Omaalgatuslikult st ilma kohtuotsuseta või notariaalse kokkuleppeta makstavat elatist ei mõjuta ükski seadus ega seaduse muudatus. Tahab maksab, tahab ei maksa. Tahab rohkem või vähem maksta, tema otsus.
…
Seadus reguleerib olukorda siis, kui pöördud kohtusse elatist nõudes. Siis teeb kohus otsuse, milline täpselt peab seaduse kohaselt olema selle isa panus selle lapse elatisena…
See on läbinisti ekslik arusaam. Inimest ei tohi tappa ka siis kui kohus pole keelanud, purjuspäi ei tohi autoga sõita ka siis kui kohus pole keelanud, makse tuleb maksta ka siis kui kohus pole käskinud. Seadusega kehtestatud nõuded kehtivad kõigile ka ilma kohtuotsuseta. Mitte et seadus võetakse juhiseks siis, kui kohtusse minnakse, vaid kohtusse minnakse siis, kui ei ole seadusest juhindutud (või kui on selle järgimine liiga raske ja on vaja taodelda erandi kehtestamist). Lapsest lahus elav vanem, kellelt pole elatist välja nõutud, või kes ei ole sõlminud selle alast notariaalset lepingut, peab lähtuma Perekonnaseadusest, makstes elatist igakuiselt, järgnevaks kuuks ette, vähemalt poole alampalga ulatuses. Kui ta seda ei tee on ta seadust rikkunud.
Kui mees on elatist maksnud ilma kohtuotsuseta või vastava lepinguta, siis on ta lihtsalt olnud korralik seadust täitev kodanik. Et ta on maksnud elatist seadusega määratust vähem võib tuleneda vähesest kohusetundest seaduse nõude täpsel järgimisel. Tõenäoliselt on tegemist mehega, kes ka vähesel määral kiirust ületab ja punase tulega üle tee läheb, kui autosid näha pole. Põhimõtteliselt seadust täidab aga ei järgi selle nõudeid täht-tähelt.
Lapse huvi on saada elatis eraldielavalt vanemalt täies ulatuses, mida seadus võimaldab. See võimaldaks talle külluslikumat elu. Lapsega elava vanema asi on lapse huvide eest seista ja lapsele seadusega lubatu välja nõuda. Kui lapsega elav vanem ei ole seda teinud, siis ei ole tema seisnud lapse huvide eest, on käitunud lapse õiguste suhtes hoolimatult. Rikkunud talle seadusega pandud kohustust.
Ainuke erand on tehtud §100 lõige (3), mis ütleb, et vanemad võivad omavahel ka seadusest erinevad maksetähtajad, sagedused ja summad kokku leppida. Aga see eeldab mingisugustki omavahelist kokkulepet, mitte et üks teeb, mida tahab ja teine lihtsalt ei reageeri.
Kui elatise suurust määrav seadus muutub ja väheneb summa, mida seadus kohustab eraldielavat vanemat lapsele maksma, siis võib eraldiselav vanem, kellelt ei ole kohtuga elatist välja nõutud, või kellega ei ole seda notariaalse lepinguga kokku lepitud, makstavat summat omaalgatuslikult vähendada. Võib vähendada seadusega määratud piirini. Kui ta vähendab rohkem, ehk hakkab maksma veel vähem või jätab üldse maksmata, on lapsega elava vanema kohustus sellele adekvaatselt reageerida.
Kui lapsega elavale vanemale vähendatud summast lapse vajaduste katmiseks enam ei piisa on tal õigus pöörduda kohtusse seadusega määratud summast rohkema nõudmiseks. Kas ta sealt ka rohkem saab või soovitatakse tal lapse tegelikud vajadused üle vaadata, eks seda näita tulevik.