Alles ma kirjutasin siin oma murest, vägivaldne, hulluhoogudega, ülienergiline laps. Kuna asi meil järsult halvenenud saime kiirelt kohe lastehaiglasse ja tegeletakse lapsega juba. Esmane läbivaatus tehtud ja tehakse edasi mingeid teste temaga. Midagi mulle hetkel kindlalt ei öeldud, kül aga mu küsimusele, kas paanitsen üle ja laps terve ja tubli sain vastuseks, et ei asi vajab edasist uurimist, see, et ta püsimatu, kärsitu ja keskenduda ei suuda sai neil kohe selgeks (kusjuures minu arust oli ta isegi väga tubli enda kohta). Ära minnes tuli lapsel ka see nn hoog peale (leebe variant) kus peksis ja hüsteeritses, ka selle nägid nad ära ja mulle suureks lohutuseks oli, et ka spetsialist ei suutnud teda maha rahustada, et polegi viga minus ja mu saamatuses.
Nüüd olen teemat üha enam uurinud ja kogu see asi lainena peapeal kokku löönud.
Kuidas meie edasine elu hakkab nüüd siis välja nägema.
Ta ei kannata kui palju inimesi ümber, seega igat tegevust tehes peame valima aega, kinno saame minna vaid siis kui vähe rahvast kui film kaua olnud juba kinos ja päevasel ajal, ujuma saame minna vaid hommikupoole kui rahvast vähe jne. Nii oleme elanud viimased paar aastat aga see on kohutavalt tüütu, alati lootsin, et see vaid ajutine, et kasvab välja.
Külas me ei käi ja külalisi meil vaid haruharva, kuna see ärritab ta ülese, liiga ülemeelikuks ja tüütavaks muutub.
Reisil käisime taga seni kui sai 3a peale seda lihtsalt ei julge kuna ta nii pöörane ja ettearvamatu.
Vanaema on olnud nõus teda hoidma aga viimasel ajal ei saa ta temaga enam hakkama, tuleb ja peksab ks teda, lööb jalaga, viskas puuga vastu pead jne. Mul endal on lihtsalt hirm teda jätta vanaemaga ja veelvähem teistega.
Hetkel näen kogu lugu väga mustades toonides ja väljapääsu ei paista 🙁
Kuidas teil elu aspergeri joontega ath lastega?
Teema: Elu aspergeri ja ATH lapsega
Kõlab tuttavalt, omal diagnoosita laps sama kahtlustega – autist/asperger + ATH, 4a. Aga plaanis on asuda teraapiatega tegelema, sest need aitavad. Nõuavad palju palju tegelemist, aga asi on seda väärt, et kogu perekonna elu kvaliteet paremaks läheks. Hoia mehega kokku, tihtilugu kipub paarisuhe lagunema, aga seda on mõistlik ikkagi koos hoida ja selle nimel ka pingutada, ühiselt on kergem sellest kõigest leevendust saada.
Ikka ütle endale, et kasvab välja ja nii lähebki. Tegelema ikka peab jah. Mõteteil on jõudu! Edu!
Ei. Sa ei ole läbikukkunud ema. Ära luba endale seda mõtet.
Keeruline ja raske on Sul küll. Aga läbikukkunud Sa kindlasti ei ole. Sa otsid abi ja tegeled probleemidega, see on suur samm edasi. Teraapiast kuuldu rakendamine on raske töö, kuid kindlasti vaeva väärt. Edu Sulle ja Su perele!
Aga miks sa ei tee talle gluteeni- ja kaseiini- ja suhkruvaba dieeti? see aitab selliste laste puhul päris kindlasti, seda usuvad ka lastepsühhiaatrid. Muidugi ei tee see imet, kuid tuure võtab kindlasti maha. Ja lisaks, oomega-3, eri mineraalid jne. Ma tean mida räägin, kuna minu poiss muutus pärast söögimuutusi 50% lihtsamini ohjatavaks. Rahulikumaks jne.
Olen rahumeelse 6.a ATH lapse ema.
Steliori teste ma ei soovita, soovitan ühte head toitumis spetsialist (vajdusel) kelle juurde saab minna kui on kaasa võtta bioloogilse ja kliinilise vere pilt, tal on kogemus selliste lastega.
