Viimastel aastatel tunnen järjest enam, et ma ei saa oma eluga enam hakkama, see käib mulle lihtsalt üle jõu. Ma tean, et peaksin kuskilt otsast üritama lahendusi leida, aga häid lahendusi nagu polegi (või nii mulle vähemalt tundub). Täna tabas mind järjekordne enesehaletsuspuhang ja anonüümne foorum tundub hea koht selleks, et kurta. Ja ehk leidub keegi, kes oskaks soovitada midagi, mille peale ma ise tulnud pole?
Tegelikult ei olegi mul ühtki suurt probleemi, vaid palju väiksemaid, proovin kokkuvõtlikult need siia kirja panna. Mul on eakas ema (80+), kellel mäluhäired järjest süvenevad. Elab koos minu vennaga teises linnas, vend on 10 aastat olnud töötu ja padujoodik. Vend ei ole minu teada vägivaldne, aga purjus peaga laamendab ja räuskab, emale mõjub see loomulikult halvasti. Elavad nad kahepeale ema pensioni eest, mul on kahtlusi, et enne pensionipäeva neil viimasel ajal söögiraha ei jätku (kuigi ema väidab, et kõik on korras). Tahaksin, et ema ei peaks sellist elu elama, aga head lahendust ei näe. Mul on 3 last, 2 neist teismelised oma teismeliseprobleemidega ja kolmas algklassilaps, kellel tõenäoliselt on ATH, aga ma pole jaksanud võimaliku diagnoosimisega tegelema hakata, sest ma ei usu, et sellest mingit kasu oleks – teda pean ma igapäevaselt kodus õppimisel toetama. Mu mees on funktsioneeriv alkohoolik, joob iga päev, aga oma probleemi ei tunnista (väga täis siiski ei joo, jääb enam-vähem normaalseks). Mul on selline töökoht, mis on enamasti tööaja suhtes üsna paidlik, aga periooditi nõuab intensiivset vaimset panustamist, praegu on näiteks üks selline periood – ja ma tunnen, et ei saa oma tööga enam hakkama, sest ma olen liiga väsinud, ma ei mäleta neid asju, mida peaksin, ma ei suuda näiteks normaalset inglisekeelset teksti genereerida, sest vastavad väljendid ei tule lihtsalt meelde – ja selle tagajärjel läheb mul asjadega veel kauem aega kui muidu ja muu elu kannatab veel rohkem. Mul on süümekad, et ma ei aita oma ema, ei ole oma lastele piisavalt toeks ja teen oma tööd halvasti. Ma tahaksin selle kõigega hakkama saada, ma tean, et see on minu kohustus ja ma üritan nii tööl kui kodus optimistlikku nägu teha, aga nii umbes paar-kolm korda nädalas ma murdun, pealtnäha mingi pisiasja peale, ja nutan kuskil omaette või halvemal juhul röögatan lapse peale.
Ma tean, et see ei ole ok, ja ma ei taha selline olla. Andke nõu, mida ma tegema peaksin – kas antidepressandid näiteks aitavad? Ma ei usu tegelikult, et mul päris depressioon on, ma magan üsna hästi (kiirematel perioodidel küll liiga vähe) ja ma ei tunne end väärtusetuna. Aga mul on umbes selline tunne nagu tetrisemängus (vanemad inimesed ehk mäletavad), kus ridadesse jäänud tobedate aukude tõttu kasvab klotsivirn järjest kõrgemaks, mänguruum jääb järjest väiksemaks ja seetõttu tekib valesid paigutusi järjest juurde, nii et seis muutub tervikuna järjest lootusetumaks ja targem on mäng ära lõpetada ja uut alustada.
Teema: Elu käib üle jõu
Püüa maha raputada see, mida sa muuta ei saa. Näiteks ema ja venna suhted. Ära loe kusagilt, milline on hea lapsevanem ja kuidas vanemad oma laste elu rikuvad, näiteks perekoolist.
Mehe joomine raputa ka maha: las elab, kuni ta teid väga ei kahjusta.
Pea seda mida sa teed, piisavaks. Ilmselt see ongi seda ja rohkemgi.
Jõudu ja pea püsti!
