Teema: elementaarsed viisakusreeglid

Elentaarsed viisakusreeglid koonduvad ühise nimetaja alla: arvestan teiste inimestega. Paraku seda kohtab igal sammul ja igal pool, et seda peamist, mis ühendab kõiki teisi viisakusreegleid, ei tunta absoluutselt.

Samamoodi käib elemtaarse viisakusreegli alla see, et ma ei hakka oma ARVAMUST peale suruma teistele. S.t. et mina ARVAN nii ja nüüd kõik aktsepteerigu seda. Tuleb vaadata, millised on inimestele koostoimimiseks üldised moraalinormid, mitte rõhuda kogu aeg oma kui indiviidi ARVAMUSELE, millega ei ole teistel inimestel või gruppides tegutsedes midagi peale hakata.

#3195503:

Jääme ilmselt eriarvamuse juurde. Mina sukapükse jalga tõmmates kõnevõimet ei kaota.

Lootsin, et saan selge vastuse, mismoodi tuleb vastata riietusruumi purjetanu teretamisele, aga asi läheb järjest segasemaks. Saan ma õigesti aru, et sina teretajana siiski ootad vastust, ainult et on rida välistusi, mis vastamisest vabastavad? Kus neid reegleid õpetatakse, tahaks teada lausa 😀

“Lootsin, et saan selge vastuse, mismoodi tuleb vastata riietusruumi purjetanu teretamisele”. Kui keegi tuleb tervitades, siis ütlen võimalusel loomulikult vastu, aga kui pea uppis olen parajagu juukseid föönitamas, s.t. et ei näegi tervitatavat ja ruumis on nt föönimüra nii suur, et mind ei olekski kuulda, siis ei ütle. Mis siin nii segast on?

#3195505:

Elentaarsed viisakusreeglid koonduvad ühise nimetaja alla: arvestan teiste inimestega. Paraku seda kohtab igal sammul ja igal pool, et seda peamist, mis ühendab kõiki teisi viisakusreegleid, ei tunta absoluutselt.

Samamoodi käib elemtaarse viisakusreegli alla see, et ma ei hakka oma ARVAMUST peale suruma teistele. S.t. et mina ARVAN nii ja nüüd kõik aktsepteerigu seda. Tuleb vaadata, millised on inimestele koostoimimiseks üldised moraalinormid, mitte rõhuda kogu aeg oma kui indiviidi ARVAMUSELE, millega ei ole teistel inimestel või gruppides tegutsedes midagi peale hakata.

See just tõestabki, et enamik elab veel karjaisntinktist ja ei suuda individuaalselt mõelda. Kuidas aitab grupi võõraste inimeste teretamine kaasa inimeste paremale koostoimimisele?

Loogiliselt mõelda suutev inimene tuleks selle peale, et keskmise eurooplase viisakus on praegu meid viinud migratsioonikriisini ning igasuguseid viisakusreegleid eirava Venemaa vastu pole meil ühtki tõsiselt võetavat relva.

#3195500:

Minu jaoks on küll imelik vaba suhtlusega inimeste vahel teietamine. Tööalaselt/ametialaselt loomulikult teietan, aga lähed kellegi sünnipäevale, kus on ka võõraid inimesi, siis teietad neid? Või näiteks lasteaias/koolis teisi lapsevanemaid?

Loomulikult teietad, nad on ju võõrad, nagu sa kirjutad siin. Erand on muidugi siis, kui eelnevalt lepitakse kokku, et kõik sinatavad kõiki, aga muul juhul näitab see lihtsalt kasvatamatust.

#3195361:

Ustest lastakse enne väljuda, siis sisenetakse.

Vanemale inimesele, rasedale, väikelapsega emale pakutakse istet.

Ma ei ole ükski neist, smas olen proteesiga. Istet ei pakuta.

Üks aspekt on viisakus, aga minu puhul on ka teine aspekt. Mulle meeldib inimestega suhelda, ka võõrastega. Ning “tere” ütlemine on minu arvates üks viis selle nö teada-andmisest. Võib-olla on hea näide bussiga sõitmisest. Kui mina istun ühel istmel ning tuleb keegi kes tahab minu kõrvale istuda, siis tavaliselt ütlen kohe tere, hoolimata sellest, kas see teine inimene on seda juba ise teinud või mitte. Selle sõbraliku “tere” ütlemisega kaob tihti nö blokk, s.t et minu kõrvale istuv inimene, kui ta on huvitatud, saab minuga vestlema hakata. Võib-olla ei suuda ma enda mõtet hästi edasi anda, aga point siis selles, et kas inimene tahab näiteks seal spordisaalis ainult omaette olla ja trenni teha, või on ta seal avatud ka suhtlemiseks. Mina elan ühes alevikus ja käin siin trennis ning näod on kogu aeg ühed ja samad, seega mingil hetkel, kui näod on juba tuttavad, võiks ju niikuinii “tere” öelda, mitte tuttavast inimesest tummalt mööda sammuda.