Tee ära http://www.Geenitestid.ee/?gclid=CK-r_Jrfub0CFdShtAod7hAAWA
Osta lapsele tahvel arvuti ja sa näed ise ka et muutusi, kui ta saab arvutiga rahuneda.
Tasuta mänge on väga palju ja arendavad. Muretse koju rippkiik ja redel, nöör ja võimalikult palju turnimis vahendeid, samuti võimalusel ratas ja kiiktool. Loovmängud, Wii sport jnd.
Neid toitumismuudatusi tuleb teha mitu kuud ja 100%liselt, enne kui mõikab. Minu poisil (6aastane) ilmnesid esimesed muudatused umbes 4.-5. nädalal. Niimoodi korraks proovimine ei aita. Ja musta ¨okolaadi tohibki anda, kus kakaosisaldus on suur. Stelioris pole sul isegi mõtet raha kulutada, kuna nagunii tuleb sealt see soovitus välja, sest kõigil rahututel tuleb kõrgem peptiduuria näit. Tallinnas on võimalik gluteeni jne dieeti pidada minu hinnangul üksnes Prisma abil, mujal selliseid toite ei ole või on ebapiisavalt. Mahemarket muidugi ka. Peaaegu kõik toiduained on võimalik asendada, v.a juust. Kohupiimakreemina sööb minu oma isuga maasika (või rosinatega) ricottapastat, makaronid, pannkoogid, koogid – kõike saad teha muust jahust. Ja Prismas on tavalist valget saia meenutavad saiad, mis külmas hoides peavad kaua vastu, on kuklid, millega saab nn hamburgeri teha jne. Taimepiimad putrudeks, gluteenivabad kaerahelbed jne. Soja baasil on jogurteid ja jogurtijooke või kastmeid. Kõike saab korraldada, kuid jah, see dieet peab kestma vähemalt kaks aastat, vähemalt meie saime Steliorist sellise soovituse.
Kindlasti tegele ka endaga, sinu jutust kumab ka seda, et sul endal, kas juba on voi hakkab tekkima depressioon. Mine räägi ka ise psüholoogiga… ära ennast ära kaota!
Soovitaksin sulle nii Madleen Simsonit, kes on Steliori juht, kui ka Annely Sootsi. Steliori kohta ma muidugi ei tea, kas saab lihtsalt niisama nõustamist, ilma nende kallite testideta – kuid usun, et vast ikka võtab jutule. Nad mõlemad, kuid Annely Soots minu meelest laiemalt, on selle toitumisasjaga kursis. Sootsi koduleht on tervisekool.ee, ise sellega pole kokku puutunud.
Mina hakkasin oma poisile veel andma ühtesid toidulisandeid, mis ostsin Madleenilt, ja lisaks käib ka masgutova meetodil teraapias, ehkki see on kallis ja teen neid harjutusi kodus. Kohal käik kord kuus. Ka selle teraapia kohta Madleen oskab rääkida. Tal on ka endal üks poegadest kõike seda vajanud. Teab omal nahal.
Täiesti vöimalik, et mingisugune dieet aitab lapsel rahulikum olla, aga, TOITUMISEGA EI ÖPETA LAPSELE, KUIDAS PEAB SELTSKONNAS KÄITUMA.
Kindel on see, et sinu laps vajab abi- spetsialisti abi. Kui lapsel on olemas diagnoos, siis miks sa ei ole teda vastavasse lasteaeda pannud? On seltskonnas ja öpetajad oskavad selliste lastega väga hästi toime tulla. Juba esimsele päeval saaksid öpetajalt nippe, kuidas teatud olukordades lapsega tegeleda.
Praegu sa lihtsalt ei oska lapsega tegeleda- sa pögened temaga probleemide ja konfliktide eest.
Köige pealt alusta külla kutsumisega. Las tulevad väiksed sugulased/tuttavad teiel mängima. Sa pead loomulikult koguaeg juures olema ja teda aitama ning suunama.
Alguses vöivad need ajad veidi lühemad olla, kuna sellised lapsed väsivad ruttu. Kiida last- näed, kui tore oli Manniga mängida, las tulevad homme jälle. Laps peab öppima jagama ja oma jäjekorda ootama. Algus vöib olla suure nutu ja kisaga, aga lapsed öpivad kiiresti, kui neile on kehtestatud reeglid.
