Päris veidra pöörde see teema teinud. Nüüd siis käib üksteise mõttetute meeste sõimamine.
Mis puutub perega koos vaatamisse, siis vanuses 11-17, alates arvuti saamisest väljakolimisena vaatasin emaga telekat väga harva. Ma lihtsalt huvitusin rohkem sõpradega suhtlemisest, programmeerimisest ja arvutis joonistamisest või mängimisest. Ema vist vahel natuke kurvastas küll, kui ma temaga Bondi ei tahtnud vaadata, aga mäletan et Lynchi filme, uudiseid ja mingil imepõhjusel suusatamist vaatasime küll koos.
Nüüd kui tema juures külas käin, istume arvutitega elutoas, vaatame taustal uudiseid, mõningaid dokke, vahel harva valime ka mõne filmi või sarja välja, mida siis korralikumalt jälgida. Ainus millele piiri panin oli Harry ja Meghan. Siis küsisin küll, et ema, mida sa piinad ennast? 😀 Ta ei teadnud. Paraku oleme mõlemad parajad latatarad ja kuna asukoha tõttu tihti koos aega ei veeda, siis läheb pea kogu aur jutu peale.
Partneriga ka koos ei ela, aga iga kord, kui õhtul aega veedame, siis vaatame tund-paar midagi. Tal on pikad ja üsna nõudlikud tööpäevad, ma õpin täiskohaga, nii et koos on hea midagi lasta endale “ette sööta”. Meil on selline lõtv nimekiri sarjadest ja filmidest, mida siis kordamööda paari osa või filmi kaupa vaatame. Või vaatame telekast juutuubi, kommenteerime seda vms. Enne teda ma polnud ma eriline paigalistuja-vaataja, sest olen pigem rahutu, aga nüüd tõden, et on päris mõnus päevas paar tundi lihtsalt vaadata. Ja ma ei mõtle ajuvabalt vaadata: süvenemine ja nähtu kogemine, selle analüüsimine ei ole üldse nii lihtne (kui võrrelda a la TikToki või instagrammi doomscrollimise või mingi kardashianisaatega).