Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Elatis täiskasvanud lapsele
Ma ka ei saa aru, kuidas saab ühe isa lapse suvaliselt teise mehe nimele kirjutada. See pole ju nii lihtsalr võimalik. Siis ehk, kui lapsel polnudki sünnitunnistusel isa.
Saab, aga bioloogilise isa nõusolekul. Ehk et siin Kuuni kiidetud mees pidi ise oma lapsest loobuma. Valus juhtum tõesti, mida siin takka kiita ja promoda. Mees või asi.
Tehke oma lapsendamisjuttude tarvis uus teema. Antud teemas küsiti elatise kohta täiskasvanud lapsele.
Ma ka ei saa aru, kuidas saab ühe isa lapse suvaliselt teise mehe nimele kirjutada. See pole ju nii lihtsalr võimalik. Siis ehk, kui lapsel polnudki sünnitunnistusel isa.
Saab, aga bioloogilise isa nõusolekul. Ehk et siin Kuuni kiidetud mees pidi ise oma lapsest loobuma. Valus juhtum tõesti, mida siin takka kiita ja promoda. Mees või asi.
Ta ei loobunud lapsest ju, taevane arm. Selgelt kirjutasin, et suhtlemisel mingeid takistusi ei olnud ja nende suhted olid nagu ikka isal tütrega, kes elab peamiselt emaga ja ema uues peres. Mis rumalus.
Kui palju on naisi, kes elavad teise mehega, kuigi on laps ka esimesest abielust? Esimest korda sa vast sellest ei kuule. Jah, perekonnanimi vahetus, ja siis? Kas sinu arvates on nii, et kui lapsel vahetub perenimi, siis ta pole enam sinu laps või mis…See on kõigest nimi. Suure osa emade tütardel vahetub elus, muide, perekonnanimi 🙂
Bioloogilist päritolu pole keegi salanudki ja ka Genis on see täiesti olemas.
Minu mees pidas oma esimesest abielust lapsi üleval kuni ülikooli lõpuni, ka ise toetasin neid taskurahaga. Pean seda normaalseks käitumiseks, et laps saab tegeleda õppimisega, mitte ei peaks õhtuti ettekandjana töötama. Ja kui ostsid oma elamised, aitas remonti teha, ostis sinna vajalikke asju – nagu isad ikka. Normaalne ju.
Ja kiitled sellega et kasvatate lumehelbekesi? Olen pärit väga jõukast perest, aga tööle läksin oma kulude katmiseks esimesel kursusel. Ei maksnud minu väga rikkad vanemad mu elu kinni. Tänaseks ise samamoodi edukas.
Miks sa pead nii halvasti ütlema, kas varajase tööle mineku tõttu oled nii kibestunud? Kahju sinust. Ja ma ei pea ka sinule midagi selgitama ega õigustama – aga teadmiseks – mõlemad lapsed on väga edukad. Muidugi oli võimalik neid toetada kuna mehega teenisime ja teenime ka nüüd väga hästi, aga ilmselt oleks ka siis aidanud, kui ei oleks elus nii hästi läinud.
Minu mees pidas oma esimesest abielust lapsi üleval kuni ülikooli lõpuni, ka ise toetasin neid taskurahaga. Pean seda normaalseks käitumiseks, et laps saab tegeleda õppimisega, mitte ei peaks õhtuti ettekandjana töötama. Ja kui ostsid oma elamised, aitas remonti teha, ostis sinna vajalikke asju – nagu isad ikka. Normaalne ju.
Ja kiitled sellega et kasvatate lumehelbekesi? Olen pärit väga jõukast perest, aga tööle läksin oma kulude katmiseks esimesel kursusel. Ei maksnud minu väga rikkad vanemad mu elu kinni. Tänaseks ise samamoodi edukas.
Miks sa pead nii halvasti ütlema, kas varajase tööle mineku tõttu oled nii kibestunud? Kahju sinust. Ja ma ei pea ka sinule midagi selgitama ega õigustama – aga teadmiseks – mõlemad lapsed on väga edukad. Muidugi oli võimalik neid toetada kuna mehega teenisime ja teenime ka nüüd väga hästi, aga ilmselt oleks ka siis aidanud, kui ei oleks elus nii hästi läinud.
Millega täpsemalt halvasti ütlesin?
Ta ei loobunud lapsest ju, taevane arm. Selgelt kirjutasin, et suhtlemisel mingeid takistusi ei olnud
No sa oled ise väga segaselt väljendanud ennast.
Kas isa lasi teisel mehel oma lapse kirjutada oma nimeLE ehk siis lasi oma lapse lapsendada?
Või lasi isa oma lapse perekonnanime muuta teise mehe perekonnanimeks, jäädes samas ise selle lapse suhtes kõigi vanemlike õiguste ja kohustustega vanemaks?
