Teema: elementaarsed viisakusreeglid

#3196923:

“Bioloogiat õppinu teaks, et kogu elu baseerub ellujäämisinstinktil ja olelusvõitlusel”. Kas mitte sina pole hoopis see, kes võtab õpikus kirjutatut absoluutse tõena ilma, et kasutaks oma mõistust mõtisklemaks sellele, mis on loogiline ja mis mitte?

Ja küsimusele ei ole viisakas küsimusega vastata, nagu sina seda tegid. Aga nagu aru saame, siis ebaviisakas olemine on sinu jaoks midagi, mille üle praalida ja uhkust tunda. Mina sulle takka ei kiida.

Ja lisan veel juurde, et me keegi ei tule sellest elust eluga välja, kõik me lahkume. Seega tundub täiesti mõttetu mingit olelusvõitlust pidada kellegagi.

Elementaarne viisakus oleks panna lapsed ostukäru selleks ettenähtud kohta. Aga masendavalt palju on matse, kes oma räpaste jalanõudega põngerja panevad otse ostukärusse!
Kasvatamatuid lapsevanemaid on üldse tänapäeval kuidagi palju. Huvitav, miks?

#3197137:

minu kasvades oli viisakus nii tavaline igapäevaelu osa, et sõna tere ütlemine minu jaoks küll mingil moel pingutav ei ole.

Sa elad vist ideaalmaailmas. Kas sa teretad järjekindlalt kõiki ja hakkad sõbralikult suhtlema inimestega, isegi kui nad tunduvad sulle ignoreerivad, uhked või isekad? Kui kõik oleksid üksteisega ülimalt viisakad, suhtlemisaltid ja head, siis maailm oleks parem paik.

#3196923:

“Bioloogiat õppinu teaks, et kogu elu baseerub ellujäämisinstinktil ja olelusvõitlusel”. Kas mitte sina pole hoopis see, kes võtab õpikus kirjutatut absoluutse tõena ilma, et kasutaks oma mõistust mõtisklemaks sellele, mis on loogiline ja mis mitte?

Ja küsimusele ei ole viisakas küsimusega vastata, nagu sina seda tegid. Aga nagu aru saame, siis ebaviisakas olemine on sinu jaoks midagi, mille üle praalida ja uhkust tunda. Mina sulle takka ei kiida.

Ahsoo, et kõik, mis on kirjas suvaliste inimeste poolt koostatud käitumisõpikutes, on puhas tõde ja kooliõpikud suuresti jama? Päris hea!

#3196927:

#3196913:

Järgida viisakusreegleid suvaliselt seal, kus sellest mingit kasu pole, on mõttetu energiakulu – ma ei näe sellel mõtet.

Ja see võib sind ootamatult nii öelda ellujäämise hierarhiapulgalt allapoole tõugata, sest ühiskond on peente niitidega ühendatud võrgustik. Kasu ei ole nii lihtsalt olukorrast lähtuvalt tuvastatav, isegi sina peaksid seda loogikat tegelikult aduma. Sotsiaalset ignorantsust tõlgendatakse pikkade väljakujunenud praktikate käigus mühaklikkuseks, hoolimatuseks, isegi pahatahtlikuks, kuigi see sisult ongi vaid ignorantsus ja otseselt kellelegi kurja ei tee. Kuniks suudad olla tõesti vaid võõrastele, kellega elu sind mitte mingil moel kokku ei vii, luua endast negatiivne mulje, pole see tõesti oluline.

Aga! Suudad sa tegelikult tagada, et tänane võõras ei ole homme sinu äripartner, tütre peika ema, sinu vanaema perearst jne? Ära looda, et kuvand sinuga kaasa ei liigu. Ja uut positiivset kuvandit endast luua sulle kasulikul hetkel, kui sinu suhtes on juba negatiivne eelhäälestus, on oi kui raske, mitmekordne energiakulu.

Seega võib olla niiöelda odavam kulutada energiat ka siis, kui see pole otseselt kasulik, kui et teha monumentaalseid jõupingutusi seal, kus kasu on oluline, aga eelnevast kokkuhoiust tekkinud karmavõlasaba pikk.

Keegi ei eksisteeri meist ühiskonnast sõltumatult.

Sa vist päris siiralt usud, et kui sa spordisaali riietusruumis suvalisi võõraid inimesi ei tereta, siis see võib sulle saatuslikuks saada, kuna “ühiskond on peente niitidega ühendatud võrgustik”. Vaene sina! Mina diagnoosiksin sellise mõtteviisi paranoiaks.
Et kui ma täna tulevasele potentsiaalsele äripartnerile spordisaalis tere ei ütle, siis ta tulevikus minuga vaatamata mu geniaalsetele ärialastele teadmistele ja praktikale minuga tehinguid ei tee, kuna ma teda siis ei teretanud, kui me üksteist veel ei tundnud? Sa vist tõesti ei tea, kuidas maailmas asjad tegelikult käivad. Las ma valgustan sind – ärisidemed sõlmitakse tihti ka lausa vaenlasega, kui see tõotab head kasumit. Päris maailmas mängivad rolli hoopis teised kriteeriumid. Venelasest ärimees nt ei tee sinuga mingit äri, kui sa temaga koos haljast viina ei joo, ole sa nii viisakas kui tahes.
Teeme sulle asja veel lihtsamaks. Mõtle keskerakonnale, kes sõlmis valitsusliidu EKREga, kelle puhul keskid olid pidevalt kuulutanud, et ei näe koostöövõimalust ekrega. https://www.err.ee/879109/ratas-peab-koalitsiooni-ekre-ga-voimatuks
Reform oli valmis sõlmima valitsusliitu keskiga, keda nad olid 15 aastat järjest siunanud ja põhimõtteliselt kodumaa reeturiteks tembeldanud.