P.S Sa kirjeldasid nii hästi ja panid kaasa elama, aitäh sulle.
targem on mäng ära lõpetada ja uut alustada.
Seda ei saa sa teha. Sul on ainult üks elu, mingit uuestisündi ei ole olemas.
Püüa maha raputada see, mida sa muuta ei saa. Näiteks ema ja venna suhted. Ära loe kusagilt, milline on hea lapsevanem ja kuidas vanemad oma laste elu rikuvad, näiteks perekoolist.
Mehe joomine raputa ka maha: las elab, kuni ta teid väga ei kahjusta.
Pea seda mida sa teed, piisavaks. Ilmselt see ongi seda ja rohkemgi.
Jõudu ja pea püsti!
P.S Sa kirjeldasid nii hästi ja panid kaasa elama, aitäh sulle.
Ma selle vastusega nõus, hetkel on sul liiga raske sest oled võtnud endale vastutuse teiste elu eest. Ainuke, kelle elu eest peale enda vastutad on su lapsed. Teistele oled toeks kui endal tassist midagi üle jääb. Kõik teised on täiskasvanud ja saavad ka sinuta hakkama. Lapsed aga sõltuvad sinust, seega mina keskenduks endale ja neile. See suur süütunne seoses ema ja venna ja mehega. Kust see tuleb? Miks arvad, et sinu ülesanne nende elu elada? Miks tunned, et vastutad nende eest? Sa vajad tavalist psühholoogilist nõustamist ja abi laste kasvatamisel. Vahepeal puhkust ja välja magamist. Tegele nende orgunnimisega. Andidepressandid aitavad kui sul peas keemia sassis.sul on aga asi lihtsalt selles et elad kogu maailma valu läbi ja arvad et sa seda tegema peadki. Antidepressandis võivad toetada mõnda aega aga nad ei lahenda sinu ema venna ja mehe probleemi. Neid probleeme saavad lahendada küll ainult nemad ise.
mina arvan, et antidepressandid võiksid küll abiks olla. sa oled läbipõlemise äärel, või on see juba käes. nutuhood jms viitavad suurele pingeseisundile. otsi kindlasti abi.
Mina just vahetan tööd ja võtsin otsuseks mitte muretseda ei ema ega kellegi teise pärast, kuniks ise depressioonist välja saan. Kohe on suvevaheaeg ja lastega ka jälle kergem.
Ema pärast muretsemine on siiki mõistetav. Algava dementsusega vanur koos joodikuga on väga halb kooslus. Vend ja mees peavad ise hakkama saama, aga vana ema ei saa lihtsalt üle parda heita.
Pakuks hea lahenduse, aga kahjuks ei oska. Loodan väga, et pead vastu.
Ema pärast muretsemine on siiki mõistetav.
Mõistetav kuid kui jaksu enam ei ole, siis üsna kindlalt eelistab see ema elusat tütart. Vahel lihtsalt tuleb endale selgeks teha, et kõike praegusel hetkel sa ei jaksa enda kanda võtta.Praegusel hetkel hoolitsed enda eest ja küll millalgi hiljem tuleb jälle aeg, kui saad teistele ka mõelda.
Kõlab läbipõlemise moodi. Soovitaksin rääkida perearstiga või tasulise kliinilise psühholoogiga otse. Tõenäoliselt sul on vaja aeg veidiks maha võtta. Sul ongi palju ülesandeid. Töö, kolm last. Ideaalis ema, vend ja abikaasa võiksid olla lähimad täiskasvanud, kes toetavad ja aitavad sind, aga sul on läinud nii, et hoopis sina oled nende eest muretseja. Üks konkreetne nipp, mis mind aitas sarnases olukorras, oli jalutada iga päev vähemalt 20min. Lihtsalt jalutada võttes see aeg endale, mitte poodi vms kõndida. See ei lahenda su probleeme, aga parem enesetunne tuleb.
See ei olegi depressioon, see on läbipõlemine.
Sellega saab rahulikult mitmeks kuuks haiguslehe võtta ja peakski. Mine arsti juurde.
