on tühi töö. Kui see naine näeks murekohana isa ja laste suhtluse kaugenemist, oleks ta neid juba rohkem suhtlema proovinud saada. Ilmselgelt teda ei huvitagi ja kuna neil on mehe töö iseärasuste tõttu ühist vaba aega niigi vähe, siis on lapsed talle vaid tüütud. Karm, aga aus.

Et siis sinu enda lapsed said kenasti hoolt ja tähelepanu oma isalt ja nüüd kui sinu uue mehe laps vajab tähelepanu ja hoolt, siis see on isa aja röövimine? Kui silmakirjalik üks inimene küll olla saab?!?!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sina oled ka sinisilmne, kes arvab, et lahku minnes ei muutu laste jaoks midagi ja nad saavad kaks armastavat perekonda? Mis vahet seal on, rahumeelselt või mitterahumeelselt lahku, suhted eraldielava vanema ja laste vahel kaugenevad ju nagunii. Lapsed ei pruugi öelda, mida nad lahutuse tõttu tunnevad, aga sageli teevad nad nii seetõttu, et ei soovi oma vanematele haiget teha või neid muretsema panna.

Olen nii endine kui uus naine.

Esimesest kooselust on kaks last. Mees oli tore ja töökas, ei suitsetanud ega joonud, lastega vägagi tegeles. Kasvasime lahku. St mina kasvasin lahku. Elasime ühe katuse all, perekonnaelu see enam ei olnud. Kuni ta ära läks, uue naise juurde. Mulle oli see kergendus- käsi südamele, null protsenti armukadedust, mul oli nii hea meel, et tal lõpuks keegi on ja koht, kuhu minna. Elatist ma ei nõudnud. Õigupoolest ei läinud elu minu jaoks ka kallimaks, kommunaalarveid maksnud ja süüa ostnud olin ju ennegi. Lisaks kuna mina olin see, kes elu lõhkus, pidasin ausaks teisele inimesele kirvest mitte selga lüüa. Kodu (ilma ühegi laenuta) jäi ju mulle, tema aga pidi oma elu uuesti algusest üles ehitama hakkama. Lastega suhted säilisid. Helistasid, kohtusid, kui midagi oli vaja, osteti. Mina end vahele ei torkinud. Isa uue naisega saavad hästi läbi, väga armas naine on (meil omavahel temaga suhtlus ja suhted puuduvad, aga kohtudes teretame kenasti). Isa uude koju nad kordagi ööbima pole jäänud ja selle osas ma silmi ei pöörita- ega see minu laste kodu ei ole ja pealegi on meie elukohtade vahe vaid 15 km, olekski nagu veider kui nad ööseks oma koju poleks tulnud. Tänaseks on lapsed täiskasvanud.

Praegusel abikaasal on varasemast laps. Lahkuminek lapse ema tegude läbi. Lapsega suhted minimaalsed. Elavad kaugemal, kohtuvad harva. Uue naisena ei pane ma sugugi puid alla, a´la toome ta enda juurde ega innusta rohkem suhtlema. On kordi, kus neil on jäänud kohtumata, kuna meil on olnud muud plaanid (sõitsime reisile, käisime sugulase juubelil jms.). Ei, ei ole soovinud teda meie pere üritustele kaasa võtta.

Mõtled, et äkki nõuaks elatist rohkem. Sellega saavutad ilmselt selle, et eksmees kohtub lastega veel vähem. 4-7 päeva kuus on isegi palju. Lisaks 3*270 ei mõista ükski kohus välja. Jaga oma kolme lapse eest saadav riiklik toetus kahega ja lahuta see 810st. See on maksimum, mis saaksid.

Ma arvan küll, et kuna tal on uus pruut, siis seetõttu on ka kohtumised lastega jäänud harvemaks. Aga kas tal siis ei ole õigust uuele elule? Mõjutada uue pruudi kaudu meest lastega rohkem suhtlema, ma arvan, see on tühi töö. Kui see naine näeks murekohana isa ja laste suhtluse kaugenemist, oleks ta neid juba rohkem suhtlema proovinud saada. Ilmselgelt teda ei huvitagi ja kuna neil on mehe töö iseärasuste tõttu ühist vaba aega niigi vähe, siis on lapsed talle vaid tüütud. Karm, aga aus.

Et siis sinu enda lapsed said kenasti hoolt ja tähelepanu oma isalt ja nüüd kui sinu uue mehe laps vajab tähelepanu ja hoolt, siis see on isa aja röövimine? Kui silmakirjalik üks inimene küll olla saab?!?!

