Mõtlen juba aastaid, kas lasta määrata kohtu kaudu elatisraha lapse isale ja endiselt ei suuda otsustada. Millegipärast jääb julgusest puudu, et konkreetne otsus vastu võtta. Seda teed mitte ette võtta on oluliselt lihtsam, sest siis ei muutu miski ja teadmatus, mis saaks siis kui… On see nõrk koht.
Põhjused, miks ma seda ei teeks- lapse isaga suhted enam-vähem okeid. Vahel tuleb ette ütlemisi lapse kasvatamise teemal (ta kipub mõnikord last kergelt kiusama mis tekitab neil pingeid). Lahendan neid jõudu mööda ja õnneks ta pika jauramise peale lõpuks midagi ka võtab kuulda.
Samas ta siiski veedab lapsega iga nv koos aega ja hindan ka seda kõrgelt ja laps on hoolimata nende tülidest siiski hea meelega alati valmis minema isa juurde.
Isa maksab ühe lapse trenni kinni (48eur) ja aitab vahest osta mingeid riideid või asju lapsele. Seal aga tulevadki käärid sisse. Kuigi ta aitab osta, siis kindlasti ei anna ta seda raha mulle niisama kätte, vaid peame koos poodi minema ja mina valin, tema maksab.
Täna aga oli taas olukord, kus lapsele oli vaja osta soojem müts. Jah, see et ma valisin bredeni kallima otsa mütsi on minu isiklik kapriis, oleks saanud ju ka soodsamalt ja selle raha eest, mis üle jääb, oleks saanud veel midagi lapsele, nt kindad. Eeldasin, et ta aitab ise osta kindaid. Samuti kuna laps kaotas eelmine nädal trenniriiete koti ära, siis ka uusi botaseid ja trennriideid oleks vaja. Need valiksin odavama otsa omad juba kuid siiski, endal on praeguseks raha otsas. Ta oli nõus ostma, kuid alles palgapäeval, ehk 10.kuupäev- sinna ju ca 2 nädalat aega! Okei, saaks trennis käia ka suva pükstega niikaua ja sokkis joosta ja samuti soojemad sõrmikud on olemas, kuid mind ajab marru see suhtumine, et kui ma jään asjade ostmise palumisega hilja peale, ehk kuu lõppu, siis temal rahad otsas. Pada sõimab katelt, eks, sest ka minul on rahad otsas kuid talvemütsi jaoks siiski leidsin raha.
Samuti ajab mind marru see, et me peame selle poetripi koos ette võtma.
Minu maksta on veel üks teine lapse huviring ja jooksvad kulutused- pidevalt kellegi sünnipäevad, sinna raha vaja ja muud nipet näpet. Kui panna kokku summad, mida tema on lapsele kulutanud ja mida mina, siis ma olen rohkem kulutanud. Iga väikse püksipaari pärast ei hakka teda ju paluma. Kooli alguseks ostis tema lapsele riideid valmis, kuid dresse jms vajalikke tol hetkel poes polnud, mis oleksid siis sobivad. Need ostsin mina.
Ka talvesaapad, joped jms olen ise ostnud. Eelmine aasta ostis tema kombeka. Ehk ei saa öelda, et ta üldse ei panusta, kuid selline raha kerjamine mulle isiklikult ei meeldi, et iga asja jaoks pean eraldi küsima ja siis temale sobival päeval koos temaga poodi minema.
Paar aastat tagasi takistas mind see peamiselt, et äkki ta minu elatisenõude peale nõuab 50/50 aega lapsega, mis kindlasti ei sobi. Mitte et ta halb isa oleks, kuid kahjuks ei ole ta tihti ka parim ja lahkhelisid ning kiusamisi neil ikka tuleb ette ja ei taha et laps seda taluma peaks rohkem kui nv. Õnneks enamus nv neil on toredad, kuid siis on need teised, kus laps tulen nuttes tagasi ja mõlemad on tigedad. Paraku süüdi on pigem isa oma käitumisega, kuna ei oska last respekteerida ja ei oska mõelda, et 7a lapsega ei tehta selliseid nalju mida täiskasvanud teevad omavahel, lapsed ei saa aru ja solvuvad kergemini.
Nüüd aga mõtlen, et paneks ikkagi selle miinimum elatise peale (uue korra järgi) ehk 149€. Oleks abiks ikka meile ja jääksid ära pidevad raha kerjamised. Kui ta nüüd peaks 50/50 aega nõudma siis peaks siililegi selge olema et ta teeb seda ainult selle pärast et raha mitte maksta.
Kardan aga rikkuda omavahelisi suhteid. Kellel on kogemust, siis kui pekki keerab onavahelise suhtluse elatise nõudmine kohtu kaudu?
Või peaks sellest olema rohkem ükskõik?
Mis üldsus arvab? Ma olen ausalt täiesti ummikus ja tahaks tegelikult nõuda välja seda raha, aga mingi osa minu sees kardab seda millegipärast teha… 🙁