Lapsele vaja diagnoos määrata (või selle puudumist kinnitada). Ise pead kindlasti arsti poole pöörduma – perearstilt saad haiguslehe läbipõlemisega, aga soovitaksin pigem psühhiaatri poole pöörduda, saad adekvaatsemat abi. Psühholoog (psühhiaater suunab) ei räägi sulle mitte midagi sellist, mida sa kuulda ei taha, aitab sul lihtsalt omi mõtteid harutada ja väljapääsu leida. Mina siiski paneks ema hooldekodusse, see pole tervislik keskkond, milles ta elab. Venna ja mehe eest sa ei vastuta ja selle pead sa ka oma emale selgeks tegema, et ka tema ei vastuta sinu venna eest enam ammu.
Ema mäluhäiretega seoses tuli selline mõte, et kui ta korralikku toitu pole juba mõnda aega saanud, ehk on tal tekkinud B12-vitamiini puudusest dementsus. Tasuks perearsti juures vereanalüüs teha.
Kui lapsele diagnoosi saad ja spetsialistide abi, on endal ka kergem.
Nt Tallinnas elades saadad ta lihtsalt mõnda rehabilitatsiooni keskusesse ja teised tegelevad. Ise pusides jäädki temaga koos õppima.
Ennast lase ema eestkostjaks määrata.
Nii vana ja veidi ka dementse puhul sobib kodus sotsiaaltöötaja abiga elamine paremini.
Ja pöördu ise kasvõi psühholoogi poole. Ainult rabimite määramine ei aita, vaja on lisategevusi.
Ja pole mõtet oodata kuni enam üldse ei jaksa, siis on august väljatulek veelgi vaevalisem.
Antidepressante ei soovita, aga meeleolu aitab rahulikumaks muuta ja heaolutunnet tõsta toidulisand, mis sisaldab 5-htp-d või l-trüptofani (aminohape). Neid on apteekides erinevaid, tavaliselt närvisüsteemi osakonnas.
Ema osas andis nõu üks eelmistest kägudest, muid, ka talle võivad need toidulisandid kasuks olla. Kindlasti tuleks teha nii, et ema ei elaks joodikust vennaga koos ja et vend ei saaks ema rahale ligi.
Tean mida tunned ja sarnase asja üle elanud, sh ATH laps.
1) ema hooldekodusse
2) lapsele diagnoos ja reha plaan- see aitab väga palju, usu mind ja laps saab päriselt abi.
3) mees fakti ette- kas tegeleb oma probleemiga või lahkuminek.
Alustada lapsega asjaajamist kuna see võtab kõige kauem aega.
Sul on siin koos nii palju erinevaid olmemuresid, on ime, et sa üldse püsti püsid veel.
Alkohoolikuga koos elamisest tean ise, et see imeb tühjaks. On nagu inimene, kellele toetuda, kellega vastutust jagada, aga tegelikult pole. On fassaad, tühi kott. Teeb oma hädavajalikud tööalased liigutused ära ja koduste tegemiste ajaks rändab juba teise dimensiooni. Sellise inimese olemasolu kodus juba tekitab tugevat negatiivsust. See on asi, millest peab pidevalt “üle” vaatama ja mis vaikselt vaimu närib.
Ema ja venna kooslusest saan aru. Ema muretseb poja pärast ja ei olekski valmis nö eraldi leiba kolima. Selle surumine tekitaks ainult rohkem peavalu ja muret. Ma ei ütle, et alkohoolikust venna valikute eest peaks tal otse pead silitama, aga toime on ta ju tulnud nii enese kui ka ema eest hoolitsemisega. Parim, mis sa saad selles olukorras teha, on rääkida mõlemaga koos ja otse, kinnitada, et oled telefonikõne kaugusel juhuks, kui nad abi vajavad. Ja mitte muretseda asjade pärast, mida sa muuta ei saa.
