Sina oled ka sinisilmne, kes arvab, et lahku minnes ei muutu laste jaoks midagi ja nad saavad kaks armastavat perekonda? Mis vahet seal on, rahumeelselt või mitterahumeelselt lahku, suhted eraldielava vanema ja laste vahel kaugenevad ju nagunii. Lapsed ei pruugi öelda, mida nad lahutuse tõttu tunnevad, aga sageli teevad nad nii seetõttu, et ei soovi oma vanematele haiget teha või neid muretsema panna.
Olen nii endine kui uus naine.
Esimesest kooselust on kaks last. Mees oli tore ja töökas, ei suitsetanud ega joonud, lastega vägagi tegeles. Kasvasime lahku. St mina kasvasin lahku. Elasime ühe katuse all, perekonnaelu see enam ei olnud. Kuni ta ära läks, uue naise juurde. Mulle oli see kergendus- käsi südamele, null protsenti armukadedust, mul oli nii hea meel, et tal lõpuks keegi on ja koht, kuhu minna. Elatist ma ei nõudnud. Õigupoolest ei läinud elu minu jaoks ka kallimaks, kommunaalarveid maksnud ja süüa ostnud olin ju ennegi. Lisaks kuna mina olin see, kes elu lõhkus, pidasin ausaks teisele inimesele kirvest mitte selga lüüa. Kodu (ilma ühegi laenuta) jäi ju mulle, tema aga pidi oma elu uuesti algusest üles ehitama hakkama. Lastega suhted säilisid. Helistasid, kohtusid, kui midagi oli vaja, osteti. Mina end vahele ei torkinud. Isa uue naisega saavad hästi läbi, väga armas naine on (meil omavahel temaga suhtlus ja suhted puuduvad, aga kohtudes teretame kenasti). Isa uude koju nad kordagi ööbima pole jäänud ja selle osas ma silmi ei pöörita- ega see minu laste kodu ei ole ja pealegi on meie elukohtade vahe vaid 15 km, olekski nagu veider kui nad ööseks oma koju poleks tulnud. Tänaseks on lapsed täiskasvanud.
Praegusel abikaasal on varasemast laps. Lahkuminek lapse ema tegude läbi. Lapsega suhted minimaalsed. Elavad kaugemal, kohtuvad harva. Uue naisena ei pane ma sugugi puid alla, a´la toome ta enda juurde ega innusta rohkem suhtlema. On kordi, kus neil on jäänud kohtumata, kuna meil on olnud muud plaanid (sõitsime reisile, käisime sugulase juubelil jms.). Ei, ei ole soovinud teda meie pere üritustele kaasa võtta.
Mõtled, et äkki nõuaks elatist rohkem. Sellega saavutad ilmselt selle, et eksmees kohtub lastega veel vähem. 4-7 päeva kuus on isegi palju. Lisaks 3*270 ei mõista ükski kohus välja. Jaga oma kolme lapse eest saadav riiklik toetus kahega ja lahuta see 810st. See on maksimum, mis saaksid.
Ma arvan küll, et kuna tal on uus pruut, siis seetõttu on ka kohtumised lastega jäänud harvemaks. Aga kas tal siis ei ole õigust uuele elule? Mõjutada uue pruudi kaudu meest lastega rohkem suhtlema, ma arvan, see on tühi töö. Kui see naine näeks murekohana isa ja laste suhtluse kaugenemist, oleks ta neid juba rohkem suhtlema proovinud saada. Ilmselgelt teda ei huvitagi ja kuna neil on mehe töö iseärasuste tõttu ühist vaba aega niigi vähe, siis on lapsed talle vaid tüütud. Karm, aga aus.
Kas sa loed valikuliselt? Isa on SUVEL oma puhkuse ajal kohtunud lastega 4 ja 7 päeva kuus. Tõsiselt räägid, et seda on palju. Saan aru, et talvel ta suuremate lastega peaaegu ei kohtugi.