#3195555:

Võib-olla on hea näide bussiga sõitmisest.

#3195555:

Võib-olla ei suuda ma enda mõtet hästi edasi anda…

Hoia jumal selliste “heade” suhtlejate eest, eriti sunnitud olukordades! Ja kui ma panen siis ennetavalt, kuid vajaduspõhiselt klapid pähe, on see “hea suhtleja” veendunud, et mina olen ebaviisakas.

#3195413:

Sisenedes spordiklubi riietusruumi, kus ma ei tunne ühtegi inimest, ma samuti kedagi ei tereta.

Palju õnne, sa oled mats!

#3195842:

#3195555:

Võib-olla on hea näide bussiga sõitmisest.

#3195555:

Võib-olla ei suuda ma enda mõtet hästi edasi anda…

Hoia jumal selliste “heade” suhtlejate eest, eriti sunnitud olukordades! Ja kui ma panen siis ennetavalt, kuid vajaduspõhiselt klapid pähe, on see “hea suhtleja” veendunud, et mina olen ebaviisakas.

Oh jeekim…ega ma ei sunni inimesi vägisi endaga suhtlema! Ja ära muretse – selle tajun kiiresti ära, kes tahab omaette olla – seesama “tere” ütlemine annab päris hea ülevaate sellest. Toon ja intonatsioon millega seda öeldakse, näoilmed jne. Ehk siis kui keegi istub bussis mu kõrvale, vastab mu terele näiteks lakooniliselt (või ei vasta üldse), paneb kõrvaklapid pähe vms, siis pole mul sellest mingit probleemi! Kuid väga tihti on juhtunud, et olen saanud võõrastega väga põnevat juttu ajama ning bussisõit on kulgenud väga kiirelt ja lõbusalt/põnevalt.
PS! Mina räägin siin siis pikamaa-bussisõitudest, mitte linnaliinist, mida ma kasutan võib-olla 2-3 korda aastas kui Tallinnasse satun.

#3195910:

#3195374:

Oleneb olyukorrast. Kui sisenejal on suured kotid , rakse kandma ,käed kinni siis oleks viisakas ka väljujal teed anda ehk enne siseneda.

Kahele loetelust VÕIB aga ei pea pakkuma istet. Rasedus ega vanadus ei ole haigused, mis vajaks ilmtingimata istuma saamist. Väikelapsega ,kuni 6 a tõesti peaks olema kseaduslikult tagatud kohustus istet pakkuda, uksi avada ja aidata kõiksugustes olukordades. Ja kohustus lausa pakkuda abi.

Oota, miks? Ma küll ei leia, et mingi lapsega mimm peaks istuma enne kui vanatädike. Väikelaps on üldjuhul veel kärus, nii et oma iste igal pool kaasas. Võimalusel on vanur või viimaseid nädalaid rase kindlasti eespool, kellele peaks istet pakkuma.

See on provokatsioon, ära ärritu. Keegi lasteta mimm tahab tüli üles väänata.

#3195538:

#3195500:

Minu jaoks on küll imelik vaba suhtlusega inimeste vahel teietamine. Tööalaselt/ametialaselt loomulikult teietan, aga lähed kellegi sünnipäevale, kus on ka võõraid inimesi, siis teietad neid? Või näiteks lasteaias/koolis teisi lapsevanemaid?

Loomulikult teietad, nad on ju võõrad, nagu sa kirjutad siin. Erand on muidugi siis, kui eelnevalt lepitakse kokku, et kõik sinatavad kõiki, aga muul juhul näitab see lihtsalt kasvatamatust.

Minu jaoks oleks küll imelik, et ühes seltskonnas viibides osasid inimesi sinatan ja teisi teietan. Kui on vaba aeg ja mõnus äraolemine, siis võiks ju ikka sinatada. Miks ma ennast osadest inimestest sellel üritusel distantseerin?
Perekool on ju ka võõraid täis, ei näe, et siin oleks kombeks vestluskaaslast teietada. Sinagi sinatad, kas oled kasvatamatu?

