Esileht Pereelu ja suhted Elu käib üle jõu

Näitan 13 postitust - vahemik 31 kuni 43 (kokku 43 )

Teema: Elu käib üle jõu

Postitas:
Kägu

Tegeled kaugemate probleemidega, kuigi peaksid kõigepealt oma pereelu korda saama. Joodikuga ei ole võimalik koos elada, seda ütlesid isegi politseinikud, et joodik imeb su elust tühjaks.ja see on täiesti tõsi. Eluvaim kaob ja tunned, et eis aa millegagi hakkama.

Alustama peaksid oma mehest. Joodikuga koos oles elad sa tema probleemidega elus, tunned ennast ja oma pere alaväärtuslikuna, eesehinnang muutub madalaks, depresioon jne. Ravimid ei aita, kui sa jätkad kooselu joodikuga.

Raske on suhtest välja astuda, aga elu läheb pärast seda 100 korda paremaks. Sul on üks elu, miks sa seda raiskad ning miks peavad sinu lapsed joodikuga koos elama. Nagu näha, siis suhtemuster kipub korduma. Peres on alkohoolikud ja oled endale meheks valinud alkohoolikud. kas sa tahad, et su lapsed peaksid täiskasvanuna samaoodi normaalseks kooselu alkohoolikuga ja valivad endale samasuggused kaaslased või on ise alkohoolikud.

Olen sinu olukorras olnud ja tean mida räägin.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aitäh vastajatele.

Mehe joomine minus süütunnet ei tekita, aga süvendab ebakindlustunnet, mis mul tuleviku suhtes on. Mul on vist ka alateadlik hirm, et kõik joodikud lõpetavad nagu mu vend ja seda jama ma oma lastele küll ei tahaks.

Ema ja venna osas olen siiani üsna distantsi hoidnud ja lasnud neil elada nii, nagu nad tahavad, aga viimasel ajal on mul suurem mure tekkinud ema suhtes, kuna mulle tundub, et vähemalt osa ajast ta ei ole enam päris adekvaatne ja võib jääda vajaliku abita. Näiteks täna helistas ta mulle 3 korda ja küsis täpselt sama asja, lisaks unustab ta pidevalt ära, et ma ei ela temaga samas linnas (ma pole seal juba paarkümmend aastat elanud). St tal on tugevad probleemid eelkõige lühimäluga, korterist väljas ta ise enam ei liigu ja sõltub ka näit. toidu poest kättesaamisel mu vennast, kes vähemalt poole ajast on ka ebaadekvaatne. Olen pakkunud, et sotsiaaltöötaja võiks korra-paar nädalas igaks juhuks vaatamas käia ja süüa tuua, aga seda ta ei taha, sest võõras inimene ja mu vennale ei meeldiks. Vend majandab täies ulatuses tema pensioniga ja kulutab suure osa sellest tõenäoliselt alkoholile, nii et nad söövad ka vist odavat ja ebakvaliteetset toitu peamiselt. Ma tean, et mul endal ei jätkuks jaksu seal tihti ema eest hoolitsemas käia, aga kardan, et kui ta peaks mingil põhjusel hätta jääma ja vend parasjagu kuskil jooma või peatäit välja magama, siis ei pruugi ta osata/suuta abi kutsuda. Mõtlen vaikselt hooldekodu peale ja olen veidi ka raha kõrvale pannud selle jaoks, aga ema ei taha sellest esialgu midagi kuulda, sest siis kuluks ka kogu pension ju sinna ja kes siis venda toetaks.

Aga sain vähemalt halada veidi ja oma mõtted kirja panna, aitäh veel kord vastajatele ja avaldage veel arvamust, kui teil mõtteid tekib. Õnneks tuleb suvi ja kunagi puhkus ka, see veidikeseks aitab, vähemalt tavaliselt on aidanud. Kui ei, siis vaatan edasi ja ehk katsetan seda antidepressantide asja, ehkki mul väga suurt usku neisse pole, psühholoogi nõustamisse ka mitte – no ta räägiks mulle ka ilmselt midagi oma tassi täitmisest jms, aga ma ei tea, kas mul see tass üldse enam kuskil on, st ma juba mõnda aega ei tea enam, mida ma ise tahaksin või mis mulle meeldib.