Viskamine/peksmine- siin peab väga konkreetne olema ja KOHE reageerima. Kui see toimub mänguväljakul, siis KOHE koju. Homme jälle väljakule, aga ennem sinna jödmist paned reeglid paika- ei mingisugust kätega rääkimist. Selle hoopide jagamise kombe vöid 3-4 päevaga lapselt välja juurida, aga sina ja teised pereliikmed peate seda väga tösiselt vötma.
Ma tean millest kirjutan, kuna mul oli endal samasugune poeg 6 aastat tagasi. Ega mina ise ei tulnud sellepeale, kuidas sellist last kasvatada, aga ka mind öpetati spetsialistide poolt ja toimis.
Selliste lastega toimib väga hästi süsteem: kui…., siis…
Kui me poodi lähme ja seal ilusti käitud, siis koju saabudes vöid telekat/arvutit vaadata.
Kui mänguvalajkul käitud ilusti, siis ennem koju minekut ostan sulle jäätist.
olen aspergerite õpetaja. Lohutuseks ütleks, et sihikindla töö tulemusena on peaaegu kõik õppinud ennast talitsema ning nende olukord on põhikooli lõpu poole kordades parem. Kodu töö eelkõige, ning koostöö kooliga ja spetsialistidega. Kahjuks enamus nn spetsialiste ei jaga asja. Otsi aspergeri-kogemustega spetsialiste, tugigruppidest saad kindlasti infot.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]IPad tal on aga sellega läks puhta hulluks asi, istus sellega rahus värvis ja mängis aga kui aeg täis sai ja aeg oli ära panna läks nii vihaseks käed värisesid ja röökis ja märatses. Seega võtsime üldse ära et ta ei teagi et see kodus on enam.
Kodus läheb ta hulluks, seega käime väljas palju, vähemalt 2 x päevas 2-3tundi seal siis sõidab rattaga, jookseb, turnib mänguplatsidel, metsas puudel jne.
Õues on taga enamvähem olla, mänguväljakutel raskem kui seal rohkem lapsi aga metsas meie lemmik, saab olla rahus teha mis tahab, karjuda joosta rahmeldada ilma kedagi segamata.
Kes on see toitumisspetsialist, uuriksin asja :)[/tsitaat]
Meie oleme leppinud, et laps on arvutisõltlane, oli valdida kas kakat seinale määriv ja lollusid tegev laps, või rahulik ja heatujuline laps.
Iga lapsevanem otsustab ise, minu ja teiste õdede, vendade närvid ei pidanud lihtsalt enam vastu. Meie laps ei käi mõni päev väljas, ta valib sageli ise füüsilised tegevused toas või õues. Linnas me elada ei saanud, sest lapse närvid läksid linnas käest, pidevad konfliktid mänguväljakul ja mõnitavad pilgud, tean mida tunned!
Samas tean täiesti norm lapsi kes on eakaaslasel juuksed koos nahaka välja tõmmad ja kuuma veega yle kallanud.
Jäta oma meil, saan sinna toitumisnõustaja kontakti kirjutada.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
See, et need nipid sinu lapsega toimisid ei tähenda, et toimivad minu lapsega!!!
Naeran vaid selle jutu peale, \”Selle hoopide jagamise kombe vöid 3-4 päevaga lapselt välja juurida, aga sina ja teised pereliikmed peate seda väga tösiselt vötma. \”
Valgustan sind natukene, mu laps võttis turvatoolist end rihmade vhaelt välja 2 AASTAT, IGA PÄEV! Ja ei me ei lubanud tal seda teha ja suhtunud sellese ükskõikselt, et selles põhjus oleks olnud. Iga kord kui ta rihmad ära võttis keelasime konkreetselt ja panime tagasi, jätsime sõidu mänguväljakule, ujuma või kus iganes teel olime ära selle pärast, peatasime politseide juures lasime temaga riielda, näidati talle mis võib juhtuda kui rihmad pole peal jne. Ja mitte miski ei aindanud, IGA PÄEV IGA sõit võttis ta rihmad ära vähemalt korra. Pelgurannast Piritale sõidu jooksul tuli vahel rihmasid tagasi panna 3-5 korda!!!
Vot tõesti teised lapsed enamasti seda ei tee, või äärmisel juhul lõpetavad tegevuse paari korra keelamise, karistuse järel aga meil kestis see 2 aastat! 1-3 eluaasta.
