Esileht Pereelu ja suhted Elu enna lapsi oli mõttetu sebimine

Näitan 19 postitust - vahemik 1 kuni 19 (kokku 19 )

Teema: Elu enna lapsi oli mõttetu sebimine

Postitas:
Kägu

Elu enne tibusid oli ikka täiesti mõttetu tõmblemine töö-pidude ja kursuste vahet, nüüd alles naudin elu tõeliselt. Kas teil sama?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu enna lapsi oli mõttetu sebimine

Nii nännu äääääääää ….

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu enna lapsi oli mõttetu sebimine

Minu elu oli enne laste saamist sama mõttekas kui nüüd – pärast laste saamist. Ei ole tõesti mingit muutust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu enna lapsi oli mõttetu sebimine

Loodetavasti on sul ka põhjapanev alus eluks peale laste suureks saamist. 10-15 aastat ja hingelisel on nad läinud sinujuurest. 25 aasta pärast loodetavasti ei vaja nad ka majanduslikku tuge enam ja on täiesti oma elule pühendunud. Ja siis läheb kõike seda, mida enne lapsi kogutud, väga väga vaja. Midagi välist ei saa olla elu mõte, sest see väline muutub või kaob.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu enna lapsi oli mõttetu sebimine

Kusjuures, mind tabas see tunne rasedaks jäädes samuti. Tundub ka praegu nii(laps peatselt 4), ehkki käin nüüd tööl ja ka kõrgkoolis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu enna lapsi oli mõttetu sebimine

Ei ole sama, nagu teemaalgatajal. Enne laps oli elul vägagi mõte ja siht olemas, lapsed ei oleks sellel hetkel sinna kuidagi sobinud. Nüüd on lapsed ning nendega seoses on prioriteedid loomulikult muutunud, tõeliselt nautisin elu nii siis kui ka nüüd koos lastega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu enna lapsi oli mõttetu sebimine

Sa teemaalgataja oled ise kana või võtsid omale inkubaatorist tibud??

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu enna lapsi oli mõttetu sebimine

Minu elu on nii lastega kui oli lasteta väga lahe. Lapsed on minu kui arenguvõimelise inimese elu osa, mitte \”elu enne ja pärast\”. Õpin ja arendan end pidevalt edasi. Samuti arenen tööalaselt. Seega on hetkel kui mul lapsed on, isegi rohkemgi tööreise jms sebimist. Pigem ütleks, et enne lapsi olin noor ja elasin noore inimese elu. Nüüd 30 pluss on elu väääga huvitav ja sisukas ning lapsed on selle kihvti elu lahedad kaaslased.
Ninnunännu stiilis öelduna on tibudega elu sama nummi kui ilma tibudeta elu:)

Please wait...
Postitas:
Alfonss

RE: Elu enna lapsi oli mõttetu sebimine

perekonnas on muidugi elul ka mingi sisu. niisama tuuletallamist enam ei esine.

Please wait...
Postitas:
ööbik

RE: Elu enna lapsi oli mõttetu sebimine

Mulle meeldis mu elu ennem lapsi rohkem ( kusjuures ei saanud lapsi liiga noorelt, vaid umbes 30-selt ja ka oma mehega olime koos elanud juba 7aastat). Kui aus olla siis lastega elu on ikka päris raske – planeeri oma aega, mis hirmus (et kes viib ja toob lasteaiast, kes saab õhtul väiksemat valvata, kui suurem trennis ja me ise vahetustega tööl jne jne). Ka raha kulub lastega perel röögatult rohkem. Ilma lasteta, oma aja peremees olla on ikka tunduvalt toredam.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu enna lapsi oli mõttetu sebimine

enne last oli ikka poole parem

Please wait...
Postitas:
orbit

RE: Elu enna lapsi oli mõttetu sebimine

Kas just mõttetu, aga nüüd on parem küll. Tibud kasvasid mõne kuuga suureks ja nüüd on nii hea – munad omast käest võtta. Muidugi oleks juba varem pidanud paar kana võtma. Kevadel plaanis veel 10 tibu osta, sest naabrinaine tahtis ka hakata mune ostma..