Ma rohkem vastiseid ei lugenud aga kuidas su mees sind aitab? Ilmselt mitte kuidagi, kui koguaeg tiksub oma pudeli taktis. Pole sul ka kindlasti kodus vaimset tuge sellisel juhul. Mina näen siis julma otsust selline mees ära saata kodust. Sellisel juhul oleks sul üks “laps” ja mure vähem.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sul on siin koos nii palju erinevaid olmemuresid, on ime, et sa üldse püsti püsid veel.

Alkohoolikuga koos elamisest tean ise, et see imeb tühjaks. On nagu inimene, kellele toetuda, kellega vastutust jagada, aga tegelikult pole. On fassaad, tühi kott. Teeb oma hädavajalikud tööalased liigutused ära ja koduste tegemiste ajaks rändab juba teise dimensiooni. Sellise inimese olemasolu kodus juba tekitab tugevat negatiivsust. See on asi, millest peab pidevalt “üle” vaatama ja mis vaikselt vaimu närib.

Ema ja venna kooslusest saan aru. Ema muretseb poja pärast ja ei olekski valmis nö eraldi leiba kolima. Selle surumine tekitaks ainult rohkem peavalu ja muret. Ma ei ütle, et alkohoolikust venna valikute eest peaks tal otse pead silitama, aga toime on ta ju tulnud nii enese kui ka ema eest hoolitsemisega. Parim, mis sa saad selles olukorras teha, on rääkida mõlemaga koos ja otse, kinnitada, et oled telefonikõne kaugusel juhuks, kui nad abi vajavad. Ja mitte muretseda asjade pärast, mida sa muuta ei saa.

Ka minul on diagnoosimata erivajadusega lapsed. Ühel on probleeme mäluga, teisel keskendumisega. Aitan neid võimaluste piires ja püüan olla alati kättesaadav. See tähendab: ma ei suhtu sellesse situatsiooni kui karistusse või keerulisse olukorda, ma suhtun sellesse kui paratamatusesse. See käib nende lastega kaasas ja ma lepin sellega. Mul ei ole õnneks füüsilise erivajadusega last, aga usun, et umbes nii suhtuvad ka füüsilise erivajadustega laste vanemad. Nii lihtsalt on ja ma annan endast parima, et mu lapsel oleks hea. Varem, kui ma vaimselt selle vastu võitlesin ja küsisin endalt “miks mina?” või “miks minu laps?”, oli see palju keerulisem taluda.

Samuti olen just seoses tööga oma lastega kokku leppinud, et kui teen tööd või mõtlen tööasju, siis me kooliasjadega ei tegele. Meil on kokku lepitud, millal tegeleme kooliasjadega, mida me siis teeme ja kui kaua. Siis pole pidevalt ärevust õhus, saame kõik end sobivaks hetkeks õigele lainele häälestada.

Antidepressandid ei pruugi aidata, kui igapäevamured on läbisegi ja rõõmude jaoks aega ei ole. Aitakski see, kui end vaimselt lahti raputada muredest, mille põhjustaja sa pole ja mida sa muuta ei saa. Keskendu rohkem enda heaolule ja tee lähedastega endale sobivaid kokkuleppeid. Praegu paistab, et oled enese muretsemise sisse nii ära kaotanud, et ei leia end enam üles. Aja selg sirgu ja nõua seda, mida sina vajad.

Mina jälle imestan, et vastajad näevad olukorda nii, et kui juba nii palju muresid, siis imee, et püsti püsib…

Ma ei tea. Paljudel on kordades hullem ja ka mul isiklikult. Teemaalgataja elu tundub ikka väga murevaba veel.

Ma ei taha kuidagi kedagi solvata ega maha tampida ja loomulikult, kui inimese jaks ei käi üle, vajabki ta abi ja nõu.

Aga. Kuidas tundub võrreldes sellise eluga igapäevaselt kanda.