Ja ei ma ei luba tal end eales lüüa ja ei luba ka keegi teine, kuid kui tal on see hoog peal ei kuule ta mitte kedagi. Niisama hoovälisel ajal ei lähe ta mitte kedagi lööma elaes. Seega problem pole mitte kasvatuses vaid selles hoos mille tulekut ta ei kontreolli ja mille ajal ta end ei kontrolli.
Arvan, et lasteahaigle psühhiaatria osakonna arst on piisavalt haritud ja pädev ja osksulik, et õigesti reageerida lapse löömisele ja hüsteeriale, kuid seal olles ei kuulanud laps ka tema seda konkreetset järsku keelamist, et ta ei looks. Tõi samamoodi edasi kuni oma hoost väljatulemiseni.
Asjade jagamisega pole meil eales probleemi olnud, kingib või ära oma asjad liivakastis või kus iganes.
Ja problem pole ka külalistega, vaid sellega, et kui tuleb keegi külla läheb laps nii ülemeelikuks, algab see oma asjade näitamisega, siis oskuste näitamisega, siis tüütab oma vahetpidamatu jutuga, hakkab möllama jne lõpuks on ta nii ülese keeratud et enam rahunueda ei suuda. Vahepeal pidevalt püüame teda rahustada, et asi üldse nii hulluks ei läheks aga see pole lihtsalt võimlik.
Kõigi nende olukordadega oleme abi otsinud alates tema 1 eluaastats, pidevalt psühholoogide juures käinud, nõuandeid saanud neid ellu rakendanud olles jälgimise all, kuid rahulikumaks see laps muutnud ei ole.
[/tsitaat]
Sa kirjutad, et abi olete otsinud pidevalt psühholoogide juurest, aga sa pole maininud kunagi terapeute. Psühholoog ei saa/ei oska aidata selliseid lapsi, selleks on mitmed teraapiad ja terapeudid olemas.
Ma juba eelmine kord mainisin mitmeid teraapiaid, millest meie lapsele oli kasu, aga me kahjuks ei ela Eestis ja ei oska neid soovitada.
Arvan, et teile sobiks \”Floortime\” teraapia, kus terapeut on lapsega kahekesi mängutoas. Mängivad kahekesi ja terapeut tekitades probleeme/situatsioone, hakkab kasvatama/öpetama last.
Sa ikka pole vastanud küsimusele- miks su laps lasteaias vöi temale möeldud lasteaias ei käi?
Kelle juures te lastehaiglas käite?
Välja kasvab su laps sellisest käitumisest ikkagi. Vajalikud on igasugused toetused. Miks sa lapse lasteaias ära võtsid? Kas lapsele tugiisikut ei pakutud? Kas sulle üldse räägiti sellisest võimalusest? Sinu lapsele on just oluline, et ta viibiks omaealiste seas ja õpiks sotsiaalseid suhteid ja käitumist. Oluline on muidugi tugiisiku olemasolu. Kus te elate?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mees/lapse isa ütleb, et ei oska ja jaksa. Ja ta ei saa ka tõesti hakkama kui need hood tulevad. Ta on olemas siis kui kõik on hästi, mängib lapsega palju kui kodus on, on lapse päralt siis terve kodusoleku aja, kuid viimased 2 kuud on ta tööl elama hakanud, 8:00-20:00, arvan et võtabki niipalju tööd et mitte olla hullumajas/kodus, see juhtus just peale seda kui lapsega asjad eriti halvaks läinud (sündis beebi 3k tagasi et ehk siis see võimendas kõike nagu ikka selliste lastega juhtub)
Seega olen üksi oma murega, seni lootnud, et muutub rahulikumaks nagu kõik lapsed aga nüüd tundub lootusetu.[/tsitaat]
Mees PEAB hakkama ka rasketest olukordadest osa võtma, mis minemahiilimise komme see olgu…
Aga kui probleemid on alates 1. eluaastast, siis miks ometi diagnoosi ikka veel ei ole??
Varsti tuleb laps kooli panna, te ei saa panna teda tavakooli, aga erikooli jaoks on vaja diagnoos ja suunamine – sellega peab ruttu tegelema.
Iseenesest lapsed sellest välja ei kasva. Rehabilitatsiooniplaan on vajalik.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen rahumeelse 6.a ATH lapse ema.