Oh seda naiivsust!

#3197137:

Huvitav, et kellelegi võib olla lihtne tere või head aega ütlemine eraldi energiat võttev pingutus, mida tasub teha ainult siis, kui see kasulik on. Ma ei tea, minu kasvades oli viisakus nii tavaline igapäevaelu osa, et sõna tere ütlemine minu jaoks küll mingil moel pingutav ei ole. Inimesed kasutasidki viiskausväljendeid, neid ei nõutud lastelt ekstra, see lihtsalt hakkas külge, kui neid kasutati.

Huvitav, mis põhjusel muutub inimene selliseks, et sõna tere energiat võtvana tundub? Mingi kampaania korras lapse kasvatamine, kus last vitsaga ähvardati, kui ta kohe tere ei ütle? Mignid hirmud nii sügavalt sees, et kardab seda sõna tere või? Normaalse kasvatusega peaks tere nii loomulik olema, et pigem oleks pingutus meeles pidada, et see inimene pole mulla kasulik, ma talle tere ei ütle.

Aga põhjus ongi see, millest siin korduvalt on juttu olnud, et mõtlev inimene ei ole robot, kes teeb asju, millel puudub mõte, pelgalt seetõttu, et kasvatusega programmeeriti teda nii käituma. Minu vanaemad õpetasid mulle, et tänades tuleb kniksu teha ja vennale, et poisid teevad tänamisel kraapsu – viisakas ja loomulik ju, kuna lastetuba oli selline.

#3197169:

#3197155:

Kas sa teretad kõiki ja hakkad sõbralikult suhtlema inimestega, isegi kui nad tunduvad sulle ignoreerivad, uhked või isekad?

Ei saa aru küsimusest. Kui on olukord, kus teretamine on loomulik (nt oma tööruumi sisenedes hommikul töökaaslaste teretamine), siis ma teretan ja ei mõtle absoluutselt sellele, kas need töökaaslased on isekad või ei. Kui on olukord, kus teretamine ei ole loomulik (nt suurde poodi sisenedes ei karju üle saali tere), siis ei tereta.

Suhtlemine on hoopis teine teema. Suhtlemisel on kaks varianti, suhtlen olukorras, kus see on vajalik. Poes müüjaga, tööl tööteemadega, laste õpetajaga jne. Sellises suhtluses ei ole oluline, kas inimene meeldib mulle või ei, ma ise suhtlen viisakalt.

Või suhtlen seepärast, et ma tahan suhelda – sõbrad. Nende hulka ei satu neid, kes mulle tunduvad ignoreerivad ja uhked.

Juhuslikult tuttavat kohates üldiselt ütlen tere või noogutan, jällegi sõltumata sellest, kas nad meeldivad või mitte. Seisma ja juttu vestma minu jaoks ebameeldivate inimestega juhuslikult kohtumisel ei jää.

Ja ütled tuttavaks saades alati naeratades tere Martin Helmele, kelle ametlik soovitus on: “kui on must, näita ust”?

#3197199:

#3197192:

Kirjutasid, et tere ütlemine ei tohiks olla küll mingil moel pingutav, samas valid olukordi, kas teretamine on loomulik või mitte. Iga inimene otsustabki ise, keda teretada, vastavalt olukorrale ja sisetundele ja ei pea end sundima tegevusteks, mis ei tule loomulikult. Kui sina teretad inimesi, sõltumata, kas sulle ta meeldib või mitte, siis mõni teine teretab ja suhtleb ainult meeldivate inimestega. See ei tohiks kedagi imestama panna.

Nojah, muidugi ma valin, alateadlikult selle peale mõtlemata. Loomulikus olukorras ma teretan ja see ongi loomulik, see ei ole ekstra pingutus. Ma ei tegele mingi teadliku valikuga tavaelus, lihtsalt teretan, ei raiska selle peale mõtlemiseks energiat.

Jah, loomulikult inimene otsustab vastavalt olukorrale, keda teretada või ei. Aga mu posititus käis siin ühe paljukirjutanud käo kohta, kes tegeleb aktiivselt kaalumisega, kas teretamine sel hetkel on talle kasulik või mitte ja nimetab teretamist energia kulutamiseks. See on midagi, mida mul on tõesti raske mõista. Milleks kulutada oma energiat sellisele kaalumisele, kui lihtne tere on nii kerge öelda, et no ei võta energit. Mul küll mitte. Miks tal võtab? Seepärast, et raiskab enenrgiat selle kaalumisele? Seepärast, et kasvanuud keskonnas, kus inimesed ise ei teretanud, aga temalt nõudsid peksu ähvardusel teretamist ja seega on negatiivne emotsioon sellega seotud?