Siin on suur erinevus. Ühes variandis isa loobub lapsest (mis siis, et suhtleb), teises variandis isa loobub nimest.
Minu silmis ei ole kumbki variant siiski vastuvõetav, kui ma peaks ise sellise valiku ees olema. Kui oleks juba suur inimene, siis muidugi tehku oma nimega mis tahab, aga siin vist lapse käest ei küsinud küll keegi? Ma ei saa ka aru sellise nimevahetuse vajalikkusest, kui just omavahelised suhted täiesti metsas pole. Segane lugu igatahes.
Ta ei loobunud lapsest ju, taevane arm. Selgelt kirjutasin, et suhtlemisel mingeid takistusi ei olnud
No sa oled ise väga segaselt väljendanud ennast.
Kas isa lasi teisel mehel oma lapse kirjutada oma nimeLE ehk siis lasi oma lapse lapsendada?
Või lasi isa oma lapse perekonnanime muuta teise mehe perekonnanimeks, jäädes samas ise selle lapse suhtes kõigi vanemlike õiguste ja kohustustega vanemaks?
Siin on suur erinevus. Ühes variandis isa loobub lapsest (mis siis, et suhtleb), teises variandis isa loobub nimest.
Minu silmis ei ole kumbki variant siiski vastuvõetav, kui ma peaks ise sellise valiku ees olema. Kui oleks juba suur inimene, siis muidugi tehku oma nimega mis tahab, aga siin vist lapse käest ei küsinud küll keegi? Ma ei saa ka aru sellise nimevahetuse vajalikkusest, kui just omavahelised suhted täiesti metsas pole. Segane lugu igatahes.
miks see vastuvõetav ei peaks olema? kui laps elab ema uues peres, siis on täiesti arusaadav, et soovitakse, et kogu pere oleks sama nimega.
ajuvaba iidne arusaam, et laps peab olema alati isa perenimega. laps peaks kandma sama perenime nagu see vanem, kes temaga peamiselt tegeleb. kui ema abiellus uuesti, siis arusaadav, et ema tahab lapsega sama perenime. kui ma poleks lapse sündides olnud abielus ja/või mehega sama perenimega, oleks ka laps saanud minu perenime. isana kirja oleks ikka läinud teelik isa, aga perenimi oleks olnud minu oma.
suur osa tüdrukutest vahetab mingil hetkel perenime, kuid seda teevad vahel ka poisid, kui tulevase naise perenimi rohkem meeldib.
ajuvaba iidne arusaam, et laps peab olema alati isa perenimega.
Ega ei peagi, võib ka ema perekonnanimega olla, iidne on pigem see, et ema iga uue mehe puhul enda nime vahetama peaks.
AGA kui lapsele juba kord on pandud tema enda bioloogilise isa perekonnanimi, siis on palju ajuvabam talle anda mingi talle täiesti võõra mehe perekonnanimi.
ajuvaba iidne arusaam, et laps peab olema alati isa perenimega.
Ega ei peagi, võib ka ema perekonnanimega olla, iidne on pigem see, et ema iga uue mehe puhul enda nime vahetama peaks.
AGA kui lapsele juba kord on pandud tema enda bioloogilise isa perekonnanimi, siis on palju ajuvabam talle anda mingi talle täiesti võõra mehe perekonnanimi.
vaevalt see nimi muudeti ära ainult lapsel, pigem abiellus ema ja sooviti, et lapsel oleks sama perenimi. nagu näha, jäädi selleks pereks aastateks ning polnud vajadust uuesti nime muuta.
palju veidram on minu jaoks lugu, kus mees võtab abielludes naise perenime ja lahutab, jättes selle alles. siis abiellub mees uuesti ja siis võtab naine mehe perenime ning ka nende lapsed on sama perenimega ehk siis lapsed kannavad isa endise naise (isa) perenime, aga ma tean vähemalt kaht vene perekonda, kes on niimoodi endale eesti perenime saanud 🙂
Ta ei loobunud lapsest ju, taevane arm. Selgelt kirjutasin, et suhtlemisel mingeid takistusi ei olnud
No sa oled ise väga segaselt väljendanud ennast.
Kas isa lasi teisel mehel oma lapse kirjutada oma nimeLE ehk siis lasi oma lapse lapsendada?
Või lasi isa oma lapse perekonnanime muuta teise mehe perekonnanimeks, jäädes samas ise selle lapse suhtes kõigi vanemlike õiguste ja kohustustega vanemaks?
Siin on suur erinevus. Ühes variandis isa loobub lapsest (mis siis, et suhtleb), teises variandis isa loobub nimest.