Mina ja minu lapsed aktsepteerisime nende isa uut elu. Nad kohtusid omavahel, aga seda paari tunni kaupa ja enamasti kas läksid isa töö juurde või käisid kuskil söömas. Isa uues kodus külas on käinud 10 aasta jooksul ehk 6-7 korda. Justnimelt külas. Nende isa kodu on ta uue naise ja tema kodu, lastel oli ikka oma kodu.
Ma arvan, et kuna ma pole nõudnud imeasju ega bravuuritsenud, ongi normaalsed suhted säilinud.
Mehe lapse kohta ma ei oska öelda, kuivõrd ta vajaks oma pärisisa või mitte. Mingeid eriliselt sooje suhteid ja isiklikku kontakti ma nende vahel ei märka. Arvan, et aastad teevadki oma töö, kasvatakse lahku. Lisaks on ta emal uus elukaaslane, kes võtabki teda kui oma last. Väga respect tegu igal juhul.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ise arvan, et ühine aeg lastega ei tohiks tegelikult olla üldse seotud elatise suurusega.

Mina arvan, et võiks küll. Nt kui isa on lastega sageli koos, kuni pool aega, siis ei pea elatist üldse maksma, kui vähem, siis peab maksma natuke, kui üldse mitte, siis täie rauaga. Lisaks peaks elatis muidugi olenema ka maksja palgast.

Elatis ei ole ainult söögiraha. Elu ei koosne ainult söömisest vaid ka kõik muu.
Seega mida puutub asjasse mitte apsega kooselava vanema lapsega koos veedetud aeg?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mind paneb alati imestama, meelelahutuse ja tasuliste harrastuste vajalikkus peredes, kus on nii aega kui rahalisi ressursse vähe. Teadlikult elatakse üle oma võimete. Kas lapsed nõuavad? Kas nad siis ei näe, et ema on väsinud?

Ema räägib, et ta teenib isast rohkem. Kõik on ju jokk: kohtus ei jagata lapsi, vaid ainult raha, seega ema panustabki propotsionaalselt rohkem. Kõik on ju seaduse järgi ok.

Mulle on ka lapsed olulised, aga ütlen ausalt, et miinimumpalka laste peale ei kuluta. Niiet, kui kuskil on konkurss “kõige kehvema ema tiitel”, siis mina sooviksin seda endale.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei saagi aru, mida sa oma jutuga öelda tahad? Et ema leppigu kõigega, loobugu raha juurde küsimast,loobugu oma vabast ajast, sest issil on õigus uuele elule?
Millal see ema aeg on uut elu elada? Huvitav suhtumine ausalt öeldes.

aga miskipärast pole emad nõus neist tülikatest ja kulukatest lastest loobuma, neid isa juurde elama saatma ning ise vähemalt miinimumsummas elatist maksma…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei saagi aru, mida sa oma jutuga öelda tahad? Et ema leppigu kõigega, loobugu raha juurde küsimast,loobugu oma vabast ajast, sest issil on õigus uuele elule?

Millal see ema aeg on uut elu elada? Huvitav suhtumine ausalt öeldes.

aga miskipärast pole emad nõus neist tülikatest ja kulukatest lastest loobuma, neid isa juurde elama saatma ning ise vähemalt miinimumsummas elatist maksma…

Millest sa nüüd räägid? Isa, kes ei leia aega kuus mõne päeva oma lastega kohtumiseks, võtab lapsed enda juurde elama? Naljakas jutt. Ise ka usud seda?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei saagi aru, mida sa oma jutuga öelda tahad? Et ema leppigu kõigega, loobugu raha juurde küsimast,loobugu oma vabast ajast, sest issil on õigus uuele elule?

Millal see ema aeg on uut elu elada? Huvitav suhtumine ausalt öeldes.

aga miskipärast pole emad nõus neist tülikatest ja kulukatest lastest loobuma, neid isa juurde elama saatma ning ise vähemalt miinimumsummas elatist maksma…

Millest sa nüüd räägid? Isa, kes ei leia aega kuus mõne päeva oma lastega kohtumiseks, võtab lapsed enda juurde elama? Naljakas jutt. Ise ka usud seda?