Kaks üle 90-aastast vanurit, keda hooldada ja korterit koristada ja süüa tuua ja süüa teha.

Samal ajal kolm alla 10-aastast last, vaja transada trennidesse, koolidesse, juhendada.

Õde viimases staadiumis alkohoolik, tihti öösel vaja sõita ja tuua tema kaks last enda juurde, orgunnida nad hommikul kooli, toita, kasida – kui on lappesse läinud öö ja lapsed helistavad abi saamaks.

Igapäevane kellast kellani madalapalgaline töö, kus ära käia ei saa. Majanduslik olukord selline, et iga sent arvel. Miinimumpalga lähedane töötasu, null paindlikkus tööandja poolt.

Lisaks oled ise raskelt haige. Ravimiteks raha ei jagu, toitud, kuidas rahaliselt võimalik, haiguslehte majanduslikult endale lubada ei saa.

Abikaasa suri, pärand tuli vastu võtta, et säilitada elukoht ja laste kodu. Koos pärandiga tulid ka loomulikult surnu võlad, suur osa palgast nende tasumiseks.

Õhtuti käid veel kolm korda nädalas koristamas, et mõnikümmend eurot lisa teenida.

Ja te imestate, kuidas teemaalgataja oma lihtsa elu otsas veel üldse püsti püsib?! Need, kellel tõeliselt raske, ei jaksagi enam kuskil kaastunnet otsida, selge see.

 

 

+7
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Viimasele – see ei olegi mingi üksteise ületrumpamise teema, et kellel raskem. Kindlasti on neid, kel on veel keerulisem kui sul, kas see tähendab siis automaatselt, et sul üldse ei olegi raske?

+14
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina jälle imestan, et vastajad näevad olukorda nii, et kui juba nii palju muresid, siis imee, et püsti püsib…

Ma ei tea. Paljudel on kordades hullem ja ka mul isiklikult. Teemaalgataja elu tundub ikka väga murevaba veel.

Ma ei taha kuidagi kedagi solvata ega maha tampida ja loomulikult, kui inimese jaks ei käi üle, vajabki ta abi ja nõu.

Aga. Kuidas tundub võrreldes sellise eluga igapäevaselt kanda.

Kaks üle 90-aastast vanurit, keda hooldada ja korterit koristada ja süüa tuua ja süüa teha.

Samal ajal kolm alla 10-aastast last, vaja transada trennidesse, koolidesse, juhendada.

Õde viimases staadiumis alkohoolik, tihti öösel vaja sõita ja tuua tema kaks last enda juurde, orgunnida nad hommikul kooli, toita, kasida – kui on lappesse läinud öö ja lapsed helistavad abi saamaks.

Igapäevane kellast kellani madalapalgaline töö, kus ära käia ei saa. Majanduslik olukord selline, et iga sent arvel. Miinimumpalga lähedane töötasu, null paindlikkus tööandja poolt.

Lisaks oled ise raskelt haige. Ravimiteks raha ei jagu, toitud, kuidas rahaliselt võimalik, haiguslehte majanduslikult endale lubada ei saa.

Abikaasa suri, pärand tuli vastu võtta, et säilitada elukoht ja laste kodu. Koos pärandiga tulid ka loomulikult surnu võlad, suur osa palgast nende tasumiseks.

Õhtuti käid veel kolm korda nädalas koristamas, et mõnikümmend eurot lisa teenida.

Ja te imestate, kuidas teemaalgataja oma lihtsa elu otsas veel üldse püsti püsib?! Need, kellel tõeliselt raske, ei jaksagi enam kuskil kaastunnet otsida, selge see.

Miks sa neid vanureid hooldad? Need ei saa olla su vanemad. Vanavanemad? Aga hooldekodusse siis kui toime ei tule. Ja abi küsida KOVist. Sul on ikkagi kolm ülalpeetavat ja väike sissetulek. Samuti õe lastele abi küsida lastekaitse ametnikult vmt.

Võtta võlad ka, et jääks kodu, mis ei ole laste koolide suhtes isegi mitte heas asukohas  – no ma ei tea. Miks on vaja oma elu nii raskeks elada.