Minu silmis ei ole kumbki variant siiski vastuvõetav, kui ma peaks ise sellise valiku ees olema. Kui oleks juba suur inimene, siis muidugi tehku oma nimega mis tahab, aga siin vist lapse käest ei küsinud küll keegi? Ma ei saa ka aru sellise nimevahetuse vajalikkusest, kui just omavahelised suhted täiesti metsas pole. Segane lugu igatahes.
Vahetati perekonnanime. Detailset põhjust ei tea, aga arvan, et kuna uus pere elas osaliselt välismaal ning reisimisel äkki lihtsam. Lapsel oli täiskasvanuks saades ju vaba voli sünninimi tagasi võtta. Ei soovinud või ei mõelnudki sellest. Mehele oli nimevahetuse variant raske aga vastuvõetav, sest lapse emaga tüli kiskuda ning mingit oma õigust nõuda oleks võinu kaasa tuua piirangud lapsega suhtlemisel. Muidugi ka see, et miks üldse on vaja mingi perenime pärast oma lapse emaga kana kitkuda, kui olulisemad asjad nagu suhted lapsega ja lapse emaga lapse kasvatamise asjus on täiesti korras. Oleks läbi pikkade vaidluste ja pahanduste saanud jätta oma perekonnanimele, poleks ilmselt nende majas olnud nii sooja vastuvõttu, kui seal lapsel külas käisime või mees üksi käis. Poleks laps saanud ema luba minna isa juurde kohe, kui soovis. Üldse väga soojad suhted, toredad inimesed on.
abiellus ema ja sooviti, et lapsel oleks sama perenimi.
Jah. Muidugi sai sama perekonnanime abielludes ka lapse ema. Ema ja laps sama perekonnanimega kui nooremad õed-vennad ja kasvatav kasuisa.
Üldse väga soojad suhted, toredad inimesed on.
jajah, väga soojad suhted ja toredad inimesed, kui sa kirjutad, et isa räigelt survestati selleks, et ta nimevahetusega nõus oleks.
Muide, ema ei tohi isa ähvardada sellega, et kui tema üht või teist asja ei tee, siis last enam ei näe. Selline ähvardamine ei ole küll kuidagi sooja ja toreda inimese tunnus.
jajah, väga soojad suhted ja toredad inimesed, kui sa kirjutad, et isa räigelt survestati selleks, et ta nimevahetusega nõus oleks.
Need olid paluvad kirjad, nagu ka kirjutasin. Mitte ähvardavad ega nõudvad.
Need olid paluvad kirjad, nagu ka kirjutasin. Mitte ähvardavad ega nõudvad.
Paluvad kirjad, milles muuhulgas antakse mõista, et kui isa ei käitu nii nagu ema tahab, siis last enam ei näe? See on ähvardamine, mitte palumine.
Kui üks ütleb teisele, et sa kas teed seda, või muidu ma teen seda – selline olukord ei ole iial palumine, ükskõik kui magusasti ja härdalt see sõnum poleks vormistatud.
Minu jaoks oleks siin vahe, kas laps PEAB eraldi elama (kuna läks näiteks ülikooli linna, kuhu pole võimalik/mõistlik kodust iga päev käia), või laps ei pea, aga TAHAB. Kui kõigest tahab, siis leidku selleks ise ka vahendid, vähemalt osaliseltki.
Kodus elamine on tasuta või, et isa midagi omalt poolt panustama ei pea. Suurem osa kuludest on ju samad, kas elab eraldi või koos – toit, riided, koolitarbed, ka osa kommunaalkuludest.
Need olid paluvad kirjad, nagu ka kirjutasin. Mitte ähvardavad ega nõudvad.
Paluvad kirjad, milles muuhulgas antakse mõista, et kui isa ei käitu nii nagu ema tahab, siis last enam ei näe? See on ähvardamine, mitte palumine.
Kui üks ütleb teisele, et sa kas teed seda, või muidu ma teen seda – selline olukord ei ole iial palumine, ükskõik kui magusasti ja härdalt see sõnum poleks vormistatud.
Ei, seda polnud seal kirjas. Kus ma seda väitsin? Kirjas olid ainult härdad palved. MITTE ÜHTKI ÄHVARDUST EGA VIHJETKI SINNAPOOLE.
Lapse võimalikust vähemast nägemisest rääkisin vaid oma teadmiste põhjal, teoreetiliselt seoses mõttega, et miks peaks oma lapse emaga tülli kiskuma, kui see lapsele kohe mitte kuidagi kasulik pole – näiteks suhted halvenevad, uues peres elu ebamugavam, sest ema ja koos elavad õed-vennad teise perekonnanimega.
Kodus elamine on tasuta või, et isa midagi omalt poolt panustama ei pea. Suurem osa kuludest on ju samad, kas elab eraldi või koos – toit, riided, koolitarbed, ka osa kommunaalkuludest.