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu enna lapsi oli mõttetu sebimine

ja igast teisest teemast saab lugeda, kuidas laste tõttu tülid ja elu pees..

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu enna lapsi oli mõttetu sebimine

no tibud kasvavad ruttu korralikeks nuumkanadeks ja lähevad ahju.

Mis su elu mõte siis olema saab?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu enna lapsi oli mõttetu sebimine

kui inimesed väidavad, et alles laste saades algab elu, siis ilmselt sellistel inimestel enne lapsi elu ei olnud jah.

See ei tähenda, et kellelgi teisel ka ei olnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu enna lapsi oli mõttetu sebimine

Kahju sinust, et sul enne elu polnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu enna lapsi oli mõttetu sebimine

Ma ütleks küll, et kui oleks teadnud, et selline kange iseloomuga, emotsionaalne ja ütleme otse s*tasti magav laps sünnib, poleks planeerinudki. Tahaks temaga igasuguseid asju teha koos ja käia kasvõi muusikaringis aga igal pool on mingi hala ja kisa. Praegu on möödas pea 2 aastat ja ei möödu ühtki ööd, kui ta korduvalt kisades ei ärka. Mingist oma voodis magamisest pole juttugi, siis ei jaksa seal voodi juures passida, pealegi naabrid ilmselt arvavad, et mingi lapse piinamine käib päevast-päeva, et laps nii tihti kisab. Aga ta vingub ja virisebki tihti ja midagi teha ka ei saa. Tema ideaal oleks vist üldse see, kui ta olekski 24/7 süles ainult ja mina ninapidi igas tema toimetuses sees. Nii, et pigem on nagu vastupidi, et enne last oli veel mingigi elu. Loomulikult on ta meie laps ja me armastame teda, aga rasketel hetkedel ma ikka soovin, et poleks üldse lapse saamise peale mõelnudki. Olen endale vähemalt selle selgeks teinud, et rohkem mitte ühtegi ei tule ja eriti hoolitsen veel selle eest, et jumala eest kogemata rasedaks ei jääks, sest aborti ka ei suudaks teha. Teie miinustamisest on mul täiesti ükskõik. Eriti veel nende omadest, kellel pole sellist kogemust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu enna lapsi oli mõttetu sebimine

olen nõus, et peale laste saamist tunduvad muud, varasema elu \”mured\” mõttetud….lapsed muudavad prioriteete, eluterve mõtlemise ja olekuga inimesi ka täiuslikumaks, tolerantsemaks, südamlikumaks jne…kergem elu-selle põlises mõistes ei ole, kuid täiuslikum ning väärtuslikum elu kindlasti. Lapsed muudavd kogu mõttemaailma, ilmekas näide on saade \”ma ei teadnud, et ma olen rase\” (vabandust kui täpse pealkirjaga eksisin)

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu enna lapsi oli mõttetu sebimine

Jah, teemaalgataja. Elu on mõnus(enne oli ka), aga eriti saan sellest aru peale viimase lapse sündi. Kolm last õpivad kõrgkoolis ja pesamuna on koolieelik. Kui vanemad lapsed olid väikesed, tundus mulle et maailmal on mulle nii palju anda ja mina pean päevast päeva end lastele pühendama… Milline raiskamine! See tegi närviliseks. Mulle meeldib nüüd kodune olla, naudin lapsega tegelemist, tema arendamist. Ja ma ei pannud teda lasteaeda, ei tahtnud et ta peaks sukelduma nii väiksena olelusvõitlusesse. Seda jõuab ta terve elu teha. Ja ei lähegi ma rohkem tööle, tahan olla kodus kui laps koolist tuleb. Järgmisel aastal alustan oma väikefirmaga, millega elan ära, aga rikkaks enam ei saa. Aga saan seda kodus teha. Prioriteedid on paika loksunud. Kõige tähtsam on pere! Sõprad tulevad ja lähevad. Ja mis ma selle hullumeelse töörabamisega sain? Mugava elu ja probleemid tervisega…

Please wait...
Näitan 19 postitust - vahemik 1 kuni 19 (kokku 19 )


Esileht Pereelu ja suhted Elu enna lapsi oli mõttetu sebimine

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.