Meie emad karjuvad jalgu trampides, kuidas nad lapsi kasvatavad. Saavad on elatise, mis neid õnnelikuks pidavat tegema. On hooldusõigust kanged teiselt vanemalt ära võtma. Aga miks meil on laste enesetapud rekordilised? Miks!
Hooldusõiguse ära võtmine on nii äärmuslik nõue, et kohus rahuldab selle vaid juhul, kui tegu on reaalse ohuga laste elule, seega neid juhtumeid on vaid üksikuid. 300 eurot kuus lapsele mind küll õnnest keksima ei pane – see on siiski vaid raha, raha lapsi ei kasvata ega nende eest ei hoolitse. Ja enesetapu põhjuseid tuleb küll mujalt otsida, kui makstavas elatises – pigem koolikiusamine, suhtedraamad.
Mehena olen kogenud seda, et polnud vaja mitte ühtki tõendit, piisas naise sõnast, sealhulgas valest sõnast, et asja üldse menetlema hakati. Asi oli seda julmem, et mitte mina ei läinud uue juurde, vaid naine ja otse loomulikult pidas ta elementaarseks, et meie ühised lapsed on tema omand. See uus mees tagus kinni advokaadibüroo, kes mind töötles, et sul pole lihtsalt pääsu, võta või jäta ja kui sa mingit kompromissi naise kasuks tegema nõus ei ole, siis teeme seda meie. Ma ütlesin, et ma saan tuua kohtusse kõik, kogukonna, lasteaiapersonali, sugulased jne, kes saavad tunnistada, et minust lähtuvat ohtu laste elule ja tervisele pole eales olnud, sellele esiteks vastati, et ma võiks vähem ameerika filme vaadata. Veelgi hullem, sellele vestlusele jäegnevak nädalal hakkas see kogukond minust järsku distantseeruma ja üks lasteaiatöötaja julges siis otse välja öelda, et nad said distantseerumiseks käsu kõrgemalt poolt. Ehk siis kui me tahame sind hävitada, siis me teeme seda, sinu asi on sellega leppida. Kompromiss oli elutähtsatest õigustest loobuda. Lastega kontakti pole mulle sellest ajast saadik võimaldatud. Mulle teadaolevalt on minu juhtum piisk meres teiste omasuguste hulgas.
Nii et paberi järgi targutada on lihtne, päris elu on midagi muud. Totaalselt muud.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 27.06 13:06; 27.06 17:44;