Teema: elementaarsed viisakusreeglid

#3195978:

#3195538:

#3195500:

Minu jaoks on küll imelik vaba suhtlusega inimeste vahel teietamine. Tööalaselt/ametialaselt loomulikult teietan, aga lähed kellegi sünnipäevale, kus on ka võõraid inimesi, siis teietad neid? Või näiteks lasteaias/koolis teisi lapsevanemaid?

Loomulikult teietad, nad on ju võõrad, nagu sa kirjutad siin. Erand on muidugi siis, kui eelnevalt lepitakse kokku, et kõik sinatavad kõiki, aga muul juhul näitab see lihtsalt kasvatamatust.

Minu jaoks oleks küll imelik, et ühes seltskonnas viibides osasid inimesi sinatan ja teisi teietan. Kui on vaba aeg ja mõnus äraolemine, siis võiks ju ikka sinatada. Miks ma ennast osadest inimestest sellel üritusel distantseerin?

Perekool on ju ka võõraid täis, ei näe, et siin oleks kombeks vestluskaaslast teietada. Sinagi sinatad, kas oled kasvatamatu?

Perekool on anonüümne foorum ja siin kehtivad teised reeglid. Siin oleks väga imelik, kui hakataks igaüht teietama, eriti veel, kui enamik siinsetest olijatest on Käod. Siin ma jah ütlen nii sulle kui kõigile teistele “sina”, kui me aga peaksime päriselt silmast-silma kokku saama, siis loomulikult kõnetan ma sind Teie-vormis.

Aga jah, nii käibki, et seltskonnas, olgu see nii vaba olemisega kui tahes, sinatadki tuttavaid/töökaaslasi/sõpru ning võõraid teietad. Ja võib juhtuda, et ürituse lõpuks olete juba nii palju tuttavamad, et võitegi üksteist sinatada. Ning esialgu hoitaksegi võõraste inimestega distantsi teatud määral – sa ei karga ju kohe neile kaela ega kuku kallistama.

Samas eks seltskonnad on erinevad ja inimesed on erinevad ja käitumismallid samuti. Kui sa tahad kohe hoobilt kedagi sinatada, siis lase käia! Ega siin otsest sundust pole, et vot just nii PEAB tegema. Kuna sa aga algselt esitasid küsimuse, et kas sünnipäeval võõraid teietada või lasteaias teisi lapsevanemaid (keda sa ei tunne, ma eeldan), siis ma vastasingi, kuidas elementaarsed viisakusreeglid ette näevad. Aga jällegi – kõik on kokkuleppe küsimus ja sellel teemal enam vaielda ei maksa.

#3195975:

#3195503:

Mina sukapükse jalga tõmmates kõnevõimet ei kaota.

Jjjaiii, valus!

Valus jah. Tegelikult sellist sõna eesti keeles pole olemas, see siin on mingi väärastunud vorm. Õige on suKKpüksid.

Mina sain kodust kaasa sellised reeglid
1) külas olles tohib süüa ja üleüldse kasutada ainult neid asju mida pakutakse/lauale tõstetake. Ise kapi kallale ei lähe
2) seltskonnas ei ole viisakas üksi süüa/juua, tuleb teistele ka pakkuda. Kui just igal ühel oma sööki kaasas pole.
3) kodus tuleb ka teistele kooki/karbijäätist/kommi jätta.
4) vaieldes ei ole ilus minna isiklikuks, meelega teisele haiget teha
5) avalikus kohas või restoranis ei jäta enda järel laga maha, prügi viskad ise prügikasti ja nõud tõstad ilusasti kokku
6) kui midagi head öelda pole, ole parem vait

#3196351:

#3196017:

#3196015:

#3195990:

Mis mõttes laps ei tohi täiskasvanute omavahelise jutu ajal tulla midagi küsima või arvaldada oma arvamust?

Keegi pole väitnud, et ei tohi! Väideti, et vahele segada ei tohi.

Laps õpetetakse oma kõnejärjekorda ootama (ei räägi kellegagi korraga) ja oma kõnelemissoovist märku andma (nt puudutab seda, kellelt soovib midagi kõrvalist küsida).

Ütle üks tõsiselt võetav põhjus, milleks see hea on, et laps peab teinekord minuteid oma kõnejärjekorda ootama? Sorry, aga see on rumalate inimeste käitumismall lapsele oma ülemvõimu näitamise eesmärgil. Seega oled sa minu silmis tõupuhas teine eesti.