Ka minul on diagnoosimata erivajadusega lapsed. Ühel on probleeme mäluga, teisel keskendumisega. Aitan neid võimaluste piires ja püüan olla alati kättesaadav. See tähendab: ma ei suhtu sellesse situatsiooni kui karistusse või keerulisse olukorda, ma suhtun sellesse kui paratamatusesse. See käib nende lastega kaasas ja ma lepin sellega. Mul ei ole õnneks füüsilise erivajadusega last, aga usun, et umbes nii suhtuvad ka füüsilise erivajadustega laste vanemad. Nii lihtsalt on ja ma annan endast parima, et mu lapsel oleks hea. Varem, kui ma vaimselt selle vastu võitlesin ja küsisin endalt “miks mina?” või “miks minu laps?”, oli see palju keerulisem taluda.
Samuti olen just seoses tööga oma lastega kokku leppinud, et kui teen tööd või mõtlen tööasju, siis me kooliasjadega ei tegele. Meil on kokku lepitud, millal tegeleme kooliasjadega, mida me siis teeme ja kui kaua. Siis pole pidevalt ärevust õhus, saame kõik end sobivaks hetkeks õigele lainele häälestada.
Antidepressandid ei pruugi aidata, kui igapäevamured on läbisegi ja rõõmude jaoks aega ei ole. Aitakski see, kui end vaimselt lahti raputada muredest, mille põhjustaja sa pole ja mida sa muuta ei saa. Keskendu rohkem enda heaolule ja tee lähedastega endale sobivaid kokkuleppeid. Praegu paistab, et oled enese muretsemise sisse nii ära kaotanud, et ei leia end enam üles. Aja selg sirgu ja nõua seda, mida sina vajad.
Oma pojaga koos elamise on ema ise valinud. Sellest on muidugi kahju, et ema oma raha üle enam ise mingit kontrolli ei oma ja kui muretsed, et neil enne pensionipäeva toit otsas on, võid ju korraldada, et keegi samas linnas elav sõber vms (kui enda jaoks on koht liiga kaugel, et igakuiselt külastada) viib nädal enne pensionipäeva kotitäie riisi, makarone, kartulit, kapsast – ei midagi kallist, aga sellist toitu, mis kõhu täis hoiab.
Teismelistega on probleem peaaegu kõikides peredes. See aeg peabki raske olema, sest just nii rebib noor inimene end oma perekonna põllepaeltest lahti. Üleminek lapsepõlvest täiskasvanuaega. Siin ei ole midagi isiklikku – kogu kasvatustöö on selleks ajaks tehtud, tasub keskenduda sellele, et võtta asju võimalikult rahulikult ning oodata tormi möödumist. See normaalne laps, kes selle kesta sees varem oli, on mõne aasta pärast vanema ja targemana tagasi. Sa ei ole mitte midagi valesti teinud, pubekad lihtsalt peavadki mässama, aga see läheb üle!
Noorema lapse toetamise osas tasub vaadata, kas mees saaks sellest midagi enda kanda võtta. Näiteks kindlatel päevadel aitad sina ja teistel aitab mees. Isegi kui tundub, et ta ei oska nii hästi kui sina või et tal ei jagu kannatust – tee süda kõvaks ja lase tal seda siiski teha. Sul on vaja oma koormust natuke vähendada ja iseenda jaoks aega saada.
Viimaseks – oma tassi täishoidmine on väga oluline. Kui ise oled nagu tühjakspigistatud sidrun, ei ole sul ka teistele endast midagi anda. Ja kuigi tundub isekas keset kiiret elu ja paljusid kohustusi võtta aega lihtsalt iseendale, on see väga vajalik. Mida sul enda tassi täitmiseks vaja on, pead ise välja mõtlema – kas aitavad regulaarsed õhtused jalutuskäigud, reedeõhtune vein sõbrannaga, laupäevane poodides kolamine, mõni hobitegevus vms. Iseennast ei tohi unarusse jätta.
Depressiooni teemadel konsulteeri perearstiga. Antidepressante ei tasu karta, vahel on nendest väga palju kasu. Mina nägin omal ajal omaenda ema täiesti musta auku kukkumas ja talle kirjutati ravimid välja. Mõne kuuga hakkas olukord paranema ja varsti oli pilt juba hoopis teine. Korraga ta jälle jõudis ja tahtis asju teha, tundis elust rõõmu. Ravimitest aja jooksul vähehaaval loobus ja saab nüüd ilma hakkama.