Mujal elamisel lisandub 400 eurot üürikuku, mida kodus ei ole.
Mujal elamisel lisandub 400 eurot üürikuku, mida kodus ei ole.
TÜ ühikad on mingi 140€ voodikoht …
TÜ ühikad on mingi 140€ voodikoht …
Kes seal ühikas ikka elada tahab.
Nagu eelpool on kirjutatud – täiskasvanud lapsele elatiseküsimuses lähtutakse vajadustest ja senisest elulaadist. Ühikas rahuldab vajadused ja vastab senisele elulaadile (seni jagas eluruumi teiste inimestega). Tahtmiste saamiseks peab kas ise tööd tegema, või piisavalt jõukate vanematega hästi läbi saama.
Ühikas rahuldab vajadused ja vastab senisele elulaadile (seni jagas eluruumi teiste inimestega).
Ei jaganud ju, lapsel on oma tuba. Aga nüüd peab kellegi teisega samas toas olema, päris õudne.
Ei jaganud ju, lapsel on oma tuba. Aga nüüd peab kellegi teisega samas toas olema, päris õudne.
Ühikas on ka võimalik terve tuba võtta. See ei maksa 400€ kuus.
Ühikas on ka võimalik terve tuba võtta. See ei maksa 400€ kuus.
200 on jah. Mõistlikum sõbraga 400 eest 2-toaline korter võtta.
Mõistlikum sõbraga 400 eest 2-toaline korter võtta.
Igal juhul mõistlikum, kui oletada, et vanemad peavad täiskasvanule personaalse erakorteri võimaldama.
Kodus elamine on tasuta või, et isa midagi omalt poolt panustama ei pea. Suurem osa kuludest on ju samad, kas elab eraldi või koos – toit, riided, koolitarbed, ka osa kommunaalkuludest.
Mujal elamisel lisandub 400 eurot üürikuku, mida kodus ei ole.
Ei pruugi. Võimalik, et ongi ema enda korter või näiteks saab sugulastelt kommunaalide eest tasuta kasutada vms.
Aga räägime parem elatisest, st kui laps jääb koju, siis on ok isalt elatist nõuda? Mulle tundub, et enamik üritab selgeks teha, et elagu kodus edasi ja las emme üksi toidab ja katab. Eks kihus saab määrata, mis on vajalikud kulud, need ema-isa vahel pooleks jagada ja eks siis paistab, kas laps saab eraldi kolida või mitte. Kui suhe emaga hea ja ema on nõus omalt poolt rohkem panustama kui poole, miks siis mitte?
Mõistlikum sõbraga 400 eest 2-toaline korter võtta.
Igal juhul mõistlikum, kui oletada, et vanemad peavad täiskasvanule personaalse erakorteri võimaldama.
Ei arva ju, et peavad. Emal on võimalus seda võimaldada. Kuidas see isa õppiva noore ülalpidamiskohustusest täielikult vabastab, jääb mulle arusaamatuks.
Ei pruugi. Võimalik, et ongi ema enda korter või näiteks saab sugulastelt kommunaalide eest tasuta kasutada vms.
Siis jääb jällegi emal või sugulasel see 400 eurot kuus saamata.
ja las emme üksi toidab ja katab.
Me räägime TÄISKASVANUD lapsest, kes võiks ema juures elades endale juba ise nii palju raha teenida, et oleks taskuraha ja natuke süüa.
Loogiline, et oleks kena kui isa vabatahtlikult ka mingi summa annaks tudengile, aga selle pärast kohtusse minna, et isa täiskasvanud lapsele elatist maksaks, kui ta ei ole mingi puudeline, siis see on ikka narr küll.
Ema võiks samamoodi lapsele öelda, et nüüd oled täiskasvanud ja pead ise ka raha teenima, kui emal endalgi raha vähe. Kui saab kodus tasuta elada, siis seegi juba asi.
ja las emme üksi toidab ja katab.
Me räägime TÄISKASVANUD lapsest, kes võiks ema juures elades endale juba ise nii palju raha teenida, et oleks taskuraha ja natuke süüa.
Loogiline, et oleks kena kui isa vabatahtlikult ka mingi summa annaks tudengile, aga selle pärast kohtusse minna, et isa täiskasvanud lapsele elatist maksaks, kui ta ei ole mingi puudeline, siis see on ikka narr küll.
Ema võiks samamoodi lapsele öelda, et nüüd oled täiskasvanud ja pead ise ka raha teenima, kui emal endalgi raha vähe. Kui saab kodus tasuta elada, siis seegi juba asi.
Kas see laps oma isa kunagi rahaga toetabki, kui isa on vana ja väsinud. Siis heidetakse isale kõike ette ja pühitakse käed puhtaks.
Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Elatis täiskasvanud lapsele