Steliori teste ma ei soovita, soovitan ühte head toitumis spetsialist (vajdusel) kelle juurde saab minna kui on kaasa võtta bioloogilse ja kliinilise vere pilt, tal on kogemus selliste lastega.
Tee ära http://www.Geenitestid.ee/?gclid=CK-r_Jrfub0CFdShtAod7hAAWA
Osta lapsele tahvel arvuti ja sa näed ise ka et muutusi, kui ta saab arvutiga rahuneda.
Tasuta mänge on väga palju ja arendavad. Muretse koju rippkiik ja redel, nöör ja võimalikult palju turnimis vahendeid, samuti võimalusel ratas ja kiiktool. Loovmängud, Wii sport jnd.
[/tsitaat]
Nii palju, kui mina olen suhelnud inimestega, kes tegelevad autistlike lastega, ei soovita ükski arvuteid ega ka televiisorit. Kindlad ajad millal ja palju võib.
Liikuvad pildid küll imevad tähelepanu endasse aga pärsivad loovat aju arengut. Paljud meie lastesugused saavad sealt ka teatavat eeskuju. Kahjuks on sellistel lastel raskem teha vahet reaalsusel ja välja mõeldud maailmal.
Samuti soosib selline \”lapsehoiu süsteem\” sotsaliseerumis probleemide süvenemist.
Tegelikult on seda infot, miks ei ole arvutid ja telekad ühelegi lapsele heaks kaaslaske, netis palju.
Neid võib preemiana kasutada, kui täna ilusti selle ära teed saad pärast (õhtul, kui film tuleb)seda multikat vaadata või seda mängu pool tundi mängida. Siis ka kokkuleppest kindlasti kinni pidada. Ei pidanud toimima sellised teemad, et nädalalõpus on kinno minek, kui nädala oled hea laps.
Tegelikult võib meie laste kavatamist piltlikult koerte välja õpetamisega võrrelda. Nipid ja reeglid on väga sarnased.
Endal 8a Asp. poeg.
Meie asperger (mitte ath) elas ka ca 4-5.eluaasta vahel üle ühe metsiku hüsteeriahoogude aasta. Kui enne seda oli lihtsalt teistsugune vaikne laps, siis see aasta pani terve pere närvid proovile. Samal aastal sündis ka teine laps ja kõik see kokku oli hirmus. Meil oli õnneks reha-plaan enne olemas ja seega võtsin koheselt tee psühholoogi juurde jalge alla.
Meie rahulik asperger sattus samuti hoogu, lõi, silmad põlesid peas ja katkestada oma tegevust ei suutnud. Mitte üks nipp ega meetod ei aidanud. Ei hea ega kuri. Eriti mitte heaga lähenemine. Ainus, mis lõpuks natukenegi aitas, oli see, et lihtsalt viisin ta teise tuppa (kust ta kohe välja tuli, aga tassisin tagasi) ja seal siis lõpuks üksiolles rahunes maha. Neid hooge oli meil selles aastal keskmiselt 2-3 tk päevas. Ja kohe näha oli, et laps on nagu mingis tsüklis ja sealt välja tulla lihtsalt ei oska. Jäi nagu kinni sinna. Seda hoogu ei anna võrreldagi tavalise lapse jonnimisega.
Meie hood jäid umbes aastaga vähemaks ja vähemaks. Ma arvan, et viimane võis olla kuskil 5,5-aastaselt. Lõpuks lihtsalt nö kasvas vist välja.
Nüüd on poiss 7, sügisel läheb kooli. Uus probleem on järjest süvenev toidu valimine. See on ka varem olnud, aga viimasel ajal järjest hullemaks läinud. Kui enne sõi alati vähemalt minu tehtud koduseid toite, siis nüüd ei oska ma varsti enam perele üldse süüa teha, et kõik söönuks saaksid.
Lisan veel siinsete eridieetide jutu juurde, et kummalisel kombel minu asperger valib endale ise nö dieettoitu. Ehk siis enamus tema söögist ongi gluteenivaba (nt sööb vaid tatraputru) ja ka laktoosi tarbib vähe (sööb piimatoodetest ainult kakaokohupiima, piima ka ei joo).
Lihtsalt sellise huvitava tähelepaneku tegin siin teie jutte lugedes.