Imelised nõuanded siin. Võta ema eestkostele ja tema raha enda kätte. Loe: veel rohkem jama vennaga pluss ema elu elamine, enne seda veel asjaamise jamad.
Pane ema hooldekodusse. Loe: hangi kuskilt veel rohkem raha, et neid meeletuid arveid maksta, lisaks ilmselt ka venna jauramist kuulata. Kui “hästi” läheb, siis ka ema jauramist.
Kontrolli ema menüüd, hangi talle vitamiine, tee vereanalüüse. Loe: hoolitse ometi rohkem ema eest, vaata, mida ta sööb ja joob, tuvasta tema terviseprobleemid ja tegele nendega.
Las mees jätab joomise maha. Suurepärane mõte!
Mine mehest lahku. Loe: raputa maha seegi tugi, mis praegu on. Mina pakun, et su alateadlik hirm parmustumise ees ei pruugi üldsegi täituda. See oleks praegu juba täitunud. Igapäevane joomine, kui see teda tänini pole põhja viinud, siis ei vii ka. Jääb vanusega iseenesest vähemaks. Ja ma tean, millest räägin, olen oma suguvõsas seda mitme inimese pealt näinud.
Ainult lapsele diagnoosi hankimine võib ehk tõesti aidata, ei tea, pole kogemusi.
Soovitan siiski mitte rohkem, vaid pigem vähem teiste elu elada. Nad saavad hakkama, praegu veel ja vaata aasta pärast lood uuesti üle. Seniks võta lihtsalt vabalt.
Jah, Kägu 20.56, Sa jõudsid enne mind vähemalt osaliselt minu mõtted kirja panna. Nõus. Aga ikkagi, kui mul isegi õnnestuks see vabalt võtmine, siis võib juhtuda ju see, et asjad lähevad veel hullemaks ja lõpuks täiesti hulluks? Ei, ma ikka ei saa vabalt võtta, ma vastutan oma laste ja ema eest. Püüan hakkama saada.
Just see su häda ongi. Ma tean seda häda väga hästi, mul on endal ka see: muretseda, mis ükskord tulevikus saab. Muidugi võivad asjad hullemaks minna, aga tead, ei pruugi. Eriti, mis puutub su mehesse. Ema ja vennaga ilmselt lähevadki, aga esiotsa veel ei ole läinud ja just see esiots praegu võtagi vabaks. Jõuad veel rahmeldada küll ja küll, praegu pole vaja.
Maha raputa kõik koormavad nõuanded ja mõtle, et sa teed piisavalt. Teedki.
Jõudu sulle! Tegelikult ka sa mõtled õigesti – paljudel on palju muresid ja sina oled lihtsalt üks paljudest. Ja mitte keegi ei tule nende muredega nii ideaalselt toime, et ei leiduks ühtki etteheidet või kümmet “head” nõu(an)djat iga probleemi peale.
Kõik, mis praegu teed, on täiesti hästi tehtud. Muidu sa siin ei kurdakski, vaid oleksid endaga maru rahul. Tubli oled, lihtsalt rahune.
Ja vaata – hea, et mina need pretensioonid sinu eest kirja panin. Oleks sina pannud, oleksid nõuandjad kooris solvunud, et sa ei taha “head” nõu kuulda võtta ja oma elu veel raskemaks teha. Nii et seda enam, püüa ennast hästi tunda.
Kas ema raha üle ei õnnestu kuidagi kontrolli saada ja kannad ema arvele näiteks iga päev 15€ ?
Emale vii kappi mingit toitu, mis säilib kaua ja mida ta saab kasutada, kui venna toimetamistes on augud. Mina oma vanemale viisin Salvesti tehasepoest terve pinu purki pandud asju: suppe, ühepajatoitu, pajarooga, mulgiputru.
Minul läks väga keeruliseks siis, kui isa enam helistama ka ei olnud suuteline 🙁 Siis polnudki muud võimalust, kui seda pikka distantsi läbida.
…aga kui ema hooldekodusse peaks minema, siis oleks ikka suuremat sissetulekut vaja.