On isasid, kes kindlasti võtaks. Kui peale lahkuminekut, kohe, oleks valida, siis oleks selliste isade protsent muidugi suurem. Kui isale juba uus naine tekib, siis tõenäosus, et isa elukohast võiks saada lapsele püsiv elukoht, kahaneb. Kahaneb reeglina isa ja laste kohtumiste arv. Ei taha enamus uusi naisi mehe lapsi enda juurde elama. Ehk vaid siis kui ema on pildilt täiesti kadunud, kas siis surnud või mingi sopajoodik, kes lapse vastu huvi ei tunne vms.
Oleneb ka sellest, kuidas ja miks lahku mindi ja kuhu saab kellegi uus elukoht. Kui ema leiab uue mehe ja kolib lastega kodust välja selle juurde, siis isa tõenäoliselt sooviks, et lapsed jääks elama tema juurde. Kui isa aga lahkub ühisest kodust ja tema uueks elukohaks saab uue naise kodu, siis vaevalt ta sinna koos lastega elama oodatud on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sellega saavutad ilmselt selle, et eksmees kohtub lastega veel vähem. 4-7 päeva kuus on isegi palju.

Kuna vanemad peavad panustama võrdselt (elatise puhul seda siin ikka rõhutatakse), siis jäävad lapsed pooleks kuuks üldse üksi?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sina oled ka sinisilmne, kes arvab, et lahku minnes ei muutu laste jaoks midagi ja nad saavad kaks armastavat perekonda? Mis vahet seal on, rahumeelselt või mitterahumeelselt lahku, suhted eraldielava vanema ja laste vahel kaugenevad ju nagunii. Lapsed ei pruugi öelda, mida nad lahutuse tõttu tunnevad, aga sageli teevad nad nii seetõttu, et ei soovi oma vanematele haiget teha või neid muretsema panna.

Olen nii endine kui uus naine.

Esimesest kooselust on kaks last. Mees oli tore ja töökas, ei suitsetanud ega joonud, lastega vägagi tegeles. Kasvasime lahku. St mina kasvasin lahku. Elasime ühe katuse all, perekonnaelu see enam ei olnud. Kuni ta ära läks, uue naise juurde. Mulle oli see kergendus- käsi südamele, null protsenti armukadedust, mul oli nii hea meel, et tal lõpuks keegi on ja koht, kuhu minna. Elatist ma ei nõudnud. Õigupoolest ei läinud elu minu jaoks ka kallimaks, kommunaalarveid maksnud ja süüa ostnud olin ju ennegi. Lisaks kuna mina olin see, kes elu lõhkus, pidasin ausaks teisele inimesele kirvest mitte selga lüüa. Kodu (ilma ühegi laenuta) jäi ju mulle, tema aga pidi oma elu uuesti algusest üles ehitama hakkama. Lastega suhted säilisid. Helistasid, kohtusid, kui midagi oli vaja, osteti. Mina end vahele ei torkinud. Isa uue naisega saavad hästi läbi, väga armas naine on (meil omavahel temaga suhtlus ja suhted puuduvad, aga kohtudes teretame kenasti). Isa uude koju nad kordagi ööbima pole jäänud ja selle osas ma silmi ei pöörita- ega see minu laste kodu ei ole ja pealegi on meie elukohtade vahe vaid 15 km, olekski nagu veider kui nad ööseks oma koju poleks tulnud. Tänaseks on lapsed täiskasvanud.

Praegusel abikaasal on varasemast laps. Lahkuminek lapse ema tegude läbi. Lapsega suhted minimaalsed. Elavad kaugemal, kohtuvad harva. Uue naisena ei pane ma sugugi puid alla, a´la toome ta enda juurde ega innusta rohkem suhtlema. On kordi, kus neil on jäänud kohtumata, kuna meil on olnud muud plaanid (sõitsime reisile, käisime sugulase juubelil jms.). Ei, ei ole soovinud teda meie pere üritustele kaasa võtta.

Mõtled, et äkki nõuaks elatist rohkem. Sellega saavutad ilmselt selle, et eksmees kohtub lastega veel vähem. 4-7 päeva kuus on isegi palju. Lisaks 3*270 ei mõista ükski kohus välja. Jaga oma kolme lapse eest saadav riiklik toetus kahega ja lahuta see 810st. See on maksimum, mis saaksid.

Ma arvan küll, et kuna tal on uus pruut, siis seetõttu on ka kohtumised lastega jäänud harvemaks. Aga kas tal siis ei ole õigust uuele elule? Mõjutada uue pruudi kaudu meest lastega rohkem suhtlema, ma arvan, see on tühi töö. Kui see naine näeks murekohana isa ja laste suhtluse kaugenemist, oleks ta neid juba rohkem suhtlema proovinud saada. Ilmselgelt teda ei huvitagi ja kuna neil on mehe töö iseärasuste tõttu ühist vaba aega niigi vähe, siis on lapsed talle vaid tüütud. Karm, aga aus.