#3195554:

#3195509:

Mõni vist tõesti arvab siiamaani et “laps räägib siis, kui kana pissib”, sest see on ju vana hea viisakusreegel, et “lapsed siis ei räägi, kui täiskasvanud omavahel vestlevad”. Õudust, kui aeglase arenguga see keskmine eestlane ikka on.

Aga loomulikult laps siis vahele ei sega, kui täiskasvanud omavahel vestlevad! Igati elementaarne kasvatusreegel, mis tänapäeval tundub küll olevat väga-väga paljudel meelest läinud.

Defineeri vahele segamine. Mis mõttes laps ei tohi täiskasvanute omavahelise jutu ajal tulla midagi küsima või arvaldada oma arvamust? Seepärast meil nii massiliselt kassapidajaid ja kalevipoegasid, kes elus kuigi edukad ei ole, kasvabki, et nende õigus arvamusele on maast madalast maha tambitud. Laps on samasugune isiksus oma tunnete, vajaduste ja arvamusega nagu täiskasvanud, raiuge see endale pähe.

Populaarne spordiklubi 🙂
Kui ma oma spordiklubi riietusruumide peale mõtlen, ei kuuleks seda tere mitte keegi. Probleem lahendatud 🙂

#3195978:

#3195538:

#3195500:

Minu jaoks on küll imelik vaba suhtlusega inimeste vahel teietamine. Tööalaselt/ametialaselt loomulikult teietan, aga lähed kellegi sünnipäevale, kus on ka võõraid inimesi, siis teietad neid? Või näiteks lasteaias/koolis teisi lapsevanemaid?

Loomulikult teietad, nad on ju võõrad, nagu sa kirjutad siin. Erand on muidugi siis, kui eelnevalt lepitakse kokku, et kõik sinatavad kõiki, aga muul juhul näitab see lihtsalt kasvatamatust.

Minu jaoks oleks küll imelik, et ühes seltskonnas viibides osasid inimesi sinatan ja teisi teietan. Kui on vaba aeg ja mõnus äraolemine, siis võiks ju ikka sinatada. Miks ma ennast osadest inimestest sellel üritusel distantseerin?

Perekool on ju ka võõraid täis, ei näe, et siin oleks kombeks vestluskaaslast teietada. Sinagi sinatad, kas oled kasvatamatu?

Ma olen näiteks omal ajal viibinud tööaja välistel vabadel olengutel, kus üks osalejatest oli nt Lennart Meri, kellega me isiklikud tuttavad polnud, ülejäänud olid minu kolleegid. Loomulikult ma teisi sinatasin, aga presidenti teietasin, ka siis, kui me läsime koos koridori suitsetama. Seega kõik oleneb siiski olukorrast.

#3196004:

#3195998:

Sellega on ka nii- ja naapidi. Kui inimesel on ikka mölapidamatus, siis ma sekkun üsna jõuliselt oma arvamusega vahele ja ei jää kannatalikult ootama, millal teine on lõpetanud. See käitumismall toimib väga hästi.

Miks tuua erandeid näiteks teemasse, kus räägitakse reeglitest?

Totaalselt mölapidamatuid on ikka pigem vähesel määral inimesi.

Erand kinnitab reeglit, mitte ei vaidlusta seda. Niisiis saan aru, et oled nõus – kui on normaalse kõne(tempo)ga inimene (nagu enamasti ikka), siis viisakas on oodata tema lause lõpetamist enne kui enda järgmist esitada.

Vahelesegamine ka mölapidamatule on siiski reeglite kohaselt ebaviisakas, olgugi et vahel vältimatu.

Jah, see on täiesti normaalne, sest normaalsed inimesed on emotsionaalsed ja spontaansed, mitte programmeeritud robotid. Ma ei pane kunagi kellelegi pahaks, kui inimene mind oma ühel hetkel pähe tulnud mõttega katkestab, kas peaks – minu närvid on täiesti korras. Vahel lausa tuleb kohe arvamus välja öelda, sest hetke pärast võib see juba meelest läinud olla. Sa pole kunagi siis olnud olukorras, kus sa jääd mõtlema, et mida sa öelda tahtsidki ehk kus mõttelõng on katkenud?
Ma ei näe mitte ühtki tõsiselt võetavat põhjust, miks ma peaksin oma mõttega pikemalt ootama, selle asemel et see kohe välja öelda. Praegu töötan ma tihedalt koos ühe loomingulise eriala inimestega – see on täiesti tavapärane, et oma head mõtted vahel kiiresti välja öeldakse teise juttu lõpuni kuulamata.
Ja eriti rumal on sellist robotlikku käitumist eeldada lastelt.