Kas korter, kus ema vennaga elab, kuulub emale? Sellest hetkest kui ema enam iseseisvalt hakkama ei saa ja hooldekodu teenuseid vajab, tuleb arvete maksmiseks maha müüa tema korter. Sellest rahast makstakse siis ema elupäevade lõpuni tema kulusid ja mis üle jääb, läheb tema surma järgselt pärijatele. Kui jääb midagi üle.
Kuna nad joodikust vennaga koos elavad, pead olema ettevaatlik, et vennal ei oleks ligipääsu ema pangakontole, kust siis korteriraha mugavalt enda arvele kantida.
Sellistest asjadest on ebamugav rääkida, ometigi on see oluline teema.
keegi soovitas toidulisandeid 5-htp ja trüptofaani – kumba esimesena proovida tasuks?
Vahet pole, alusta sellest, mida kätte saad ja on taskukohasem.
Viimastel aastatel tunnen järjest enam, et ma ei saa oma eluga enam hakkama, see käib mulle lihtsalt üle jõu. Mu mees on funktsioneeriv alkohoolik, joob iga päev, aga oma probleemi ei tunnista
algklassilaps, kellel tõenäoliselt on ATH, aga ma pole jaksanud võimaliku diagnoosimisega tegelema hakata, sest ma ei usu, et sellest mingit kasu oleks – teda pean ma igapäevaselt kodus õppimisel toetama.
Kui lapsel ometi nii palju julgust oleks, et minna kasvõi klassijuhatajale rääkima, mis koduseinte vahel tegelikult toimub, siis ei oleks talle ath diagnoosi vaja! Kas kodus on turvaline, ei ole, turvatunne on puudu. Pane end lapse olukorda, ise ka ei suudaks ju möllu keskel keskenduda.
Need, kes soovitavad siin ema venna eest kaitsta, ei näe millegipärast, mis siis edasi saab. See vend nimelt saabub siis TA juurde oma “õigusi” nõudma, lällab ja jaurab, kuidas õde EMALE liiga teeb jne. Ja võimalik, et ema ise asub samuti poega kaitsma, kõik kohad on tüli ja riidu veel rohkem täis.
Natuke ettemõtlemist, palun.
Ma olen aastaid ühe funktsioneeriva alkohoolikuga koos elanud. Tead, mis aitas – lahutus. Mees sai kaineks ja ise sain rahu. Kooselu alkohoolikuga on hull, lõpuks see mõjubki endale ja see kaassõltuvus on süvenev. See ei lähe sul paremaks. Aitab ainult sõltuvusest vabanemine.
Ma olen aastaid ühe funktsioneeriva alkohoolikuga koos elanud. Tead, mis aitas – lahutus. Mees sai kaineks ja ise sain rahu. Kooselu alkohoolikuga on hull, lõpuks see mõjubki endale ja see kaassõltuvus on süvenev. See ei lähe sul paremaks. Aitab ainult sõltuvusest vabanemine.
Peale lahutust sai kohe kaineks? Siis ju kooselu enam polnud.
Tegeled kaugemate probleemidega, kuigi peaksid kõigepealt oma pereelu korda saama. Joodikuga ei ole võimalik koos elada, seda ütlesid isegi politseinikud, et joodik imeb su elust tühjaks.ja see on täiesti tõsi. Eluvaim kaob ja tunned, et eis aa millegagi hakkama.
Alustama peaksid oma mehest. Joodikuga koos oles elad sa tema probleemidega elus, tunned ennast ja oma pere alaväärtuslikuna, eesehinnang muutub madalaks, depresioon jne. Ravimid ei aita, kui sa jätkad kooselu joodikuga.
Raske on suhtest välja astuda, aga elu läheb pärast seda 100 korda paremaks. Sul on üks elu, miks sa seda raiskad ning miks peavad sinu lapsed joodikuga koos elama. Nagu näha, siis suhtemuster kipub korduma. Peres on alkohoolikud ja oled endale meheks valinud alkohoolikud. kas sa tahad, et su lapsed peaksid täiskasvanuna samaoodi normaalseks kooselu alkohoolikuga ja valivad endale samasuggused kaaslased või on ise alkohoolikud.
Olen sinu olukorras olnud ja tean mida räägin.