Ma mõistan, et sul on raske sellest aru saada, aga minu alateadvus töötab täpselt vasupidi ehk mina spontaanselt ei tereta sellele mõtlemata ehk ma enamasti ei kaalu midagi võõraid või tuttavamaid nähes. Teadvus lülitub viisakusreeglite rakendamise koha pealt sisse siis, kui ma tunnetan, et inimesest võib mulle kasu olla.

#3197209:

#3197196:

Ja ütled tuttavaks saades alati naeratades tere Martin Helmele, kelle ametlik soovitus on: “kui on must, näita ust”?

Mis see siia puutub? Mart Helmest ei saa iial mu isikliku tuttavat, kellega meeldivalt vestelda. Kui ma puuutks temaga mingis tööalases situatsioonis kokku, siis loomulikult ütleksin kohtudes tere. Sa jätaksid mõne ebameeldiva poliitiku teretamata, kui temaga tööalaselt kokku puutud või?

Loomulikult jätan, ma olen poliitikutega aastaid koos töötanud ja enamikku ma neist ei teretanud teadlikult. Mul puudub nn silmakirjalikkuse geen ehk kui inimene mulle ei meeldi, siis miks ma peaksin teesklema, et ma temasse hästi suhtun.

#3197215:

#3197208:

Ma mõistan, et sul on raske sellest aru saada, aga minu alateadvus töötab täpselt vasupidi ehk mina spontaanselt ei tereta ehk ma enamasti ei kaalu midagi võõraid või tuttavamaid nähes. Teadvus lülitub viisakusreeglite rakendamise koha pealt sisse siis, kui ma tunnetan, et inimesest võib mulle kasu olla.

Nojah, kurb. Miks see nii on, on mulle arusaamatu.

Aga kasu sulle on energiat nõudev ka vastu tertetmaine, kui teretab inimene, kellest sa kasu ei saa?

Ma nt liigun aegajalt kohas, kus on puudega inimeste kodu. Seal on üks sõbralik intellektipuudega naine, kes ikka maja ees tänavat pühib. Ta alati teretab möödujaid, loomulikult ma teretan vastu, kuigi mingit kasu ma temast kunagi ei saa. Vahel mõni rõõmus väike laps tänaval teretab mind, ikka teratan vastu, mis kasu ma sellest samaa peaksin.

Vaimupuudega inimesed ja lapsed on teine kategooria, neid tuleb hoida ja kaitsta, sest nad on meist, tervetest täisjõulistest täiskasvanutest oluliselt nõrgemad ja kergesti haavatavad. Kui ma jätkasin neile tere ütlemata, võib see neile väga haiget teha ja otse loomulikult ei taha ma endast nõrgemaid kurvastada. Need olukorrad pole absoluutselt võrreldavad.

#3197181:

Vaene sina! Mina diagnoosiksin sellise mõtteviisi paranoiaks.

Tead, mul savi, mida sa diagnoosid. Tereta või jäta teretamata, kui sul suu peast kukub teretades.

#3197213:

Loomulikult jätan, ma olen poliitikutega aastaid koos töötanud ja enamikku ma neist ei teretanud teadlikult. Mul puudub nn silmakirjalikkuse geen ehk kui inimene mulle ei meeldi, siis miks ma peaksin teesklema, et ma temasse hästi suhtun.

Kokkuvõttes – õppinud ilmselt bioloogiat, sest üle postituse sa sellele rõhud. Siiani 44 postituse põhjal kohutav egoist. Ei huvita sind mitte keegi muu ega teine kui ainult enda absoluutselt imeline, üliandekas ja võimekas isiksus. Igakord sisaldub erinevas koguses ja vormis sõnad mina, mina, minu, mulle.

#3197220:

Kui ma jätkasin neile tere ütlemata, võib see neile väga haiget teha ja otse loomulikult ei taha ma endast nõrgemaid kurvastada.

Miks? Mis isiklikku kasu (sinu mantra) sa sellest saad? Olelusvõitluse nimel on ju hea nõrgemad maha jätta, neist mitte välja teha.

Aga kui astud linnaliini bussi, trammi, trolli nt. Kas siis peab ka teretama? Mina ise ei tee seda ja pole ka seni näinud et keegi teeks seda. Aga loomulikult teretan alati taksosse istudes taksojuhti.

#3197563:

Aga kui astud linnaliini bussi, trammi, trolli nt. Kas siis peab ka teretama? Mina ise ei tee seda ja pole ka seni näinud et keegi teeks seda. Aga loomulikult teretan alati taksosse istudes taksojuhti.

Kui eesuksest astun peale või maha, et näen juhti, siis teretan teda ja maha minnes ütlen bussijuhile aitäh. Selline komme jäi mul UKs elades külge. Seal see nii elementaarne ja bussijuht isegi vahetab mõne sõna siis ilma kohta või viskab väikese nalja.