#3196017:

#3196015:

#3195990:

Mis mõttes laps ei tohi täiskasvanute omavahelise jutu ajal tulla midagi küsima või arvaldada oma arvamust?

Keegi pole väitnud, et ei tohi! Väideti, et vahele segada ei tohi.

Laps õpetetakse oma kõnejärjekorda ootama (ei räägi kellegagi korraga) ja oma kõnelemissoovist märku andma (nt puudutab seda, kellelt soovib midagi kõrvalist küsida).

Ütle üks tõsiselt võetav põhjus, milleks see hea on, et laps peab teinekord minuteid oma kõnejärjekorda ootama? Sorry, aga see on rumalate inimeste käitumismall lapsele oma ülemvõimu näitamise eesmärgil. Seega oled sa minu silmis tõupuhas teine eesti.

Kas täiskasvanu tohib ka kohe idee tulles selle välja öelda ilma, et laseks teisel lauset lõpetada?

Oleneb olukorrast – üsna sageli muidugi võib. Miks sa seda küsid? Ebaviisakas on see ainult loetud kordadel, nt siis, kui keegi peab pidukõnet või ütleb toosti. Ma mäletan ülikooliajast, kus nii mõnigi õppejõud lausa ütles, et kui loengu käigus tekib mingeid mõtteid või arvamusi või küsimusi, siis öelge see kohe välja ehk vaielge vastu. Tartu Ülikoolis nimelt õpetati iseseisvalt mõtlema.

#3196358:

Ma mäletan ülikooliajast, kus nii mõnigi õppejõud lausa ütles, et kui loengu käigus tekib mingeid mõtteid või arvamusi või küsimusi, siis öelge see kohe välja ehk vaielge vastu. Tartu Ülikoolis nimelt õpetati iseseisvalt mõtlema.

Minu käitumisnormistikus ja minu Tartu Ülikoolis öeldi, et laengus tulebki oma arvamust KOHE välja öelda, aga selleks tuleb eelnevalt märku anda, nn luba paluda, et saaks teise jutu vahele oma mõttega lagedale tulla.

Huvitav minu meelest, et need, kes kombeid ei tunne, lastetuba ei oma ja käituda ei oska, käsitlevad seda mingi uue normaalsusena ja mingisuguse iseseisva mõtlemise väljendusena. Ja mis ajast on need, kelle jaoks viisakus ja lugupidamine teiste inimeste suhtes olulised on, teine Eesti? Minu arust matslikult käituv inimene (on ka kena sõna “mühakas”) saab sotsiaalset heakskiitu vaid endasuguste ringkonnas. Kui tal seda oleks vaja ka muudes ringkondades, siis tekitaks kombetus ja mühaklikkus tõenäoliselt teatud tõrjumist ja vältimist. On muidugi võimalik, et ta ei saa selle väljendusviisidest aru, kui tal puudub oskus viisakust mõista.

#3196369:

#3196358:

Ma mäletan ülikooliajast, kus nii mõnigi õppejõud lausa ütles, et kui loengu käigus tekib mingeid mõtteid või arvamusi või küsimusi, siis öelge see kohe välja ehk vaielge vastu. Tartu Ülikoolis nimelt õpetati iseseisvalt mõtlema.

Minu käitumisnormistikus ja minu Tartu Ülikoolis öeldi, et laengus tulebki oma arvamust KOHE välja öelda, aga selleks tuleb eelnevalt märku anda, nn luba paluda, et saaks teise jutu vahele oma mõttega lagedale tulla.

Meil oli loengutes tavaliselt vabam õhkkond, ei pidanud nagu põhikooli õpilane, kätt tõstma, minu õppejõud pidasid seda täiskasvanud inimestele alandavaks.

#3196376:

Huvitav minu meelest, et need, kes kombeid ei tunne, lastetuba ei oma ja käituda ei oska, käsitlevad seda mingi uue normaalsusena ja mingisuguse iseseisva mõtlemise väljendusena. Ja mis ajast on need, kelle jaoks viisakus ja lugupidamine teiste inimeste suhtes olulised on, teine Eesti? Minu arust matslikult käituv inimene (on ka kena sõna “mühakas”) saab sotsiaalset heakskiitu vaid endasuguste ringkonnas. Kui tal seda oleks vaja ka muudes ringkondades, siis tekitaks kombetus ja mühaklikkus tõenäoliselt teatud tõrjumist ja vältimist. On muidugi võimalik, et ta ei saa selle väljendusviisidest aru, kui tal puudub oskus viisakust mõista.