Kas sa loed valikuliselt? Isa on SUVEL oma puhkuse ajal kohtunud lastega 4 ja 7 päeva kuus. Tõsiselt räägid, et seda on palju. Saan aru, et talvel ta suuremate lastega peaaegu ei kohtugi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sina oled ka sinisilmne, kes arvab, et lahku minnes ei muutu laste jaoks midagi ja nad saavad kaks armastavat perekonda? Mis vahet seal on, rahumeelselt või mitterahumeelselt lahku, suhted eraldielava vanema ja laste vahel kaugenevad ju nagunii. Lapsed ei pruugi öelda, mida nad lahutuse tõttu tunnevad, aga sageli teevad nad nii seetõttu, et ei soovi oma vanematele haiget teha või neid muretsema panna.

Olen nii endine kui uus naine.

Esimesest kooselust on kaks last. Mees oli tore ja töökas, ei suitsetanud ega joonud, lastega vägagi tegeles. Kasvasime lahku. St mina kasvasin lahku. Elasime ühe katuse all, perekonnaelu see enam ei olnud. Kuni ta ära läks, uue naise juurde. Mulle oli see kergendus- käsi südamele, null protsenti armukadedust, mul oli nii hea meel, et tal lõpuks keegi on ja koht, kuhu minna. Elatist ma ei nõudnud. Õigupoolest ei läinud elu minu jaoks ka kallimaks, kommunaalarveid maksnud ja süüa ostnud olin ju ennegi. Lisaks kuna mina olin see, kes elu lõhkus, pidasin ausaks teisele inimesele kirvest mitte selga lüüa. Kodu (ilma ühegi laenuta) jäi ju mulle, tema aga pidi oma elu uuesti algusest üles ehitama hakkama. Lastega suhted säilisid. Helistasid, kohtusid, kui midagi oli vaja, osteti. Mina end vahele ei torkinud. Isa uue naisega saavad hästi läbi, väga armas naine on (meil omavahel temaga suhtlus ja suhted puuduvad, aga kohtudes teretame kenasti). Isa uude koju nad kordagi ööbima pole jäänud ja selle osas ma silmi ei pöörita- ega see minu laste kodu ei ole ja pealegi on meie elukohtade vahe vaid 15 km, olekski nagu veider kui nad ööseks oma koju poleks tulnud. Tänaseks on lapsed täiskasvanud.

Praegusel abikaasal on varasemast laps. Lahkuminek lapse ema tegude läbi. Lapsega suhted minimaalsed. Elavad kaugemal, kohtuvad harva. Uue naisena ei pane ma sugugi puid alla, a´la toome ta enda juurde ega innusta rohkem suhtlema. On kordi, kus neil on jäänud kohtumata, kuna meil on olnud muud plaanid (sõitsime reisile, käisime sugulase juubelil jms.). Ei, ei ole soovinud teda meie pere üritustele kaasa võtta.

Mõtled, et äkki nõuaks elatist rohkem. Sellega saavutad ilmselt selle, et eksmees kohtub lastega veel vähem. 4-7 päeva kuus on isegi palju. Lisaks 3*270 ei mõista ükski kohus välja. Jaga oma kolme lapse eest saadav riiklik toetus kahega ja lahuta see 810st. See on maksimum, mis saaksid.

Ma arvan küll, et kuna tal on uus pruut, siis seetõttu on ka kohtumised lastega jäänud harvemaks. Aga kas tal siis ei ole õigust uuele elule? Mõjutada uue pruudi kaudu meest lastega rohkem suhtlema, ma arvan, see on tühi töö. Kui see naine näeks murekohana isa ja laste suhtluse kaugenemist, oleks ta neid juba rohkem suhtlema proovinud saada. Ilmselgelt teda ei huvitagi ja kuna neil on mehe töö iseärasuste tõttu ühist vaba aega niigi vähe, siis on lapsed talle vaid tüütud. Karm, aga aus.

Kas sa loed valikuliselt? Isa on SUVEL oma puhkuse ajal kohtunud lastega 4 ja 7 päeva kuus. Tõsiselt räägid, et seda on palju. Saan aru, et talvel ta suuremate lastega peaaegu ei kohtugi.

Ei arva, et see on palju, aga pean normaalseks. Kust see arusaam, et kui inimesel on puhkus, siis ta PEAB lapsed enda juurde võtma?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 47 )


Esileht Pereelu ja suhted Elatis ja ühine aeg lastega