Ja kuidas sa neid lapsi koguaeg transad kui pead tööl olema?

 

 

 

 

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kairit123

Tekst on väga pikk ja kõiki kommentaare läbi lugeda ei jõudnud, aga tegemist on ilmselgelt kaassõltuvusega. Kui on huvi, siis pakun kogemusnõustajana toetust nii individuaalselt (silmast-silma või zoomis) ja ka juhendan kaassõltuvuslike naiste toetusgruppi Keilas.

Sellest üksi välja tulla on suht keeruline, mina sain omal ajal abi ja nüüd toetan omakorda teisi sel teel…

Kahjuks ma oma veebilehte siin reklaamida ei või, aga kel soov, leiab netist mind üles kogemusnõustaja Kairit otsinguga.

0
0
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Püüa maha raputada see, mida sa muuta ei saa. Näiteks ema ja venna suhted. Ära loe kusagilt, milline on hea lapsevanem ja kuidas vanemad oma laste elu rikuvad, näiteks perekoolist.

Mehe joomine raputa ka maha: las elab, kuni ta teid väga ei kahjusta.

Pea seda mida sa teed, piisavaks. Ilmselt see ongi seda ja rohkemgi.

Jõudu ja pea püsti!

P.S Sa kirjeldasid nii hästi ja panid kaasa elama, aitäh sulle.

Laste eest pead seisma, kui tahad et sul tulevikus nendega (hea) suhe oleks ja mõni ei lõpetaks nii nagu su vend või mees. Mitte panna lapsi vastutavaks sinu ja teiste pereliikmete raskuste eest. Muu jäta kõrvale.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Elu lörtsivad ära alkohoolikud – kujutle elu laste ja emaga, kes oleks kodus ka tänases olukorras abiks – peseks mõne nõu, räägiks lastega, teeks pudru vms., rohkem kui mees täna.

Boonuseks mõnus, rahulik kodune keskkond, mis annaks tagasi energia, mis täna joodikute peale kulub ( rusumine ja lootusetus selle ära sööbki, isegi kui sa ei tegele otseselt nendega).

Ilma nendeta on kõik vabad momendid laadimiseks ja tassi täitmiseks, tekiks vabal ajal mõni minut rahulikuks nauditavaks laua ümber istumiseks ja laste-emaga mõnusaks olemiseks, vbl kuuleksid ka naeru…

Mõnigi terviseprobleem lähedastel võib nii taanduda.

Kas sissetulek + ema pension võiks seda võimaldada?
<p style=”text-align: left;”>Joodikud üle parda, nad lõhuvad kõigi teiste elu, ja ka sinu laste oma, mida sa täna ise paraku võimaldad.</p>
Võtta vastutus enda ja laste eest. Mõtle millist elu neile ja endale soovid ja kõrvalda takistused.

Kui sa ei kujutlenud noorena, et soovid alkohoolikust meest, siis…

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui sa elad emast kaugel, siis sa ei saagi talle kuidagi füüsiliselt toeks olla, seega tuleks muretsemine lõpetada. Kui sa juba helistad talle tihti, siis sellega ongi sinu parim võimalik toetus tehtud. Raha andmise asemel võid kuu lõpus tellida emale ja vennale kulleriga toiduaineid.

Süümekaid, et lastega piisavalt ei tegele, on ilmselt igal emal. Tuleta seda endale meelde, et selline mure ongi juba paratamatult emaduse juurde kuuluv. See tähendab, et sa oled hooliv ema.

Mehe alkoholiprobleem ongi tõsine asi. Kas sa oled mehele rääkinud, kuidas sa ennast tunned ja mis hirmud sul on? Kui mees on veel siiski adekvaatne ja perest hooliv, siis räägi temaga ja ütle võimalikult täpselt, mis mured sul praegu elus on. Kui ta veel vähegi inimene on, siis ta peaks selle peale tegema mingid korrektuurid. Ilma näägutamiseta ja nututa, toonil, et “mul on mure, ma kardan… ma tahan… ma tunnen…” jne.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eestkoste vajalikkust peab kinnitama ekspert, et inimene vaimuhaiguse, nõdrameelsuse või psüühika häirete tõttu ei saa ise hakkama. Kui emal on probleemid vaid lühimäluga ei tähenda see kohe, et temal on piiratud teovõime. Panna TA kohustus hakata seda kohtus ajama ei ole küll õige soovitus.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei tea kuidas TAl läinud on?