Seda ma olengi kogu aeg rääkinud, et viisakus on reeglina vajaduspõhine ehk vajalik siis, kui see sulle kuidagi kasulik on. Seda absoluutselt igasuguses ringkonnas suheldes.

Ohjah, jälle see vajaduspõhise viisakuse kägu, kelle jaoks on normaalne suhtlemisviis ühed suured kärajad, kus üksteise jutsut poole lause pealt üle sõidetakse. Ja kui kõik suhtlejad sedasi üle sõidavd, siis ei kuule keegi enam kellegi juttu, sest kõik räägivad korraga.

Jah, ka meil oli Tartu Ülikoolis õppides normaalne õppejõuule loengu ajal küsimusi esitada või midagi kommenteerida. Aga otse loomulikult ei tehtud seda poole lause pealt. Ikka oodati, kuniks lause lõppes ja siis hetkelise pausi ajal küsiti, mida vaja. Sobiva hetke ootamine on elemntaarne.

Oleks päris kole olla loengus suures ringauditoorumis, kus igaüks hõikab oma küsimuse kohe, kui see pähe tuleb, vahet pole, kas keegi parajasti räägib või ei. Oleks üks suur lärm ja ei midagi muud, keegi ei kuuleks omaneda mõtteid ka enam.

Ja lastele õpetasin loomulikult sammoodi, et teiste jutust üle ei sõideta. Seda suures osa ka eeskujuga, mina ei seganud ka nende jutu vahele. EI ole ma kunagi kuulnud, et keegi päriselt lapsele ütleks, et laps räägib siis, kui kana pissib. Jah, seda väljendit mainitakse, kui räägitakse minu lapsepõlve ajast, aga ma ei tea küll kedagi, kes seda väljendit reaalselt oleks lastel ekasutatud. Ikka õpetati normaalset suhtlemist, mitte ei arvatud, et laps hoidku suu üldse kinni. Samuti olen mina oma lapsi õpetanud ja neist on normaalsed toredad täiskasvanud kasvanud, kes suudavad suhedla ilma kärajaid korraldamata.

#3196350:

avalikus kohas või restoranis ei jäta enda järel laga maha, prügi viskad ise prügikasti ja nõud tõstad ilusasti kokku

muidu kogu muu jutt õige ja ilus, aga korralikus restoranis nõusid küll ise kokku ei tõsteta – see on pigem ebaviisakus. kelner/ettekandja teab ise, kuidas ta asju ära viib ja see tema “aitamine” pigem segab teda.

#3196309:

aga meil siin Tallinna kesklinnas

Vauuu!!! Issand, sa oled Tallinna kesklinnas? Kuule, kas sa staare oled ka näinud, saad ehk mulle ka autogramme küsida?

– võõraid inimesi alati teietatakse (või küsitakse, kas sinatamine on ok)
mina küll olen võõraid sinatanud. on minust nooremad ja lapse tuttavad, ei mõtlegi teietama hakata. miks peaks?

– bussis/rongis ei räägita kõva häälega telefoniga … ma jälle ütlen, et võõraste juttu ei ole viisakas peal kuulata. sinu kõrvad ja sinu valik, õpi ennast välja lülitama.

– ühistranspordis ei kuulata muusikat/vaadata videosid ilma kõrvaklappideta… kui hääl nullis on, siis võib seda videot ka ilma kõrvaklappideta vaadata.

– ei räägita kinos/teatris/kontserdil – ma küll jagan oma mõtteid ja tundeid kui vaja on. normaalne ju. ega siis kõiki asju saa vaheajale jätta.

– ei võeta telefoni välja pimendatud ühiskogemustel (teater, kino jne), ei, ka mitte “ainult kellaaja vaatamiseks” … kui ma ikka tahan vaadata kella, siis vaatan ka. miks ei või? mis seal ebaviisakat on?

– ei võeta telefoni välja olulistel kohtumistel, õhtusöökidel jne – sa ei tea ikka mitte muffigi. alati võib tulla kellelgi mingi oluline sõnum, teade vms. seda ei saa keelata.

– “nägemist” ja “aitäh” peaks olema laias kasutuse – minu tutvusringis ongi. sul mingid imelikud tuttavad, kes ei oska tänada ja head aega öelda?

#3196431:

#3196017:

Seega oled sa minu silmis tõupuhas teine eesti.

#3196037:

Sinu silmaring on piiratud, kui sa sellisest nähtusest midagi ei tea.