Francis Collins, Ameerika Ühendriikide Rahvusliku Tervise Instituudi direktor on öelnud kuldsed sõnad \”Geneetika laeb relva, kuid keskkond vajutab päästikule\”
Kõigil tähelepanuhäirega laste vanematel on lausa kohustuslik läbi lugeda http://www.apollo.ee/toidu-moju-lapse-ajule-arengule-ja-kaitumisele.html
Ma olen absoluutselt seda usku, et me oleme see, mida me sööme.
Minu lapsel oli küll teine mure (järjest ägenev atoopiline dermatiit) ning kõige viimases hädas (kui kõik muu oli järeleproovitud, st homöopaatia, hormoonsalvid, allergiatestid, valgusravi, nõelravi jne) läksime üle ökotoidule (kitsepiim, taluniku liha, isekasvatatud juurikad, oma aia marjade siirup, munad, suhkru asemel mesi, maitseainetest vaid sool ja pipar jne) ja atoopiline dermatiit kadus mõne kuuga. Selgus, et meie laps oli tegelikult ülitundlik hoopis kunstlikele säilitus- ja värvainetele ning naatriumglutamaadile (E612).
Lisaks sellele, et mõne nädalaga kadus atoopiline dermatiit, sai võimatust 3-aastasest mõne nädalaga rahulik, mõistlik ja kuulekas laps vot see on uskumatu.
Ega ma talle tänini ei anna E1… ja E6… sisaldavaid tooteid. Igasugu kummikommid, krõpsud, limonaadid, enamus poelihatooted, kalapulgad, valmispizzad jne on meie majas tabu senini.
ATH puhul on reegel siiski gluteeni- ja kaseiinitalumatus, siin ainult ökotoitumine ei aita, tuleb konkreetselt välistada toidust gluteen- ja kaseiin. Seda tuleb öelda ka lasteaias ning panna kasvõi oma toit igapäev kaasa. Meil käiski laps lasteaias oma toiduga – midagi pole teha. Kui tulemusi tahad saavutada, siis tuleb tegutseda.
ma vist ei hakkagi siin targutama. olen sellise lapse kasvatanud 21 aastaseks.
mingist gluteenist ja kaseiinist tol ajal ei räägitud, ammugi mitte aspergerlusest ja ath-st.
diagnoosi sai kui oli 16.
õnneks polnud ka arvuteid kui ta väike oli.
Teemaalgatajale: ja nii ongi, et ei käigi kinos (laps ei kannata valjut heli). hilisemas elus on hakanud iseseisvalt tegelema muusikaga, pillimänguga,ju tema helitaju on tundlikum kui tavainimestel. ka kontsertidel on raske käia, sest ta ei ole talunud ülevõimendatud plärisevat heli nagu meil tavaliselt on.
ja mis sellest, et jääb käimata kinos, teatris, kontserdil, külas. elus on muidgi ilusaid asju.
külas käimegi seal kus on lapsele sobiv, lasteaias peaks käima väikeses rühmas kus tema erivajadust arvestatakse, edasi tuleb väikeklass, lõpuks kutseharidus kus tema erivajadusega õppimisel arvestatakse.
ja kui väikelapse ja algklasside eas valibki toitu, siis kasvueas hakkab koos perega sööma tavalist kodutoitu.
Kui mina poisil gluteeni- ja kaseiinivaba dieediga alustasin, siis hakkasin ka panema lasteaeda oma toitu kaasa – seal ta sööb vaid suppi-praadi ja vahel harva ootest mõnda palakest. Õpetajad on väga kenasti kaasa tulnud. Teemaalgataja laps aga õnneks lasteaias ei käigi, saab kergemini dieeti pidada. Ja lapsed armastavad magusat – selle saab kenasti asendada fruktoosiga, mis meenutab suhkrut ja on magus, kuid ei tekita sellist mõju. Minu poiss valib väga sööki ja liha ei söö, juurvilja keedetult ei söö, aga kui laps on norm isuga, siis pole see dieet üldse keeruline. Tiba kallim on, kuid see pole vast peamine mure.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
et meie laps oli tegelikult ülitundlik hoopis kunstlikele säilitus- ja värvainetele ning naatriumglutamaadile (E612).
[/tsitaat]
see peaks olema ikka E621
http://www.telegram.ee/toit-ja-tervis/maitsetugevdaja-e621-ehk-naatriumglutamaadi-ohud
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