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kindlasti tuleks teha nii, et ema ei elaks joodikust vennaga koos ja et vend ei saaks ema rahale ligi.

Nimeta see meetod, millega saavutada, et üks vana ema ei laseks poega uksest sisse ja ei annaks talle süüa?

Kui ema kulul elada ja süüa saab, küll siis puude- või töötutoetusest vend joodud saab. Eriti kui on omaettejoodik, mitte ei korralda prallesid.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Funktsioneerivast joodikust abikaasast. Kas ta osaleb kodutöödes? Kas peab lubadusi, mis on antud pere ja laste suhtes, näiteks kedagi kuskile viia või kuskil osaleda? Kas ta peab puhtust? Kas ta tööasjades on korrektne? Kas ta purjuspäi on rahumeelne, ei tee lollusi ning ei läbusta? On ta truu? Kas ta tegeleb pere ja koduga? Kas temaga saab koos üritusele minna, oskab ta näiteks tädipoja pulmas piiri pidada? Kas ta raha pere jaoks eraldab? Kas ta on samamoodi joonud juba aastaid? Joodava alkoholi kogus on püsinud sama?

Minul on siin kindlasti üldisest täiesti erinev arvamus.

No ja siis? Mõni ei joo üldse, aga peeretab diivanil, ülbitseb, sõimab ning pereellu ei panusta. Ei too rahagi koju. Mõni ei joo, aga peksab.

Kui su vastused on esimese lõigu küsimustele Jah, siis milles mure? Et sureb enneaegselt? Me kõik võime seda teha. Las joob, kuni tempo ei tõuse ja kõik vastused püsivad Jah. Tean kümmet kui mitte rohkemat funktsioneerivat akohoolikut, kes on aastakümneid joonud ja midagi ei juhtu. Päriselt, ma olen ise 50+ ja tean inimesi, kes on joonud niimoodi aastakümneid juba. Peamine – nende kogused ei suurene, nad tööd teevad ideaalselt, purjuspäi ei lälla ega kakerda, vaid näiteks kuulavad kodus muusikat või vaatavad filmi. Mul on üks lähedane mees, kes joob niimoodi umbes 50 aastat. Tema majas koristab, peseb ja kokkab. Võtab väikese vindi sisse ja kukub tolmuimejaga mööda maja uhama. Vaikne, rahulik, sõbralik, intelligentne. Hakkab 75 saama. Käib kord nädalas ka senini tööl valvurina ja aegajalt mingites vanainimeste klubides naisega tantsimas, lapselastega kinos, raamatukogus, pargis linde vaatlemas jne. Mitte kunagi ei joo enne lapselastega kohtumist ega tööle minekut ega toimeta isegi kergelt purjus päi auto või saagidega ega turni kalapaadis. Miks ta peaks maha jätma? Miks ta EI või igal õhtul kell 20 pärast seda, kui on esiku põranda pesnud, teinud õhtusöögi, naisega jalutamas käinud ja lapselapsele helistanud, avada pudelit veini, mõnikord kahte. Ajada naisega juttu, sirvida ajalehti, vaadata telekat, mängida veebis malet, kõike seda veiniklaasiga. Ja lõpetada pokaali pesemise ja õhtuse dušiga kell 23? Mismoodi see nagu parem oleks, kui ta seda ei teeks? Rha jääks rohkem majja? Oh küll tal siis mingi rahanõudev muu hobi oleks, näiteks kalastamine või fotograafia.

Kui su mees aga muidugi ei vasta Jah vastustega, siis on allakäigutee tõesti kiire.

+3
-1
Please wait...

Näitan 13 postitust - vahemik 31 kuni 43 (kokku 43 )


Esileht Pereelu ja suhted Elu käib üle jõu