#3196216:

Kellelgi on bioloogiatunnid tõesti vahele jäänud. Järjekordne näide sellest, et perekoolis lokkab lauslollus.

#3196098:

See ju tõestabki, et inimesel endal puudub igasugune mõttetegevus.

#3196321:

Mulle ei lähe võõrad korda.

#3196134:

viisakusreeglid teenivadki ainult üht eesmärki, nimelt isiklikku kasu ehk on olulised ainult siis, kui nende kasutamine aitab inimesel elus paremale järjele saada, igal muul juhul puudub viisakusreeglite järgimisel suurem mõte.

Nende pärlite autor on postitanud seni 32 korda, kuigi võõrad inimesed talle väidetavalt korda ei lähe. Enda arvates on ta tugev, edukas, tark, otsustaja, võimupositsioonil.

Millele see kõik viitab, saab aimu, kui guugeldada sõna “sotsiopaat”.

Ja sinul jääb ainult üle tõdeda, et sind juhivad ebaviisakad sotsiopaadid, ei enamat. Seega, milles seisneb viisakuse kasutegur?

Keegi ei keela teil elada edasi vastavalt 19. sajandi normidele, mina eelistan elada 21. sajandis.

#3196835:

#3196830:

#3196823:

#3196380:

#3196370:

#3196321:

#3196299:

#3196216:

teevad seda viisakusest üksteise vastu. Või milleks see näide?

Sotsiaalne viisakus jah. Kõik koerlased, kutsudes mängule teevad kerge kummarduse ehk pepu püsti ja pea allapoole, vaadates teist koera. Kui teine koer ka sama vastu teeb, läheb mänguks. Ei lennata ilma märke andmata teisele peale suhtlema. Sama ka hoiatustega. Kõik loomad suhtlevad. Igaüks, kes vähegi loodusdokke vaadanud, teab seda.

Samamoodi on inimestel tervitamiskomme. Sina võid ju seda mingiks iganenud sotsiaalseks normiks pidada, aga see toimib jätkuvalt.

Võid ju öelda, et sind ei huvita, aga vean kihla, et hästi sa sellisest ei arva, kes nohisedes grupiga liitub, näiteks trenni, ei naerata, krabistab omaette, väldib silmsidet, lahkub vaikides. Automaatselt arvad, et ta on ebameeldiv inimene.

Tule taevas appi! Koerad sotsiaalselt viisakad??? Rumalusel pole tõesti piire.

Ma võin sulle kinnitada, et ma ei arva võõrastest inimestest, kellega mul pole vaja suhelda, absoluutselt mitte midagi, ei sellest, kes tere ei ütle ega sellest, kes sisenedes tervitab. Kas peaks? Mulle ei lähe võõrad korda.

Kõik inimesed on sulle ennem võõrad, kui nad sulle tuttavaks saavad.

On, aga võõrastega tuttavaks saamine on alati vajaduspõhine. Ma ei tutvu võõraste inimestega ilma põhjuseta.

Tutvud küll! Ka su oma ema oli sulle võõras, enne kui sa temaga tuttavaks said. See polnud sinu valik, et tema üsas kasvada ja tema lapseks saada. Rääkida, nagu kõike saaks otsustada ja kõik tomiks ainult indiviidi vajaduste v kasu eesmärgil v põhiselt (nt kelle laps olla), on absurdne.

Kasuta loogikat, sugulased ei ole kunagi võõrad, eriti lähisugulased – nad on sugulased. Ja teiseks oma emaga tutvumine on kõige vajaduspõhisem tutvumine üldse, nimelt emad tagavad lapse ellujäämise. Ega ma imesta, et sul loogikaga kehvad lood on.

Kas see oli sinu otsus – tulla ellu?

Ja kuidas inimeste sünd antud teemasse puutub? Vajadused tekivad inimesel pärast seda, kui ta on sündinud. Naise rasestumine ja lapse sündimine ehk paljunemine on looduslik valik. Sa ei teadnud seda? Kooli ei ole kaalunud uuesti õppima minna?

#3196900:

#3196879:

#3196835:

#3196830:

#3196823:

#3196380:

#3196370:

#3196321:

#3196299:

#3196216:

teevad seda viisakusest üksteise vastu. Või milleks see näide?

Sotsiaalne viisakus jah. Kõik koerlased, kutsudes mängule teevad kerge kummarduse ehk pepu püsti ja pea allapoole, vaadates teist koera. Kui teine koer ka sama vastu teeb, läheb mänguks. Ei lennata ilma märke andmata teisele peale suhtlema. Sama ka hoiatustega. Kõik loomad suhtlevad. Igaüks, kes vähegi loodusdokke vaadanud, teab seda.

Samamoodi on inimestel tervitamiskomme. Sina võid ju seda mingiks iganenud sotsiaalseks normiks pidada, aga see toimib jätkuvalt.

Võid ju öelda, et sind ei huvita, aga vean kihla, et hästi sa sellisest ei arva, kes nohisedes grupiga liitub, näiteks trenni, ei naerata, krabistab omaette, väldib silmsidet, lahkub vaikides. Automaatselt arvad, et ta on ebameeldiv inimene.

Tule taevas appi! Koerad sotsiaalselt viisakad??? Rumalusel pole tõesti piire.

Ma võin sulle kinnitada, et ma ei arva võõrastest inimestest, kellega mul pole vaja suhelda, absoluutselt mitte midagi, ei sellest, kes tere ei ütle ega sellest, kes sisenedes tervitab. Kas peaks? Mulle ei lähe võõrad korda.

Kõik inimesed on sulle ennem võõrad, kui nad sulle tuttavaks saavad.

On, aga võõrastega tuttavaks saamine on alati vajaduspõhine. Ma ei tutvu võõraste inimestega ilma põhjuseta.

Tutvud küll! Ka su oma ema oli sulle võõras, enne kui sa temaga tuttavaks said. See polnud sinu valik, et tema üsas kasvada ja tema lapseks saada. Rääkida, nagu kõike saaks otsustada ja kõik tomiks ainult indiviidi vajaduste v kasu eesmärgil v põhiselt (nt kelle laps olla), on absurdne.

Kasuta loogikat, sugulased ei ole kunagi võõrad, eriti lähisugulased – nad on sugulased. Ja teiseks oma emaga tutvumine on kõige vajaduspõhisem tutvumine üldse, nimelt emad tagavad lapse ellujäämise. Ega ma imesta, et sul loogikaga kehvad lood on.

Kas see oli sinu otsus – tulla ellu?

Ja kuidas inimeste sünd antud teemasse puutub? Vajadused tekivad inimesel pärast seda, kui ta on sündinud. Sa ei teadnud seda?

Kuidas puutub inimeste sünd teemasse? Ise väitsid, et viisakusreeglid on INDIVIIDI vajadus- ja kasupõhise eesmärgiga loodud. Mina väidan vastupidist, et elu ei ole üles ehitatud INDIVIIDI kasu peale ja rõhk on sõnal indiviid. Tõin sulle näite selle kohta, et sa ei saa ise kõike luua, vaid osad asjad on sulle antud. Nii nagu sa ei saa anda omale elu, ei saa sa ka luua kasu INDIVIIDINA viisakusreeglitest. Viisakusreeglid toimivad siis, kui sa kasutad neid kellegi suhtes. Kui sind ei huvita teised (võõrad) ja nendega koostöö, siis sa oledki erak. Eristad siinkohal sugulased, sest nad on sinu jaoks automaatselt tuttavad. Aga mis siis saab, kui su sugulane on see, kes spordiklubi garderoobis ütleb kõlava häälega kõikidele “tere”. Kas siis ütled talle, et ta ei peaks seda tegema, sest sinu jaoks on see imelik ja arusaamatu, kuigi ta soovib teiste suhtes viisakas olla?

Bioloogiat õppinu teaks, et kogu elu baseerub ellujäämisinstinktil ja olelusvõitlusel – see on elementaarne. Aga ma mõistan, et sina pole võimeline viisakusreeglite rakendamises kasu nägema. Seda enam on ju põhjendatud küsimus, miks sa seda teed, kui see ühestki otsast kasulik pole. Mina rakendangi viisakusreegleid seal, kus ma näen sellest mulle (ja mu perele) kasu tõusvat ehk asetab mind oleulusvõitluses võrreldes massidega oluliselt kõrgemale pulgale, mis omakorda lihtsustab minu elu ja tagab lihtsamini minu järeltulijate ellujäämise. Järgida viisakusreegleid suvaliselt seal, kus sellest mingit kasu pole, on mõttetu energiakulu – ma ei näe sellel mõtet. See, kuidas teised, kui nad ei ole minu isiklik pere, oma elu elavad, mind ei huvita, olgu või sugulased.
Kas ma saan õigesti aru, et sina lõpetad oma sugulasega suhtlemise, kui ta spordisaali seisenedes kõigile tere ei hõika?